Nii Euroopas kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Kanadas, Austraalias, Hiinas, Saudi-Araabias kui Aafrikas kohandatakse linnaplaneeringut kasvuhoonegaaside vähendamise nimel ümber vastavalt nn “15-minuti linna” šabloonile, kus kõik eluks vajalik peaks olema käe-jala juures. Kuid hoolimata paljudest lubatud kasudest varjavad 15-minuti linnad sootuks tumedamat visiooni inimkonna tulevikust.
Kõige viimane ökolinnade programmiga liituja on Glasgow Šotimaal, kus ligi 70 000 m2 jagu korteri- poe-, tudengite majutuse ning vaba aja veetmise pinda on koondatud ligikaudu 1,9 hektarilisele maa-alale.
Eelkõige on 15-minuti linnaosa mõte vähendada inimeste igapäevaselt liikluses veedetud aega ja seeläbi heitgaase. Hästi läbi mõeldud korralduse juures võib selline planeering pakkuda üsna mitmeid eeliseid. Näiteks vabaneb igapäevaselt kaks-kolm tundi tööle või kooli ja tagasi koju sõitjatel rohkelt aega produktiivsemaks kasutuseks ning perega veetmiseks. Ka elukeskkond on tänu parkidele rohelisem, arstiabi jõuab vajadusel kiiremini kohale, lapsed ja vanurid saavad peaaegu kõik oma igapäevased käigud jalgsi tehtud, sest kool, lasteaed, raamatukogu, kauplused, vaba aja keskus, kultuuriasutused ning perearstipunkt on kodu lähedal, kogukonnaaiad pakuvad võimalust kasvatada soovi korral osa oma toidust ise ning lähestikku elavate inimeste vahel, kes ei viibi naabruses üksnes magamiseks, kujunevad tugevamad suhted ja kogukondlik vaim, mis toetab nõrgemaid ühiskonnagruppe, sh näiteks vanureid, pakub kõrgemat rahulolu eluga ning võib parandada ka turvalisust.
Eelkõige on 15-minuti linnaosa mõte vähendada inimeste igapäevaselt liikluses veedetud aega ja seeläbi heitgaase.
Samas on 15-minuti linnadega seoses toodud välja ka mitmeid puudujääke.
Kõik positiivsed aspektid, mida 15-minuti linnadega seoses reklaamitakse, eeldavad väga suuremahulist ja detailset ümberkorraldust praktiliselt kõigis linnakorralduse aspektides, sh transpordi-, meditsiini- ja haridussüsteemis ning teedeehituses. Need on süsteemid, mis sageli on juba senisel kujul toimima saadud ja mille tulemuslikuks muutmiseks ei pruugi piisata koordineerimisvõimekust ega ka rahalisi vahendeid, mistõttu võivad lahendused jääda poolikuks ning tuua kaasa rohkem kahju kui kasu.
Näiteks on osutatud, et liikluse ja heitgaaside vähendamise asemel võib kogu elu kitsastele aladele surumine hoopis suurendada liiklustihedust ja põhjustada ummikuid väljaspool 15-minuti linnu. Samuti on välja toodud, et efektiivsusele keskendumine tähendab üldise kiiruse eelistamist olukorras, kus ligipääs osadele kriitiliselt vajalikele teenustele kannatab, sest kuigi osade elanike jaoks teenuste ligipääsetavus paraneks, võib selline korraldus raskendada vajalike teenuste kättesaadavust puuetega inimeste jaoks. Samal ajal tekitab aga igapäevaste teenuste piirkondlik hajutamine olukorra, kus tihedama asustusega piirkondade teenusepakkujad, sh haiglad, on periooditi ülekoormatud.
Kõigi sageli vajatavate teenuste põhjalik hajutamine võib süvendada ka klassivahesid, sest kohustus kõik oma vajadused väikesel alal kaetud saada tähendab, et inimesed, kes ei suuda omale teatud piirkondades elamist lubada, ei pääse ligi ka neis piirkondades pakutavatele teenustele.
Kui aga praktilistest aspektidest kaugemale vaadata, võib leida, et 15-minuti linnade planeerijad lähtuvad mõningatest kummalistest eeldustest. Näiteks eeldatakse liikluse vähenemisele rõhudes, et kõik sõbrad ja lähedased, keda inimesed võiks soovida külastada, elavad nendega samas linnaosas. Samuti eeldatakse, et kõik inimesed peaksid rahulduma mis iganes tasemel teatri, kontserdi, muuseumi, huvitegevuse ja muude pakkumistega, mida nende 15 minuti raadiuses leidub, ning ühtlasi peaks minilinn ammendavalt pakkuma mõnda puhkusereiside aseainet. Ilmselt on planeerijatel kahe silma vahele jäänud ka asjaolu, et kohalik supermarket, kool, perearstipunkt, raamatukogu ja vaba aja keskus ei suuda ka parima tahtmise juures pakkuda kõigile olemasolevatele erialadele vastavat tööd…
Veelgi sügavamale minnes võime aga näha, et 15-minuti linnad pakuvad väga mugavat võimalust inimeste jälgimiseks ja killustamiseks neile, kes soovivad valitseda masside üle. Oma ettenähtud piirkonnas püsimise tagamiseks võidakse rakendada digi-ID esitamise nõuet piirkonnast väljumisel ja sinna sisenemisel, kütusekvootide määramist ning üldist jälgimist, kusjuures loata piirkonnast lahkumine võib kaasa tuua “kliima kaitsmise” ettekäändel esitatava trahvi või muu elu raskendava karistuse, mis muudab 15-minuti linna edumeelse elukeskkonna asemel vabaõhuvanglaks.
Fjodor Dostoevski kirjeldas oma romaanis “Vennad Karamazovid”, kuidas suurinkvisiitor kohtub Maa peale naasnud Kristusega ning süüdistab Teda inimkonna koormamises talumatu vabaduse taagaga. Inkvisiitori väitel ei suuda enamik inimesi tõelise vabadusega kaasneva ärevuse ning vastutusega toime tulla ning eelistab oma vabaduse turvalisuse, leiva ja autoriteedilt lähtuva juhatuse vastu vahetada: “Lõpuks asetavad nad oma vabaduse meie jalge ette ning ütlevad: “Tehke meist oma orjad, kuid toitke meid.””
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!