Venemaa peamine tankitehas on pärast Ukraina sõja algust kolmekordistanud oma tankitoodangu, seades eesmärgiks taastada 2028. aastaks NSV Liidu aegsed tootmismahud.
Venemaa sõjatööstus on oluliselt suurendanud T-90 tüüpi lahingutankide tootmist, mis on kasvanud ligikaudu 90–110 tankilt aastas 2020–2021. perioodil 280–300 tankini 2024. aastal, representeerides sedasi tootmismahu kolmekordistumist kolme aasta jooksul.
T-90 tootmise drastilise suurendamise otsusele on mõju avaldanud kolm peamist tegurit, sealhulgas Vene soomusvägede märkimisväärsed kaotused Ukraina sõjatandril, eriti sõja algfaasis 2022. aasta kevadel, Vene armee suuruse kasv ning pingete üha kiirenev eskaleerumine NATO liikmesriikidega.
T-90 tootmise drastilise suurendamise otsusele on mõju avaldanud kolm peamist tegurit, sealhulgas Vene soomusvägede märkimisväärsed kaotused Ukraina sõjatandril, eriti sõja algfaasis 2022. aasta kevadel, Vene armee suuruse kasv ning pingete üha kiirenev eskaleerumine NATO liikmesriikidega.
Enne Ukraina sõja algust läks lõviosa Uralvagonzavodi (Uurali vagunitehas) tankitehase toodangust välisklientidele, peamiselt India ning Alžeeria armeede tarbeks, samas kui Vene enda maaväed tellisid vaid piiratud koguses partiisid uusi tanke olemasoleva tankipargi moderniseerimiseks. Kui enne 2022. aastat valmistati Uurali vagunitehases enamus T-90 tüüpi tanke T-90MS eksport spetsifikatsioonis, siis pärast sõja algust lülitati tootmine ümber Vene armee poolt kasutatavale T-90M standardile.
Ekspertide hinnangul moodustasid moodsaimad T-90 tüüpi tankid Vene tankivägedest, mis on kaugelt maailma suurimad, sõja alguses vaevu 3% kogu tankipargist (ca 12 000 tanki aktiivteenistuses ja reservis) ulatudes 420 ühikuni. Pärast sõja algust 2022. aasta veebruaris on Uralvagonzavod tarninud Vene maavägedele konservatiivsete hinnangute kohaselt 540-630 uut T-90M tanki, millest osa on saadetud ka Ukrainasse sõjarindele.
Ekspertide hinnangul moodustasid moodsaimad T-90 tüüpi tankid Vene tankivägedest, mis on kaugelt maailma suurimad, sõja alguses vaevu 3% kogu tankipargist (ca 12 000 tanki aktiivteenistuses ja reservis) ulatudes 420 ühikuni.
Nagu tavapäraselt, on Lääne luureagentuurid sõltumatute ekspertide hinnangul oluliselt alahinnanud Vene sõjatööstuse võimekust, markeerides Vene tankitootmise oluliselt väiksemana, kui see tegelikkuses tõenäoliselt on, kui jälgida informatsiooni kommerts-luuresatelliitidelt, mis on jäädvustanud üha kasvavaid tankilaadungite raudteesaadetisi Uurali tehastest.
Vaatamata tootmismahtude kasvule ei ole Vene tankitootmine jõudnud veel tasemeni, kus see on võimeline korvama Ukrainas hinnanguliselt 1000 tanki kaotust aastas uute tankide abil. Sellest tulenevalt on Vene sõjatööstus kompenseerinud uute tankide tootmise defitsiiti konserveeritud T-72 ja T-80 tüüpi tankide kasutuselevõtmisega, mis on enne aktiivteenistusse naasmist enamasti ulatuslikult moderniseeritud uute optoelektrooniliste ning sidesüsteemidega.
Vene opositsioonilise analüütikakeskuse Conflict Intelligence Team’i (mis pages 2022. aastal Venemaalt Gruusiasse) hinnangul saavutab Uurali vagunitehas 2028. aastaks tootmisvõimsuse, mis ületab 1000 tanki aastas, taastades sedasi Nõukogude Liidu aegsed tootmismahud.
Vene opositsioonilise analüütikakeskuse Conflict Intelligence Team’i hinnangul saavutab Uurali vagunitehas 2028. aastaks tootmisvõimsuse, mis ületab 1000 tanki aastas, taastades sedasi Nõukogude Liidu aegsed tootmismahud.
Lisaks Uralvagonzavodi toodangule on Venemaa taas käivitamas riigi suuruselt teise tankitootmiskompleksi Omsktransmashi tankitootmise võimekust pärast vastavasisulist otsust 2023. aasta septembris. Suuresti tänu gaasiturbiini ajamile ning keerukamale veermikule T-72 ning T-90 tüüpi tankidest kolm korda kallima T-80 tootmine muutus aktuaalseks pärast seda, kui Vene relvajõud hindasid tanki võimekust märkimisväärselt kõrgeks Ukraina sõjateatris. 2024. aasta aprillis levis meediasse informatsioon, mille kohaselt Vene sõjatööstus on suutnud T-80 keerukaimaks allsüsteemiks oleva gaasiturbiini mootori tootmise taas käivitada.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Venemaa päris NSV Liidu maailma kaugelt suurimast tankitootmisvõimsusest (circa 2000 lahingtanki aastas) lõviosa, kuna NSV Liidu neljast suurest tankitootmiskompleksist – Nižnhi-Tagilis, Omskis, Leningradis ja Harkovis – kolm paiknesid Venemaal. Nendest kaks – Uralvagonzavod ja Omsktransmash – on tänini funktsioneerivad ning olid enne sõda võimelised potentsiaalselt tootma hinnanguliselt 300-400 lahingtanki aastas (s.o umbes võrdne Saksamaa ja Prantsusmaa maavägede tankipargi koguarvuga), ent piirdusid enamasti umbes sajakonna tanki tootmisega aastas.
Ometi nõuab mitme tuhande lahingtanki kaotus viimase kahe aasta jooksul olemasolevate tootmisvõimsuste olulist laiendamist ning kogu eksisteeriva ressursi kasutuselevõttu Vene armee tarbeks. Märksa suurem kui uute tankide tootmisvõimekus nullist on Vene tankitehaste võimekus moderniseerida reservbaasides hoiustatud tanke.
Venemaa päris NSV Liidu maailma kaugelt suurimast tankitootmisvõimsusest (circa 2000 lahingtanki aastas) lõviosa, kuna NSV Liidu neljast suurest tankitootmiskompleksist – Nižnhi-Tagilis, Omskis, Leningradis ja Harkovis – kolm paiknesid Venemaal.
Adrian Bachmann
Peamine küsimärk, mis puudutab Vene tankitehaste võimet tootmisvõimsusi kiirkorras kasvatada, seisneb eeskätt Vene sõjatööstuskompleksi võimekuses asendada viimased Lääne päritolu komponendid kodumaiste ekvivalentidega. Kuigi enamus Vene lahingmasinate (sh lahingtankide) allsüsteemidest on toodetud siiski autarkiliselt siseriiklikult, oli Venemaal veel möödunud kümnendil vajadus mõningate Lääne (eeskätt Prantsuse) päritolu optoelektrooniliste komponentide järele.
Juhul kui Uurali ja Leningradi optoelektroonika tehased on suutnud veel hiljuti eksisteerinud lahingvälja monitoorimise ja sihtimissüsteemide tootmise pudelikaelad likvideerida, on Vene sõjatööstus suure tõenäosusega võimeline asendama Ukrainas kaotsi läinud tankid 3-5 aastaga. Ukraina tankide kaotust pole seevastu korvata sisuliselt võimalik, kuna Harkovi tankitehase funktsioneerimine on parimal juhul küsitav ning isegi varemalt eksisteerinud tootmisvõimsuse säilimine (mille tõenäosus on väike) nõuaks aastakümneid, et asendada sõjas kaotsi läinud NSV Liidu päritolu, peamiselt T-64 ja T-72 tüüpi tanke.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: