Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ameerika Ühendriigid jõuavad tänavu punktini, mis on ajalooliselt tähistanud impeeriumite lõpu algust. Föderaalvalitsuse võlamaksed ületavad esmakordselt Ühendriikide sõjalised kulutused, mis on tänaseks suuremad kui maailma 10 suurima sõjalise eelarvega riigil kokku. Impeeriumite ajaloos tähistab moment, mil riigil kulub varasemate sõdade finantseerimiseks võetud võlgade tagasimaksmiseks rohkem raha kui olemasolevate sõjaliste kulude katteks, momenti, mil impeerium asub lagunema.
1763. aastal oli Pariisi rahulepingule allakirjutanute tint vaevu kuivanud, kui vallandus finantspaanika. Üle kogu Euroopa hakkasid ministrid oma katastroofilistest (7-aastase sõja järgseist) rahandusseisudest ülevaateid koostama… ning avanev pilt oli kohutav.
Maailm oli selleks hetkeks olnud juba peaaegu kümme aastat sõjakeerises. Ja kuigi see episood sai ajaloos ametlikult tuntuks seitsmeaastase sõjana, oleks konflikti võinud sama hästi nimetada ka esimeseks tõeliseks maailmasõjaks, kuna 7-aastase sõja lahingutesse olid kaasatud peaaegu kõik planeedi suurriigid.
Kui te soovite näha, millal mingi impeerium on asunud murenema, siis tõsine märk sellest on hetk, mil impeeriumi võla teenindamise kulud mööduvad selle sõjalistest kulutustest.
Niall Ferguson
Sõjas osalesid Euroopas nii Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia, Hispaania, Portugal kui ka Preisimaa, Indias oli sellesse kaasatud Mogulite impeerium ning Põhja-Ameerikas isegi Ojibwe ja Cherokee hõimud. Ning see sõda oli kokkupõrge, mis läks kõigile asjaosalistele kalliks maksma. Eriti aga Prantsusmaale.
Seitsmeaastase sõja alguses, 1756. aastal, oli Prantsusmaa tehniliselt ikka veel Läänes domineeriv suurriik, kuid juba aastakümneid kestnud ülemäärane kulutamine oli laastanud selle majandust rängalt… kogu Prantsusmaa rahandus näitas nüüdseks kokkuvarisemise märke.
Seitsmeaastase sõja jätkudes pidi Prantsusmaa oma sõjapidamisega seotud kulude katmiseks laenama üha rohkem raha. Nii Prantsuse riigivõlg kui selle iga-aastane intressiarve kasvasid seetõttu mühinal.
Seitsmeaastase sõja lõpuks oli võlg paisunud sedavõrd suureks, et Prantsusmaa kulutas üle poole oma aastaeelarvest laenuintresside maksmiseks… teisisõnu – Prantsusmaa oli jõudnud punktini, kus riik kulutas sõjapidamiseks võetud laenude tagasimaksmiseks rohkem raha, kui ta kulutas sõjapidamisele enesele.
Majandusajaloolase Niall Fergusoni kuulus kommentaar kriitilisele verstapostile kõlas sedasi : “Kui te soovite näha, millal mingi impeerium on asunud murenema, siis tõsine märk sellest on hetk, mil impeeriumi võla teenindamise kulud mööduvad selle sõjalistest kulutustest.”
Ajaloo jooksul on mitmed languses olevad impeeriumid jõudnud nimetatud punkti – sinna alla kuuluvad nii Prantsusmaa kui Osmanite impeerium kui ka paljud teised. Murettekitav on ka asjaolu, et uusim impeerium, mis nimetatud klubiga liitub, on Ameerika Ühendriigid – tehes seda tõenäoliselt juba sel aastal.
USA valitsus on langemas analoogsesse lõksu, mis vaevas 18. sajandi eelviimasel veerandil ka Prantsusmaad. Teisisõnu… Ameerika on jõudnud punkti, kus see peab igal aastal laenama rohkem raha, et katta intressimakseid juba laenatud raha pealt.
Olen sellest juba mõnda aega rääkinud. Kuid viimaks on see tõsiasi saanud ka peavoolu uudiseks. Isegi Wall Street Journal tõdes juba veebruari keskel, et “(USA) intressikulud ületavad sel aastal riigi kaitsekulusid.”
USA riigivõlg on hetkeseisuga 34,3 triljonit dollarit, moodustades sedasi 122% USA siseriiklikust kogutoodangust. Nagu ma olen varem käsitlenud, prognoosib Kongressi Eelarveamet järgmise kümnendi jooksul võla paisumist veelgi 20 triljoni dollari võrra.
See võlatase on absurdne. Ent kõige murettekitavam asja juures on see, millise kiirusega USA iga-aastane võla intresside teenindamise kulu kasvab.
Vaid 15-20 aastat tagasi moodustasid riigivõla intressid üksnes tühise osa USA föderaalvalitsuse aastaeelarvest. Kuid 2024. aastal oleme jõudnud punkti, kus võla intressimaksed ületavad kõiki USA sõjalisi kulutusi.
Olukord läheb aga aina hullemaks. USA valitsus on langemas analoogsesse lõksu, mis vaevas 18. sajandi eelviimasel veerandil ka Prantsusmaad. Teisisõnu… Ameerika on jõudnud punkti, kus see peab igal aastal laenama rohkem raha, et katta intressimakseid juba laenatud raha pealt.
Kui valitsus laenab turgudelt hiiglaslikus koguses raha, siis monopoliseerib ta sisuliselt riigi säästud, jättes vähem ressursse tootlikku majandusse suunamiseks.
Olukorra tagajärgede mõistmiseks on oluline esitada endale küsimus: kust kogu see uus võlg tuleb? Kes täpsemalt laenab USA valitsusele üle 20 triljoni dollari?
Üks võimalik allikas on USA majandus ise. Teisisõnu võib valitsus laenata raha pankadelt, ettevõtetelt ja eraisikutelt. Kuid sellega kaasnevad märkimisväärsed ohud.
Näiteks teevad pangad pidevalt otsuseid selle kohta, mida oma rahaga peale hakata. Nad võivad väljastada kodulaene, ärilaene või, jah, osta ka USA valitsuse võlakirju.
See tähendab, et kui pangad ostavad 20 triljoni dollari väärtuses riigivõlakirju, on neil 20 triljonit dollarit vähem raha kodulaenude andmiseks. Ja kui eluasemeturul on vähem kapitali, langevad tõenäoliselt ka kodude hinnad, mis omakorda hakkab kasvatama hüpoteeklaenude intressimäärasid.
Sarnaselt on ka investoritel aktsiaturul mängus kümneid triljoneid dollareid. Seega… kui investorid soetaksid triljonite dollarite väärtuses riigivõlakirju, peaksid nad esmalt müüma maha osad aktsiad, mille tulemuseks oleks aktsiahindade langus.
Majandusteadlased nimetavad seda “väljatõrjumise” efektiks; idee seisneb selles, et kui valitsus laenab turgudelt hiiglaslikus koguses raha, siis monopoliseerib ta sisuliselt riigi säästud, jättes vähem ressursse tootlikku majandusse suunamiseks. Ning see kõik on sisuliselt suur alternatiivkulu.
Ülaltoodud variantide alternatiiviks on see, et riigi keskpank (Föderaalreserv) loob triljoneid dollareid “uut” raha ning kasutab seda värskelt trükitud raha riigi võlakirjade ostmiseks.
Sedasi saavad pangad jätkata eluasemelaenude andmist ning ka investorid saavad hoida oma raha aktsiaturul edasi. Föderaalreserv loob lihtsalt õhust uut raha ja laenab selle riigikassale.
Juhul kui USA valitsus peaks järgenval kümnendil saama 20 triljoni dollari ulatuses täiendavaid laene läbi keskpanga rahatrüki, saaks selle inflatsiooniline efekt olema kolossaalne, kuna me räägime summast, mis moodustaks üle 50% kogu USA majanduse aastasest kogutoodangust.
Juhul kui USA valitsus peaks järgenval kümnendil saama 20 triljoni dollari ulatuses täiendavaid laene läbi keskpanga rahatrüki, saaks selle inflatsiooniline efekt olema kolossaalne, kuna me räägime summast, mis moodustaks üle 50% kogu USA majanduse aastasest kogutoodangust.
Kui Föderaalreserv lõi 2020-21 perioodil 5 triljoni dollari väärtuses uut raha, oli resultaadiks seninägematult kõrge 9%-line inflatsioon. Võite ise aimata, mis saaks olema 20 triljoni värskelt trükitud dollari mõju hindadele Ameerikas.
Kõik ülaltoodu ei ole aga põhjus paanikaks. Arvestades, et veelgi suurem inflatsioon on suure tõenäosusega peagi saabumas, on palju mõistlikke viise, kuidas selleks ette valmistuda ja kriisist potentsiaalselt isegi rahaliselt kasu lõigata.
Valitsused ja keskpangad on alati olnud innukad uue raha trükkijad. Ent paraku ei suuda ükski pankur ega bürokraat luua nupuvajutuse abil ühtegi uut naftabarrelit või tootmisteholoogiat.
Valitsused ja keskpangad on alati olnud innukad uue raha trükkijad. Ent paraku ei suuda ükski pankur ega bürokraat luua nupuvajutuse abil ühtegi uut naftabarrelit või tootmisteholoogiat.
Ajastul, mil poliitikud ja keskpankurid peavad trükkima üha palavikulisema kiirusega uut raha, et vältida riigi maksejõuetust, on mõistlik tagada endale ligipääs nappidele, kriitiliselt vajalikele ja ajaproovile vastu pidanud ressurssidele.
Neid ressursse nimetatakse reaalvaradeks. Ning hämmastaval kombel müüakse neid hetkel ajaloolises kontekstis väga madalate hindadega. Kes sai jutust aru, see tehku sellest omad järeldused…
Adrian Bachmanni kommentaar:
Sõda on ajalooliselt olnud riikidele materiaalselt hävitav mitte üksnes kaotatud elavjõu ning purustatud tootmisvõimsuste mõttes, vaid ka riigivõla tagastamatuks paisumise aluspõhjusena. Seetõttu on kärbuva majanduse turjale produktiivsust hävitava sõjapidamise nimel üha suuremate võlgade kuhjamine kõige kindlam viis garanteerida riigi majanduslik laostumine.
Sõda on ajalooliselt olnud riikidele materiaalselt hävitav mitte üksnes kaotatud elavjõu ning purustatud tootmisvõimsuste mõttes, vaid ka riigivõla tagastamatuks paisumise aluspõhjusena.
Adrian Bachmann
Kui majandusfilosoof Adam Smith uuris 18. sajandil Ühendkuningriigi riigivõla tekkepõhjusi, jõudis ta järelduseni, et lõviosa ÜK võlgadest erakrediitorite ees tulenes sõjapidamisega seotud kuludest, mille tagasimaksmiseks riigimasin üha jõulisemalt oma elanikkonda pigistas.
Mitte mingisugusel viisil elanikkonna põhiosa huve teenivate sõdade pidamine on majanduslikult kahekordselt destruktiivne. Pidada sõda, mille resultaadina peab üha väiksema lisaväärtuse loomise võimega majandus suunama üha suuremat osa kogu riigi lisaväärtusest sõjapidamisse, on teekond majandusliku suitsiidini.
Teisisõnu: olukord, kus üha vähem käsi adral peab toitma üha kasvavat arvu käsi, mis hoiavad musketit, kujutab endast garanteeritud kollapsi, kus majanduse kokkuvarisemine on üksnes aja küsimus. See seletab ka Euroopa riikide majanduslikku laostumist 7-aastase sõja tagajärjel 18. sajandi keskpaigas, nagu ülaltoodud loos ka mainiti.
Ajaloolised paralleelid kehtivad siinkohal tänapäevase USA suhtes siiski teatud mööndustega, kuna Ühendriigid omavad globaalses geoökonoomilises ja militaarses süsteemis ainulaadselt soodustatud positsiooni. Esiteks on Ameerika Ühendriikidel geograafilisest isoleeritusest tingituna unikaalne privileeg olla ise oma valla päästetud sõdadest puutumata. Teiseks omab Ameerika dollari maailma reservvaluuta staatusest tulenevalt unikaalset privileegi panna teised maailma riigid maksma oma sõdade eest, trükkides dollareid, millega katta iseenda tootmisvõimsuse defitsiiti, importides tarbe- ja kapitalikaupu välisriikidest nupuvajutusega loodud dollarite eest. Sedasi ostetakse välismaailmast oluliselt rohkem kaupu kui USA ise välismaailma ekspordib.
Seni kuni USA-l säilib võime dollarit trükkides omandada välismaailmast virtuaalvara eest reaalseid hüviseid rohkem, kui USA suudab ise toota ja välisriikidesse eksportida, säilib Washingtonil ka (nüüdseks juba poolsada aastat väldanud) unikaalne privileeg käitada maailma suurimat sõjamasinat, ilma et Ameerika elanikkond peaks selle nimel ülemäära palju püksirihma pingutama.
Seni kuni USA-l säilib võime dollarit trükkides omandada välismaailmast virtuaalvara eest reaalseid hüviseid rohkem, kui USA suudab ise toota ja välisriikidesse eksportida, säilib Washingtonil ka (nüüdseks juba poolsada aastat väldanud) unikaalne privileeg käitada maailma suurimat sõjamasinat, ilma et Ameerika elanikkond peaks selle nimel ülemäära palju püksirihma pingutama.
Adrian Bachmann
Ent ultimatiivselt ei suuda ka Washington lõputult sõdu pidada, kuna suuresti viimase poolesaja aasta jooksul üle maailma peetud sõdade tõttu kolossaalseks kasvanud USA riigivõlga on võimalik lõppastmes tagasi maksta üksnes kogu võlapositsiooni rahareformiga annulleerides.
Kuid see on samm, mida oleks riskantne astuda, annulleerimata sealjuures võimul oleva plutokraatia poliitilise võimu alused, mille murenedes riskiks USA eliit jääda ilma mitte üksnes oma poliitilisest võimust, vaid ka varadest.
On alust arvata, et seistes dilemma ees, kas säilitada rikkus ja võim USA-s või riskeerida selle kaotamisega oma võimu ja rikkuse laiendamise nimel teiste riikide ja rahvaste üle, valib Ameerika maailmavalitsemise ambitsiooni omav võimueliit siiski oma võimu kindlama säilimise kasuks USA-s.
See saaks olema aga sammuks, mis käivitaks USA globaalse militaarvõimu ning Washingtoni poolt võimestatud poliitiliste kartellide kadumise vähemalt poolesajas riigis üle maailma, mis omakorda juhataks sisse külma sõja järgse “Washingtoni konsensuse” pöördumatu lagunemise koos uute geopoliitiliste jõujoontega, millest ei jääks otsesemal või kaudsemal viisil puutumata ükski kontinent, rass ega rahvus.
On alust arvata, et seistes dilemma ees, kas säilitada rikkus ja võim USA-s või riskeerida selle kaotamisega oma võimu ja rikkuse laiendamise nimel teiste riikide ja rahvaste üle, valib Ameerika maailmavalitsemise ambitsiooni omav võimueliit siiski oma võimu kindlama säilimise kasuks USA-s.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: