Venemaa soovib asendada kriitilise tähtsusega, varem peamiselt Lääne ettevõtetelt imporditud seadmed ja tehnoloogia ning saavutada energiasektoris tehnoloogilist suveräänsust. Riikliku projekti elluviimiseks on ette nähtud 2,14 triljonit rubla (25 miljardit USA dollarit), millest peab jätkuma kuni kümnendi lõpuni.
Veidi rohkem kui kolmandik algatuse jaoks määratud summast, umbes 730 miljardit rubla, kaetakse eelarvelistest vahenditest ja ülejäänud osa alternatiivsetest allikatest. Algatust nimega „Uued tuuma- ja energiatehnoloogiad“ tutvustas Vene peaminister Mihhail Mišustin valitsuse istungil esmalt 2. juulil. Programm hõlmab kokku 10 föderaalprojekti, mis Mišustini sõnul „aitavad kaasa Vene riigi jõudmisele esikümnesse teadusuuringute rahastamise mahu poolest, mis peab ulatuma kahe protsendini riiklikust kogutoodangust.”
Projektide hulka peaks olema kaasatud mitmeid tuumaenergiatehnoloogiate arendamisele pühendatud programme, kuid algatuse ulatus hõlmab ka teisi energiasektori valdkondi nagu uute seadmete ja tehnoloogiate arendamine nafta- ja gaasitööstuse, veeldatud maagaasi, üldise elektrienergia, päikese- ja tuuleenergia tootmise ning energia salvestamise süsteemide jaoks.
Siseriiklikud puudujäägid
Lääne sanktsioonid, mis keelavad allhankijate ning seadmete ja tehnoloogia pakkujate osalemise Venemaa nafta- ja gaasitööstuses, on seni vähe mõjutanud Venemaa nafta- ja gaasitootmist, milles kohalikud ettevõtted olid juba enne Moskva sissetungi Ukrainasse enamasti ise pädevad. Kuid suurem mõju on sanktsioonidel olnud teistele segmentidele, sealhulgas veeldatud maagaasi, nafta rafineerimise, naftakeemia ja elektritootmise sektorile.
Lääne sanktsioonid, mis keelavad allhankijate ning seadmete ja tehnoloogia pakkujate osalemise Venemaa nafta- ja gaasitööstuses, on seni vähe mõjutanud Venemaa nafta- ja gaasitootmist, milles kohalikud ettevõtted olid juba enne Moskva sissetungi Ukrainasse enamasti ise pädevad. Kuid suurem mõju on sanktsioonidel olnud teistele segmentidele, sealhulgas veeldatud maagaasi, nafta rafineerimise, naftakeemia ja elektritootmise sektorile.
Enne Ukraina sõda sõltus Venemaa eriti suurel määral veeldatud maagaasi sektoris vajaliku tehnoloogia ja seadmete impordist, sealhulgas veeldamise, elektritootmise ja Põhja-meretee aastaringseks navigeerimiseks mõeldud spetsiaalsete veeldatud maagaasitankerite ehitamise osas. Selline impordist sõltumine raskendab riigi jaoks uute ekspordiprojektide edendamist ja olemasolevate rajatiste, nagu Arctic LNG-2, stabiilse toimimise tagamist.
Venemaa ehitab hetkel Kaug-Ida sadamas Zvezdas Arc7 jääklassi veeldatud maagaasi tankereid, millest esimene peaks olema kasutusvalmis käesoleva aasta lõpuks. Dokkides on ehitamisel viis laeva, kuid on ebaselge, kas Venemaa saab soetada kogu nende valmimiseks vajaliku varustuse, sealhulgas kõrgtehnoloogilised membraanisüsteemid, millest enamiku maailmas ehitab Prantsusmaa ettevõte GTT.
Mis puutub naftatöötlemisse, siis sanktsioonide tõttu on Venemaal keerulisem parandada Ukraina droonide rünnakute põhjustatud kahju ning tehaste moderniseerimine on seisma jäänud, kuna praegu kavandavad väga vähesed Vene rafineerimistehased uusi suuri arendusprojekte. Venemaa juhtiv naftakeemiatootja Sibur, mis enne sõda plaanis kiiret laienemist, on nüüd sanktsioonide tekitatud takistuste tõttu oma arengutempot aeglustanud.
Elektritootmises ei ole Venemaa hetkel suuteline ehitama samaväärselt võimsaid turbiine, mida varem tarnisid Saksa Siemens ja USA General Electric. Venemaal juba kasutusel olevad välismaised turbiinid vajavad aga varem või hiljem väljavahetamist.
Elektritootmises ei ole Venemaa hetkel suuteline ehitama samaväärselt võimsaid turbiine, mida varem tarnisid Saksa Siemens ja USA General Electric. Venemaal juba kasutusel olevad välismaised turbiinid vajavad aga varem või hiljem väljavahetamist. Vajadus tagada energiasüsteemi stabiilsus sai selgeks juulis, kui suures osas Lõuna-Venemaal esinesid elektrikatkestused, mis tõid kaasa avalikke proteste. Suure võimsusega turbiinide puudumine on tekitanud probleeme ka Arctic LNG-2 projektis. Ettevõtted Rostec ja Vene jõumasinad töötavad hetkel vajalikul tasemel turbiinide tööstusliku tootmise käivitamise nimel.
Aja jooksul võib tootmisele mõju avaldada ka juhtivate ülemaailmse haardega naftatöötlusettevõtete Venemaalt lahkumine. Kontsernid Halliburton ja Baker Hughes on mõlemad oma ärid Venemaal maha müünud. Valdkonnad, kus Venemaa sõltus suurel määral impordist, hõlmavad rotatsioonijuhtimissüsteeme ja -seadmeid ning puuraukude logimise ja hüdraulilise lõhustamisega seotud tehnoloogiat. Hüdraulilise purustamise tehnoloogia on oluline paljude Venemaa geoloogiliselt keerukamate ja küpsemate naftaväljade maksimaalseks kaevandamiseks. Aja möödudes moodustavad keerulisemad projektid üha suurema osa Venemaa tootmisest, kuna lihtsamini arendatavad maardlad ammenduvad.
Peamised eesmärgid
Venemaa jaoks on uute tuuma- ja energiatehnoloogiate väljatöötamise eesmärk suurendada kodumaiste seadmete ja tehnoloogia osakaalu nafta- ja gaasitööstuses praeguselt 65%-lt 90%-le. Veeldatud maagaasi segmendis peaks osakaal tõusma 40%-lt 80%-le ja elektritootmises 72%-lt 90%-le. Tuumaenergia puhul peaks see kasvama 72-95%-ni praeguselt 52%-lt.
Venemaa jaoks on uute tuuma- ja energiatehnoloogiate väljatöötamise eesmärk suurendada kodumaiste seadmete ja tehnoloogia osakaalu nafta- ja gaasitööstuses praeguselt 65%-lt 90%-le.
Venemaa ei ole alustanud oma püüdlustega asendada strateegilistes sektorites seadmete ja tehnoloogia importi hiljuti. Moskva võttis impordi asendamise programmi vastu juba 2014. aastal, mitte kaua pärast Krimmi annekteerimist ja sellest tulenevat Venemaa ja Lääne vaheliste suhete kokkuvarisemist. Vähemalt nafta- ja gaasisektoris tõi see programm siiski vaid tagasihoidlikke tulemusi, peamiselt seetõttu, et Lääne seadmed ja tehnoloogia olid endiselt kergesti kättesaadavad. Kuid palju rangemate sanktsioonide kehtestamine 2022. aastal on Venemaa jõupingutustele hoogu lisanud.
Kava kohaselt plaanib Venemaa aastatel 2025-2030 arendada ja rakendada umbes 390 põhitehnoloogiat ja seadmetüüpi ning luua üle 100 tootmisüksuse ja ligikaudu 5000 töökoha. Energiasektori seadmete aastane toodang peaks 2030. aastaks jõudma 2,8 triljoni rublani, võrreldes 1,3 triljoni rublaga eelmisel aastal.
Moskva võttis impordi asendamise programmi vastu juba 2014. aastal, mitte kaua pärast Krimmi annekteerimist.
Kava kohaselt peaksid kogu energiasektori investeeringud suurenema, ületades järgmise kuue aasta jooksul kokku 55 triljonit rubla, sealhulgas üle 7 triljoni rubla veeldatud maagaasi sektoris, üle 15 triljoni rubla energeetikasektoris ja üle 6,5 triljoni rubla tuumaenergiasektoris. Investeeringud nafta ja gaasi valdkonnas ulatusid 2023. aastal kokku 8,1 triljoni rublani, sh 400 miljardit rubla veeldatud maagaasile, 1,2 triljonit rubla energiasektorile tervikuna ja 500 miljardit rubla tuumaenergia valdkonnas.
Siiani on teada veel vähe üksikasju selle kohta, kuidas uued tuuma- ja energiatehnoloogiad toimima hakkavad, kuid seni, kuni sanktsioonid on jõus, peab Venemaa pidama impordi asendamist enda jaoks strateegiliseks prioriteediks. Kui kiiresti Moskva suudab oma plaanid reaalsuseks muuta ja teha käegakatsutavaid edusamme impordi asendamisel, saab määrama Venemaa energiasektori arengu tuleviku.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ultimatiivselt eksisteerib Läänel Venemaa suhtes suures pildis vaid üks tõeliselt mõjus mõjutushoob, milleks on monopoolsete või Lääneriikide kontsernide poolt oligopoolselt kontrollitud tehnoloogiate kontroll –kõikides muudes riikliku koguvõimsuse aspektides toimib Venemaa suuresti eneseküllaselt ning on mis tahes Lääne sanktsioonide poolt vähe mõjutatav. Vastavate tehnoloogiate kättesaamise piiramine pärsib ülitugevalt riikide strateegilist autonoomiat, ulatuses mil riigi energeetiline, tööstuslik ja militaarne infrastruktuur on sõltuv välismaailmast pärinevatest sisenditest.
Ultimatiivselt eksisteerib Läänel Venemaa suhtes suures pildis vaid üks tõeliselt mõjus mõjutushoob, milleks on monopoolsete või Lääneriikide kontsernide poolt oligopoolselt kontrollitud tehnoloogiate kontroll.
Adrian Bachmann
Kui Hiina puhul on vastavad sõltuvused Läänest suuresti juba minetatud, siis Venemaa osas eksisteerib veel tehnoloogiaid, millede ekspordi piiramine asetab Venemaa võidujooksu ajaga, kus Läänest pärit tehnoloogiate asendamine kodumaiste analoogidega peab toimuma enne, kui Läänest imporditud tehnoloogiad amortiseeruvad või lakkavad varuosade puuduse tõttu töötamast.
Kui Hiina puhul on vastavad sõltuvused Läänest suuresti juba minetatud, siis Venemaa osas eksisteerib veel tehnoloogiaid, millede ekspordi piiramine asetab Venemaa võidujooksu ajaga, kus Läänest pärit tehnoloogiate asendamine kodumaiste analoogidega peab toimuma enne, kui Läänest imporditud tehnoloogiad amortiseeruvad või lakkavad varuosade puuduse tõttu töötamast.
Adrian Bachmann
Kui NSV Liidu perioodil oli Vene tööstusklaster tervikuna suuresti autonoomne, siis 1990ndatel minetati hulgaliselt strateegilisi tehnoloogiaid, milledest akuutsemad defitsiidid puudutasid tootmismasinaid ja elektroonikat. Viimase kümnendi jooksul on sõltuvussidemeid suudetud küll olulisel määral vähendada, ent täielik tehnoloogiline sõltumatus Läänest jäi Moskval saavutamata enne Ukraina sõja algust. Kuigi Venemaal eksisteerib teaduslik ja inseneeriaalane baas, et omandada autonoomia Läänest praktiliselt kõikides strateegiliselt relevantsetes tehnoloogiates, nõuab geostrateegiline realiteet autonoomia saavutamist tempoga, mis võib tingida lähitulevikus olulised tootmise, sellhulgas ka energia tootmise, võimekuse lüngad, mille ainsaks realistlikuks vahemeetmeks on strateegiliste tehnoloogiate import Hiinast, mis tähendab sisuliselt vaenulikust Läänest sõltuvussuhte asendamist sõbralikuma Hiinaga.
Viimase kümnendi jooksul on sõltuvussidemeid suudetud küll olulisel määral vähendada, ent täielik tehnoloogiline sõltumatus Läänest jäi Moskval saavutamata enne Ukraina sõja algust.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Pimen/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD:
