Adrian Bachmann
Venemaa kava laiendada Süüria Hmeimimi lennuväebaasi omab potentsiaali muuta sõjalisi jõujooni nii Lähis-Idas kui Vahemere regioonis. Strateegiliste pommitajate ümberpaigutamine omaks sümboolset, mereväe pommitajate baseerimine arvestatavat praktilist militaarset väärtust.
Vene päevaleht Nezavisimaya Gazeta raporteerib, et Moskva plaanib laiendada Hmeimimi lennuväebaasi, eesmärgiga lisada tulevikus Süürias paiknevasse väekontingenti ka strateegilised tuumapommitajad.
Ajalehe sõnul uuendatakse Hmeimimi stardi- ja ruleerimisradu, mis on pärast moderniseerimist võimelised võtma vastu ka kõige suuremaid tuumapommitajaid. Väljaanne lisab, et uute pommitajate abil saaks rünnata Süürias paiknevaid terroriste ning toetada Vene üksuseid kogu Vahemere regioonis.
Päevaleht tsiteerib ka Ameerika analüütikut Joseph Trevithick’i, kelle sõnul võimaldab stardiraja pikendamine Lähis-Idas Venemaal kaalukaussi enda kasuks kallutada.
„Hmeimimi baas on Venemaa jaoks oluline tööriist Süürias, kuigi õigem oleks öelda, et Venemaa üritab seeläbi laiendada oma geopoliitilist mõju kogu Vahemeres,“ ütles Trevithick, rõhutades, et Hmeimimi baasis asuvad Vene pommitajad võiksid ohustada ka sihtmärke Euroopas ning võimaldada konflikti tekkides rünnata vaenlase mereväge. Ameerika analüütiku kohaselt võimaldavad uued lennukid efektiivsemalt vastata ka kriisidele ja ootamatutele olukordadele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.
„Hmeimimi lennuväebaasi laiendamise otstarbel nõustusid Süüria võimud eelmisel aastal andma Venemaale rohkem territooriumi nii maal kui rannikuvetes,“ vahendas tollal Reuters. Kokkulepe, millele riikide esindajad kirjutasid alla 21. juulil ja mis jõustus 30. juulil, puudutab eelkõige maad ja merd Latakia provintsis, kuhu õhuväebaas on rajatud.
Venemaa on toetanud Süüria presidendi Bashar al-Assadi valitsust alates Süüria konflikti algusest 2011. aastal. Sõjaliselt sekkus Venemaa vahetult Süüria kodusõtta esmakordselt 2015. aastal.
Juhul kui Venemaa peaks Hmeimimi õhujõudude kontingenti strateegiliste tuumapommitajate abil tugevdama, oleks see tähelepanuväärne jõudemonstratsioon, millel puuduks siiski otsene militaarne kasutegur Süüria sõjateatrit silmas pidades. Moskva kasutaks strateegiliste tuumapommitajate Süüriasse paigutamist eeskätt maailma avalikkusele sõnumi saatmiseks ning märksa vähem reaalse sõjalise instrumendina.
Moskva kasutaks strateegiliste tuumapommitajate Süüriasse paigutamist eeskätt maailma avalikkusele sõnumi saatmiseks ning märksa vähem reaalse sõjalise instrumendina.
USA, Türgi ja Iisraeli sõjaväeluurele (vähem teatraalse, ent oluliselt mõjusama) sõnumi saatmiseks piisaks ka tuumalöögivõimekusega taktikaliste rindepommitajate paigutamisest Süüriasse, mis jääks avalikkusele aga märkamatuks sammuks, kuna lennukid on väliselt raskesti eristatavad või eristamatud üksnes konventsionaalsete löökide otstarbeks kasutatavatest analoogidest.
Tupolev Tu-160 ning Tu-95MS tüüpi strateegilised tuumapommitajad paiknevad alaliselt Engelsi ja Ukrainka baasides Saratovi ning Amuuri oblastis. Tegemist on pommitajatega, mille lennukauguse ning põhirelvastuse (H-55/555 ning H-101/102 tüüpi ülikaugmaa tiibraketid) kombinatsioon võimaldab tabada mistahes punkti planeedil vastavalt 17 000 km ning 20 000 km raadiuses.
Olgu täpsustatud, et maailmas eksisteerib kokku vaid 4 globaalse lahingraadiusega tuumapommitaja mudelit – Vene Tu-95MS, Tu-160 ning Ühendriikide B-52 ning B-2. Venemaa ning USA on ainsad riigid maailmas, millel on olemas nii strateegilised tuumapommitajad, seotud tootmistehnoloogiad kui ka töös olevad järgmise generatsiooni tuumapommitajate (PAK-DA ning B-21) arendusprogrammid.
Tiibraketi rünnakute teostamiseks Süürias paiknevate sihtmärkide vastu ei oleks Vene pommitajatel tegelikult vaja Vene Föderatsiooni õhuruumist väljudagi, kuna rakettide väga suur lahingraadius (kuni 5500 km) on kogu Lähis-Ida katmiseks enam kui küllaldane. Seda ka siis, kui rünnakuks valitakse keerulised ja mitte otsesed lennutrajektoorid. Põhimõtteliselt on Vene strateegilisel pommituslennuväel teoreetiline võimekus hävitada kogu Lähis-Ida oluliseimad strateegilised objektid (lennuväljad, sadamakompleksid, elektrijaamad, juhtimispunktid jne) ilma Vene Föderatsiooni õhuruumist lahkumata.
Põhimõtteliselt on Vene strateegilisel pommituslennuväel teoreetiline võimekus hävitada kogu Lähis-Ida oluliseimad strateegilised objektid (lennuväljad, sadamakompleksid, elektrijaamad, juhtimispunktid jne) ilma Vene Föderatsiooni õhuruumist lahkumata.
Mis peamine, strateegiliste pommitajate massiivsed tiibraketid oleks kaugelt liiga väärtuslikud ning võimsad instrumendid, et rünnata madala väärtusega, varjestamata või kehvasti varjestatud sihtmärke. Eriti, kui antud missiooniga saaks palju paremini hakkama juba Hmeimimis paiknevad Suhhoi Su-24 ning Su-34 rindepommitajad, mille lahingkomplekti kuuluv relvastus on paremini optimeeritud väiksemate sihtmärkide ründamiseks ning mille reaktsioonikiirus ajakriitiliste sihtmärkide ründamiseks on oluliselt suurem kui massiivsetel pommitajatel.
Küll aga väljendaks tuumapommitajate (isegi episoodiline) Süüriasse paigutamine Vene Föderatsiooni kavatsust kasutada riiki oma alalise platsdarmina Lähis-Ida regioonis pikema aja vältel.
Mis puudutab uudises kajastatud militaaranalüütiku seisukohta venelaste laiendatud võimekusest kasutada täiustatud baasi teiste riikide sõjalaevade ründamiseks, siis seda võib pidada teoreetiliselt võimalikuks. Seda juhul, kui baasi tuuakse Tupolev Tu-22M3 tüüpi kaugmaa pommitajad, mille peamine missiooniprofiil hõlmab pealveealuste ründamist H-32 tüüpi tiibrakettidega. Tu-22M3 kaugmaapommitajate paigutamine täiustatud Hmeimimi baasi avardaks oluliselt Vene relvajõudude võimet rünnata sõjalaevu sisuliselt kogu Vahemere akvatooriumis, laiendades ründesektori ulatust hetkel olemasolevast (“K-300 Bastion” tüüpi rannikukaitse raketipatareide poolt pakutud) 300-400 kilomeetrist rohkem kui 1000 kilomeetrini.
Kaugmaapommitajate paigutamine täiustatud Hmeimimi baasi avardaks oluliselt Vene relvajõudude võimet rünnata sõjalaevu sisuliselt kogu Vahemere akvatooriumis.
Lisaks on võimalik, et õhuväebaasi uuendamine suurendab tulevikus venelaste võimet paisutada vajadusel kiiresti Süürias paikneva väekontingendi suurust, laiendades rasketranspordilennukite teenindamise võimekust. Ei ole välistatud, et see ehk ongi baasi laiendamise peamiseks motiiviks.
Millised on Moskva tegelikud plaanid seoses Süüria õhuväebaasi moderniseerimisega, ei saa selge(ma)ks aga enne, kui töid on alustatud ning need on lõpule viidud, uus tehnika kohale toimetatud ning esimesed satelliitluure jäädvustused baasis teostatud muudatustest IMINT (pildiluure) spetsialistide poolt läbi töötatud. Seejärel on võimalik anda täpsem hinnang, milline on Hmeimimi baasi laiendamise mõju regionaalsele militaartaskaalule ja Lähis-Ida geostrateegilisele üldpildile laiemalt. Makroskoop hoiab arengutel silma peal.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
