Neil Oliver
AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas arutelus võtab Oliver teemaks võimude poolt inimeste taotluslikult sõltuvussuhtesse asetamise küsimuse.
Ühendkuningriigi kogukondlike aedade nädal on pannud mind mõtlema, millisel määral vastutab ikkagi üksikisik asjade eest oma elus. Kogukonnaaiad on juba pikka aega andnud inimestele võimaluse kasvatada oma puuvilju, köögivilju, lilli ja muud eluks tarvilikku. Selline lihtne viis oma elus mingit vastutust võtta on vabastav tunne. See tähendab midagi. See algatus püüdis mu tähelepanu ja rõõmustas mind, sest meie ühiskonna üldine trend on sisendada inimestesse üha enam õpitud abitust. Võimude ja meditsiini- ning tehnoloogiaettevõtete eesmärk on panna meid uskuma, et oleme passiivsed ega ole ilma nendeta võimelised midagi tegema. Need, kellel on kontroll põldude, tehnoloogiate, ravimite ja toidu üle, muudavad tasapisi meid lammaste või teiste võimetute pudulojuste sarnaseks. Ühest küljest võib väita, et see on talutav juhul, kui karjuseks on keegi hea inimene. Olukord poleks ju heidutav, kui “karjused” töötavad “lammaste” huvides. Mis juhtub aga siis, kui massid ei lähe eluks vajalikke süsteeme kontrollivatele inimestele üldse korda? Mis saab siis, kui see, kes “karja” üle valvab, tahab neid vaid enda huvides ekspluateerida?
Meie ühiskonna üldine trend on sisendada inimestesse üha enam õpitud abitust. Võimude ja meditsiini- ning tehnoloogiaettevõtete eesmärk on panna meid uskuma, et oleme passiivsed ega ole ilma nendeta võimelised midagi tegema.
Silmasin hiljuti tsitaati Woody Harrelsonilt, kes on teinud head rollid paljudes väärt filmides nagu näiteks Näljamängud. Ta täheldas, et „Me elame täiesti korrumpeerunud maailmas, kus iga valitsus koosneb ärimeestest, kes töötavad veel suuremate ärimeeste heaks ning kedagi neist ei huvita tegelikkuses inimesed. Kurb tõsiasi on see, et keegi ei tea, kuidas olukorda muuta, sest keegi ei ole leidnud võluvitsa, millega korporatsioonidele vastu astuda.“
Sellele sentimendile saan üksnes kahe käega alla kirjutada. Täpselt sama mõte – mõte, et nii palju meie eludest on tegelikkuses kellegi teise kontrolli all, on ka mind üha enam vaevanud. On veel üks tsitaat, millele mõtlen tihti ja mida omistatakse Gonzo-ajakirjandust viljelenud Hunter S. Thompsonile: „Muusikatööstus on halastamatu ja madal rahakraav. Pikk plastikust koridor, kus vargad ja sutenöörid jooksevad vabalt ning head mehed surevad nagu koerad.“ Ta rääkis küll konkreetselt muusikast, kuid minu arust on ärimaailm tervikuna selline.
Need kõik on killukesed ühest puslest, mis meil on vaja kokku panna, enne kui me saame midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Harrelsoni tsitaat inimeste nõutusest tulenevast abitusest on igati kohane. Arusaadavalt tunnevad paljud inimesed “süsteemi mutrikestena” lootusetust, sest mida saaks üks inimene teha, kui tema aeg ja energia kulub suuresti elatise teenimisele ja pere eest hoolitsemisele. Pole lihtsalt energiat, et oleks mahti astuda vastu suurkorporatsioonidele, valitsusele ning türanlikele võimuorganitele.
Kuigi ideaalses maailmas saaksime astuda suurtele ebainimlikele süsteemidele ühiselt vastu, leidub minu arust ka teine viis, mida iga inimene saab viljeleda individuaalselt või väikeste kogukondadena. Ning see seisneb lihtsalt teadlikus otsuses pöörata “suure masinavärgi” süsteemidele selg, seades oma elu samm-sammult sedasi üles, et olla neist minimaalselt või üldse mitte sõltuv.
Kuigi ideaalses maailmas saaksime astuda suurtele ebainimlikele süsteemidele ühiselt vastu, leidub minu arust ka teine viis, mida iga inimene saab viljeleda individuaalselt või väikeste kogukondadena. Ning see seisneb lihtsalt teadlikus otsuses pöörata “suure masinavärgi” süsteemidele selg, seades oma elu samm-sammult sedasi üles, et olla neist minimaalselt või üldse mitte sõltuv.
Selles ei ole midagi üllatavat, et Läänes sunnitakse inimesi üha jõulisemalt loobuma täielikult igasugusest autonoomiast, resigneerudes ideele, et me olemegi abitud isikud, kes vajavad riiki ja korporatsioone kõigeks, alustades tervisest ja õnnest ning lõpetades toidu ja valmis pakendatud mõtete ja hoiakutega.
Väike mõtte ekskurss… Hetkel on saabunud põhjapoolkerale suvi. Ilmastik muutub üha soojemaks ning isegi seda loomulikku elurütmi kasutatakse ära, et külvata üha rohkem hirmu ja panna inimesi võimudele toetuma. Iga suvi hoiatatakse meid lakkamatult kuumalainete eest. Meile öeldakse, et isegi oodatuim aastaaeg on ühtäkki ohuks meie eludele. On loodud lausa erinevad värvikombinatsioonid, et määrata kindlaks ohuastet, millist riski suvi endast kujutab. See on hullumeelne. Tuleb välja, et me oleme valitsusest juba nii sõltuvaks muudetud, et vajame nende nõu, kuidas suve üle elada.
Iga suvi hoiatatakse meid lakkamatult kuumalainete eest. Meile öeldakse, et isegi oodatuim aastaaeg on ühtäkki ohuks meie eludele. On loodud lausa erinevad värvikombinatsioonid, et määrata kindlaks ohuastet, millist riski suvi endast kujutab. See on hullumeelne.
Kuidas me oleme lasknud sellel kõigel juhtuda? Ma olen alati nautinud suvekuumust ning soojad ilmad olid varasemalt midagi, mille üle rõõmu tunda. Aga mitte enam. Alati on eksisteerinud võimude püüdlus võõrutada meid meie individuaalsest võimekusest ja uinutada meie teadlikkust sellest, et oleme võimelised suurepäraselt ise hakkama saama, et omada kontrolli iga pisiasja üle oma eludes.
Tervis… Tervis on miskit, mis on rohkem kui kunagi varem meie kõigi mõtetes hiljutise pandeemia tõttu. Võimud on üritanud meid taas kord veenda, et me ei ole võimelised ennast ise hoidma ja ravima. Liikudes ajas sadu aastaid tagasi tulevad meelde nõiajahid. “Nõidade” küttimine seisnes väga sageli lihtsalt inimeste iidsete tarkuste hävitamises. 200 000 aastat kogus Homo sapiens põlvkond põlvkonna haaval oma kollektiivsesse mällu igasugu tarkusi ja arusaamu loodusest ja sellest, kuidas loodus saab meid aidata. Osa nõidade demoniseerimisest keskenduski loodusmeditsiini ning igasugu tervisehädasid leevendavate vanarahvatarkuste naeruvääristamisele. Nõidadest ja kogukondadesse kuuluvatest tarkadest naistest ja teadmameestest saadi lahti ning nüüd me sõltumegi peaaegu täielikult ravimitööstuse armust. Iga terviseprobleem ja isegi tavapärane vaimne ja füüsiline heaolu on Läänes pandud sõltuma mingist ravimist, mida toodetakse, et keegi kuskil saaks raha teenida.
Iga terviseprobleem ja isegi tavapärane vaimne ja füüsiline heaolu on Läänes pandud sõltuma mingist ravimist, mida toodetakse, et keegi kuskil saaks raha teenida.
Ning mis on selle kõige tulemus? Oleme muutunud paksemaks ja õnnetumaks kui kunagi varem. Meid hoitakse nimelt tagasi täitmast oma inimlikku potentsiaali, mistõttu meil on üha raskem leida endas jõudu aidata iseendid ja üksteist.
Ma mõtlesin sellele teemale väga palju kõige hullemate koroonapiirangute ajal, kui suleti jõusaalid, ujulad, tervisekeskused ning isegi jalutamine oli keelatud. Sind tembeldati halvaks ja vastutustundetuks inimeseks, kui keegi juhtus sind silmama pargis sammumas – mis kõik on mõistagi nii tervise kui kaine mõistuse säilitamise seisukohast hullumeelne käitumine.
Ma olen lugenud, et kõige rohkem mõjutab aastate möödudes tervist ja füüsilist heaolu füüsiline jõud. Mida aastad edasi, seda rohkem kaotavad mehed ja naised lihast, luumassi ja see mõjutab tervet keha. See teeb inimesi aina haavatavamaks ja nõrgemaks. Naiste puhul viib see luuhõrenemiseni ja sellega seonduvate muredeni. Meestel seevastu väheneb vanusega testosterooni tase pidevalt. Testosterooni puudujäägil on mitmeid tagajärgi, aga üks olulisemaid nende seast on depressioon. Kui testosterooni tase langeb, tunned end ka halvemini, vähem optimistlikult ja tekib suurem kalduvus langeda depressiooni. Ning me teame, et depressioon mõjutab mehi oluliselt rängemalt kui naisi.
Ei maksa unustada, et teatud vanuses on enesetapp kõige suuremaks ohuks Läänes elava noore mehe elule – märksa suurem riskifaktor kui infarkt või vähktõbi. Korralik jõutrenn aitab aga nii testosterooni kui reipa meeleolu taset kõrgel hoida – see on kõik mõistagi ammu teada.
Ent mida tegid “hoolivad” võimud koroonapiirangute ajal? Jõusaalid pandi kinni. Tervisekeskused suleti. Teisisõnu, käituti täpselt vastupidi sellele, mida kaine mõistus soovitas rahvatervise huvides teha.
See sobitub täiuslikult kirjeldatud mustrisse. Meid püütakse aina rohkem panna usukuma, et meie tervis sõltubki vaktsiinidest või muudest ravimidest, mis meid kõigi ja kõige eest kaitseb. See on mõistagi butafooria. See on täpselt paika timmitud süsteem, et muuta iseseisvaid inimesi võimudest sõltuvateks, permanentset karjatamist vajavateks ülalpeetavateks. Vabadus ja inimlik autonoomia on siiski võimalikud, kuid mitte enne, kui me olukorra olemust endale teadvustame.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!