Neil Oliver
Olen üha enam seda meelt, et inimkond on tänaseks jõudnud kriitilisse faasi oma suhetes teda pantvangi võtnud võimuga.
Meie praeguse olukorra mõistmiseks võimegi tõmmata paralleele põnevusfilmidega, kus pantvangivõtja paljastab röövitu ees oma näo. See on hetkeks, mil nii röövitud inimene kui filmivaataja mõistavad, et röövitu ei naase enam kunagi koju. Röövijale ei lähe enam korda, kas röövitu suudab ta hiljem tuvastada ja üles anda või mitte, sest ta teab, et sellist võimalust talle kunagi enam ei kingita.
Soovin siinkohal rõhutada, et ma ei väida, nagu oleks meid päriselt ära röövitud ja nüüd oleks röövijatel plaanis meid tappa – kuigi avatud meele säilitamise huvides ei ole ma seda stsenaariumi lõpuni välistanud… Kuid põhimõtteliselt kehtib põnevusfilmi analoogia ka meie olukorras.
Meie eest ei üritata tänaseks enam isegi varjata, et meie ühiskonnad ei toimi enam seadustele tuginedes.
Neil Oliver
Mingil hetkel on meid välja kistud meie vanast maailmast, vanadest eludest, maailmast, kus toimisid usaldusväärsed institutsioonid ja süsteemid, ükskõik kui naiivne ja petlik see usaldus ka toona olla võis. Kus iganes me nüüd oleme, tagasiteed möödunud maailmakorralduse juurde enam ei ole. Ning seda teame me asjaolust, et meie “röövijad” on viimaks oma maskid eemaldanud.
Lubage mul nimetada vaid mõned viisid, kuidas meie “vangistajad” on nüüdseks otsustanud oma paleuse paljastada.
Alustuseks… meie eest ei üritata tänaseks enam isegi varjata, et meie ühiskonnad ei toimi enam seadustele tuginedes. Ma ei oska öelda, kas päriselt seadustele tuginevat ühiskonnakorraldust ongi kunagi eksisteerinud või millal õigusriigi idee otsa sai, kuid kindlasti ei toetu seadustele enam meie tänane maailm.
Võimukandjad teevad tänaseks täiesti karistamatult, mida heaks arvavad: nad väldivad ise makse, mida elanikkonnale üha brutaalsemalt peale suruvad, nad korraldavad rahapesu ja inimkaubandust nii kodu- kui välismaal, samas kui pedofiilia lokkab tänaseks kõigis ühiskonnakihtides…
Neil Oliver
Võimukandjad teevad tänaseks täiesti karistamatult, mida heaks arvavad: nad väldivad ise makse, mida elanikkonnale üha brutaalsemalt peale suruvad, nad korraldavad rahapesu ja inimkaubandust nii kodu- kui välismaal, samas kui pedofiilia lokkab tänaseks kõigis ühiskonnakihtides… Siin Ühendkuningriigis kuuleme me pidevalt jutte Inglismaa linnades tegutsevatest bandedest ning laste väärkasutamine on saavutanud endeemilised mõõtmed. Rahvusriikide hävitamise nimel on riigipiirid massilisele sisserändele avatud ja sõnavabadus on kriminaliseeritud… . Võimu omavate isikute kriminaalsete tegevuste nimekiri on praktiliselt lõputu.
Meie raha ja maksusüsteem on samas üles ehitatud viisil, kus raha loodakse tühjast kohast, mistõttu maksude ainus mõte on ilmselgelt masside tahtlik vaesustamine. Alustades vaeseimatest ühiskonnakihtidest kuni keskklassini röövitakse inimestelt nende viimnegi vara. Maksude abil karistatakse meid pöörase hulljulguse eest lihtsalt maailmas eksisteerida.
Meie raha ja maksusüsteem on samas üles ehitatud viisil, kus raha loodakse tühjast kohast, mistõttu maksude ainus mõte on ilmselgelt masside tahtlik vaesustamine. Alustades vaeseimatest ühiskonnakihtidest kuni keskklassini röövitakse inimestelt nende viimnegi vara.
Neil Oliver
Meile aetakse pidevalt udujuttu demokraatiast, mille all peetakse silmas valimistel hääletamist, kuigi on ilmselge, et valimistega ei muutu absoluutselt mitte midagi, sest kõik erakonnad seisavad lõppkokkuvõttes sama agenda taga.
Täiusliku väljapressimise ja rahapesu vahendina on kasutusele võetud väited sõja vältimatusest. Sõja abil kõrvaldatakse ebasobivaid – st pankurite ja neokonservatiividega mittekoostöiseid – režiime ja joonistatakse justkui lauamängul nuppe tõstes maakaarte ümber. Ühtlasi tuleb välja, et tervete populatsioonide hävitamine on täiesti vastuvõetav, juhul kui tegemist on ebasoovitavaks peetavate inimgruppidega.
Meile aetakse pidevalt udujuttu demokraatiast, mille all peetakse silmas valimistel hääletamist, kuigi on ilmselge, et valimistega ei muutu absoluutselt mitte midagi, sest kõik erakonnad seisavad lõppkokkuvõttes sama agenda taga.
Neil Oliver
Ning kui juba ebamugavust põhjustavate rahvamasside hävitamisest rääkida, siis oleks huvitav teada, kas 2023. aasta 7. oktoobri sündmuste tagajärgi prognoositi kusagil adekvaatselt ette. Mina isiklikult ei teadnud varemalt midagi Nakbast ehk katastroofist, mis tabas palestiinlasi 1948. aastal Iisraeli riigi rajamise järel. Samuti ei teadnud ma praktiliselt midagi palestiinlastega järgnevatel aastakümnetel toimunust.
Ma tunnistan, et selline teadmatuses elamine on mõistagi üksnes minu enda süü, kuid nüüd, kus paljud inimesed neist sündmustest teavad ja räägivad, mõtlen paratamatult endamisi, et kas paljastused ja info levik olid praegu Gazas toimuva genotsiidi juhuslik tagajärg või otsustas keegi kusagil, et maailm võib nüüd tõde palestiinlaste kallal toime pandust teada küll, sest enam ei ole vahet, kuna meie saavutame oma eesmärgid nii või teisiti.
Tundub tõenäoline, et meie kasvav arusaam maailma tegelikust korrast ei oma võimu omavate isikute jaoks enam mingisugust tähtsust.
Neil Oliver
Tundub tõenäoline, et meie kasvav arusaam maailma tegelikust korrast ei oma võimu omavate isikute jaoks enam mingisugust tähtsust, sest maskid on langetatud ja meil on luba vabalt reaalsusele otsa vaadata. Meil on see lõpuks üha enam lubatud, sest… meie arvamusel ei ole enam mingit kaalu. Üliväike hulk erakordselt jõukaid ja võimsatel positsioonidel inimesi tegutsevad karistamatult edasi ning hoolitsevad selle eest, et ilma igasuguse võimuta masse karistataks lõputult nii reaalsete kui kujuteldavate seaduste vähimagi rikkumise eest.
Seega… Maskid on langetatud, me ei naase enam koju ja seda teadmist hõõrutakse meile igal võimalikul moel nina alla… Vanasti jäeti vähemalt mulje tõelisest ajakirjandusest. Kui kunagi üldse on eksisteerinud siiras ajakirjandus, mis ei ole olnud pelgalt status quo säilitamise nimel meediamogulite poolt kujundatud miraaž, siis tänasel päeval seda igatahes enam ei eksisteeri.
Kui kunagi üldse on eksisteerinud siiras ajakirjandus, mis ei ole olnud pelgalt status quo säilitamise nimel meediamogulite poolt kujundatud miraaž, siis tänasel päeval seda igatahes enam ei eksisteeri.
Neil Oliver
Mõelgem korraks järgnevale tähelepanekule… Kollased ajalehed on ajast aega armastanud poliitikutega seotud skandaale ega ole seetõttu varasematel aegadel suutnud ära oodata, et saaks kedagi vahele võtta.
Ühendkuningriigi sõjaminister John Profumo 1960-tel ja liberaalide parteijuht Jeremy Thorpe 1970-tel on üksnes paar näidet poliitikutest, kes tõmmati nende eksimuste eest meedias ribadeks. Kuid tänapäeval me midagi samaväärset meedias enam ei kohta. Võimalik, et need ajad on igaveseks möödas, kui ajakirjanikud oma tööd tegid.
Juba mõnda aega levivad spekulatsioonid Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmeri ning leiboristide partei suurtoetaja meediaettevõtja ja poliitik Lord Alli vaieldamatult lähedase suhte täpsema iseloomu teemal. Hiljutisemalt on käsitletud kuulujutte seoses 8.-12. mail tekkinud tulekahjudega Keir Starmeri praeguses ja endises elukohas ning autos. Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias jagatakse erinevaid teooriaid seoses võimalike süütajate isikutega ning võiks eeldada, et ajalehtede esiküljed oleks täidetud nende lugude süvaanalüüsidega, kuid minu hinnangul libiseb see kõik Starmerist samamoodi mööda nagu Lord Alliga seonduvad küsimused. Tänapäeva poliitikud on nagu teflonist tehtud… pori lihtsalt ei hakka neile enam külge.
Ja see toob meid kummastava asjaolu juurde, et kui ühe valitseja ilmsed seosed ühe maailma kurikuulsaima ja aktiivseima pedofiiliga on veel võimalik kokkusattumuse arvele kanda, siis kahe valitseja seosed kahe erineva rahvusvaheliselt tuntud pedofiiliga võiks ju vähemalt kulmukergitust väärt olla. Ometi ei paista see kõik täiesti hämmastaval kombel massimeediale üldse korda minevat.
Neil Oliver
Ja see toob meid kummastava asjaolu juurde, et kui ühe valitseja ilmsed seosed ühe maailma kurikuulsaima ja aktiivseima pedofiiliga on veel võimalik kokkusattumuse arvele kanda, siis kahe valitseja seosed kahe erineva rahvusvaheliselt tuntud pedofiiliga võiks ju vähemalt kulmukergitust väärt olla. Ometi ei paista see kõik täiesti hämmastaval kombel massimeediale üldse korda minevat.
Räägitakse, et USA süvariik korraldas Ameerika president John F. Kennedy ja tema venna Bobby mõrvad. Isegi Robert Kennedy poeg ja John F. Kennedy vennapoeg Robert F. Kennedy Jr on selle otse välja öelnud.
Levivad kahtlused ja mõnede inimeste teada on tänaseks päris kindel, et 2001. aasta 11. septembril leidis aset sootuks midagi muud, kui meile on räägitud, ning et süvariik teadis kaksiktornide ja Maailma Kaubanduskeskuse hukust ette.
Muidugi olid ka viimaste aastate “skandeemiaga” seotud valed, propaganda ning valitsuse sunnimeetmed ammu ette prognoositud.
Meile on isegi väidetud, justkui toimuks mõnedes neist küsimustest mingid uurimised, kuid – pangem hästi tähele – süüdi ei ole kogu asjas tänini mitte kedagi mõistetud. Näiteks Epsteiniga seotud faile ei ole meile tänini avalikustatud; tema kaasosaline Ghislaine Maxwell kössitab inimkaubanduse eest küll vanglas, kuid nii palju kui me meile avaldatud info põhjal järeldada saame, ei müünud Maxwell alaealisi tüdrukuid mitte kellelegi… vähemalt mitte kellelegi peale Epsteini enda. Ja Epstein teadagi sooritas enne kohtuprotsessi enesetapu vangikongis, kus turvakaamerad olid välja lülitatud ning valvurid magasid koridoris…
Näiteks Epsteiniga seotud faile ei ole meile tänini avalikustatud; tema kaasosaline Ghislaine Maxwell kössitab inimkaubanduse eest küll vanglas, kuid nii palju kui me meile avaldatud info põhjal järeldada saame, ei müünud Maxwell alaealisi tüdrukuid mitte kellelegi… vähemalt mitte kellelegi peale Epsteini enda. Ja Epstein teadagi sooritas enne kohtuprotsessi enesetapu vangikongis, kus turvakaamerad olid välja lülitatud ning valvurid magasid koridoris…
Neil Oliver
Põhjendatud küsimuste nimekirja võiks veel pikalt jätkata, kuid ikka ei jõua me kuhugi ja meil kästakse lihtsalt leppida, et see kõik pole üldse oluline ja meie teadmised ei tähenda midagi.
Just see ongi see, mida ma pean silmas maskide langetamise all – olgu siis tahtlikult, kogemata või lihtsalt vääramatult kätte jõudva sündmuste faasi tõttu. Me näeme nägusid, mis kujundavad meie ühiskonna ja kogu maailma reaalsust. Mis iganes muud siit ka järeldada saab, üks paistab kindel – tagasi koju me enam ei pääse. Me oleme seal, kus oleme, ja asjad on täpselt nii, nagu nad on. Ja kui teilegi tundub, et tegemist on ühe ajastu lõpuga, siis te olete asjadest õigesti aru saanud. Näitlejad astuvad lavale austusavaldusi vastu võtma teadupärast alles siis, kui näidend on lõppenud.
Kuid ebamugavale reaalsusele otsa vaatamine on ühtlasi ka osa lahendusest ja edasi liikumise vaieldamatuks eeltingimuseks. Meil tarvitseb üksnes tunnistada, et meid on juba pikka aega illusioonide lõksu veetud ja ühtlasi ka seda, et me ei tohi seetõttu pead norgu lasta. Kurjad teevad kurja… tõsi. See ongi kurjade loomuseks. Ent nüüd, kus maskid võimurite paleuste eest on langenud, avaneb ka meile unikaalne võimalus. Võimalus mõtestada kõik ümber ning… alustada kõike uuesti.
Kus iganes me nüüd oleme, tagasiteed möödunud maailmakorralduse juurde enam ei ole.
Neil Oliver
Adrian Bachmanni kommentaar:
Neil Oliveri tähelepanek võimukriitilise meedia hääbumisest varemalt sõnavabadust idealiseerinud Lääne ühiskondades resoneerub igas elukogenud inimeses, kellele on omane võimude poolt esitatud narratiividesse skeptiliselt suhtuda. Õigupoolest võib liialdamata väita, et massimeedia on Läänemaailmas tänaseks loobunud poliitilisest võimust eraldiseisva institutsiooni rollist ning sulandunud võimuaparaadi osiseks, mille eesmärk ei ole kaitsta rahvast valitsejate, vaid valitsejaid rahva eest, olles sedasi muutunud iseenese paroodiaks.
Kes aga soovib näha inspireerivat näidet sellest, milline võiks ja peaks võimukriitiline meedia olema, nendele soovitan soojalt võtta pisut aega ning süveneda Ameerika alternatiivmeedia suurkuju Tucker Carlsoni intervjuusse senaator Ted Cruziga. Seda eeskätt selleks, et ammutada inspiratsiooni teadmisest, kui abitu on ultimatiivselt hirmule tuginev vale vaprate meeste ees, kes julgevad küsida küsimusi, mille maha vaikimine on peamiseks põhjuseks, miks kurjus ja ülekohus saavad maailmas võimutseda.
Massimeedia on Läänemaailmas tänaseks loobunud poliitilisest võimust eraldiseisva institutsiooni rollist ning sulandunud võimuaparaadi osiseks, mille eesmärk ei ole kaitsta rahvast valitsejate, vaid valitsejaid rahva eest, olles sedasi muutunud iseenese paroodiaks.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: