Olles sättinud prioriteediks riigi varustamise tarnekindla ja odava elektriga, on Peking jätkamas massiivset kivisöel töötavate elektrijaamade võrgustiku laiendamise programmi, mis viib riigi tööstusvõimsuse üha kaugemale Läänest, mille industriaalne kapatsiteet on rohepöörde tingimustes kängumas.
Hiina suurim kivisöeelektri tootja China Energy Investment Corporation plaanib lähiaastatel käivitada hulgaliselt uusi tootmisüksusi, et täita keskvalitsuse poolt seatud kvoote, mis näevad ette 152 gigavati jagu uute kivisöel töötavate jaamade käivitamist.
Asetamaks Hiina kivisöe ekspluateerimise programmi mastaapsust perspektiivi, tasub meeles pidada, et Hiina poolt lähiaastatel ehitatavate kivisöe-elektrijaamade koondvõimsus ületab kogu Euroopa olemasoleva kivisöe-elektrijaamade tootmisvõimsuse. Ainuüksi möödunud aastal suurendas Hiina kivisöest toodetava elektrienergia mahtu 9% võrra, mis on rohkem kui Saksamaa ja Jaapani kivisöe-elektrijaamade poolt toodetav võimsus kokku.
Peking on olnud rohepöörde ideoloogia suhtes immuunne, toonitades pidevalt riigi energeetilise julgeoleku prioriteetsust teiste kaalutluste ees.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Majandusvõimsust annab mõõta paljudel erinevatel viisidel, millest siseriiklik kogutoodang on vaid üks ning füüsilist tootmissektorit puudutavatest näitajatest isegi mitte kõige kõnekam indikaator. Riikide reaalsest tööstusvõimsusest annab aga kaudse ettekujutuse nende elektritootmise võime, mille alusel võime selgesti näha, kuidas Hiina on Lääneriigid ühemõtteliselt seljatanud.
Maailma riikide järjestus elektritootmise võime alusel annab kiire, kuigi pisut umbkaudse ülevaate sellest, millistes riikides toimub reaalse(ma) ainelise rikkuse tootmine. Nagu näha, haihtub Lääne dominants Ida ees olematusse, kui fookus liigub virtuaalselt teenindussektorilt reaalsele tootmissektorile. 2030. aastaks ületab Hiina elektrienergia tootmine oluliselt kogu Läänemaailma võimsust.
Uudis on kõnekas, kuna demonstreerib Hiina prioriteete, milles esimesel kohal on jätkuvalt riigi majandusvõimsuse arendamine ning alles seejärel valdavalt Lääne eliidi poolt dikteeritud kliimaeesmärkide täitmine.
Hiina tööstus- ja energiapoliitika asetab Lääne geoökonoomilist strateegiat suunava eliidi keerulisse olukorda. Olles teinud pika perspektiiviga panuse globaalse roheenergia-revolutsiooni teostamiseks läbi pankade, krediidipoliitika ning tööstuskontsernide strateegiliste arengukavade, tuleb Lääne eliidil langetada otsus: kas loobuda vähemalt osaliselt roheenergia prioriteetidest ning reindustrialiseeruda või jätkata “jätkusuutlikkuse” poliitikat ja leppida kapitulatsiooniga Hiinale, mis puudutab reaalsete füüsiliste kaupade, aga ka infrastruktuuride loomisvõimet.
Probleem seisneb selles, et antud mudelis lakkab varem või hiljem (pigem varem) koos Lääne tööstusliku domineerimisega ka sõjatööstuslik ülekaal, millele oli seni pinnuks silmas üksnes Venemaa oma suuresti sõltumatu sõjatööstuskompleksiga. Kaotades Hiinale esmalt tsiviiltööstuse ja seejärel militaartööstuse liidripositsiooni, on vaid aja küsimus, mil taandub ka Lääne poliitiline domineerimine maailmaareenil.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: