Maailma suurimaks tööstusvõimuks tõusnud Hiina ei kavatsegi rohepöörde tõttu nafta, kivisöe ja maagaasi tarbimisest loobuda.
Hiina erisaadik kliima küsimustes Xie Zhenhua tõdes Pekingisse kogunenud kliimadelegaatide ees esinedes, et “fossiilkütuste kasutuselt kõrvaldamine ei ole praktiliselt teostatav plaan”.
Zhenhua sõnul jäävad kivisüsi, nafta ja gaas etendama keskset rolli globaalses energiapakkumises ja energiajulgeoleku tagamises. Xie on määratud esindama Hiinat novembris Dubais aset leidval COP28 kliimakonverentsil.
Kuigi Hiina on jõuliselt ka oma taastuvenergia võimsusi arendamas, on riik tõusnud maailma suurimaks kivisöe tarbijaks ning toornafta importööriks.
Nii Hiina kui India on Lääne poolt propageeritavatel kliimaalgatustel jäänud alati kindlaks seisukohale, et fossiilkütuste puhul on parimal juhul võimalik rääkida nende kasutamise osakaalu minimeerimisest, ent mitte mingil juhul “netonulli” kinnisideest juhinduva Lääne eeskujul fossiilkütustest täielikult loobumisest.
Hiina on hetkel rajamas ühtekokku 366 gigavati võimsusega uusi kivisöe elektrijaamu, mis representeerib 68% kogu maailmas hetkel rajatavatest uutest kivisöe jaamadest. Lisaks on Peking jätkamas üha kasvavate koguste toornafta importimist Lähis-Idast ja Venemaalt.
Adrian Bachmanni kommentaar
Juba 2014. aastal (reaalset OJP ostujõudu arvestades) Ameerika Ühendriikidest planeedi suurima majandusena möödunud Hiinast on saanud tänaseks maailma võimsaim tööstusriik, mille tootmise mahud ületavad tänapäevaks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa kombineeritud näitajad nii rahaliselt kui tootmisühikutes mõõdetuna.
Hiina viimase 40 aasta stratosfääriline majanduskasv on saanud ootuspäraselt teoks hiiglaslike koguste fossiilkütuste tarbimise kaudu – tasub meenutada, et 1990ndate alguses oli Hiina naftatarbimine sedavõrd madal, et hiigelriik oli vaatamata tagasihoidlikele kaevandamismahtudele jätkuvalt veel netonafta eksportija. Nagu viimastest avaldustest nähtub, ei ole Pekingil kavas kivisöest, naftast ja maagaasist loobudes oma viimase poole sajandi jooksul tehtud tööstuslikke edusamme ära nullida.
Mõte, et Peking oleks valmis fossiilkütustest loobuma üha absurdsemana näiva roheideoloogia rakendamiseks, illustreerib üksnes seda, millisel määral Lääne eliit on tänaseks kaotanud reaalsustaju, mille keskmes on jätkuvalt reaalsusega pahuksis arusaam iseendist kui maailma valitsevast majanduslikust, tööstuslikust ja militaarsest jõust.
adrian bachmann
Mõte, et Peking oleks valmis fossiilkütustest loobuma üha absurdsemana näiva roheideoloogia rakendamiseks, illustreerib üksnes seda, millisel määral Lääne eliit on tänaseks kaotanud reaalsustaju, mille keskmes on jätkuvalt reaalsusega pahuksis arusaam iseendist kui maailma valitsevast majanduslikust, tööstuslikust ja militaarsest jõust.
Kuna tööstuslik võimsus on ultimatiivselt taandatav energeetikale, siis tähendab Hiina rahvavabariigi tööstuse jätkuv paisumine fossiilkütuste toel ajal, mil Euroopa ja vähemal määral ka USA on rohepöörde programmi tõttu deindustrialiseerumas, seda, et käesoleva sajandi keskpaigaks on Lääs muutunud tööstuslikult perifeerseks jõuks maailmas.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: