Laiemale avalikkusele on valdavalt teadmata asjaolu, et peaaegu kõigi suuremate USA meediakanalite juhid ja tuntud ajakirjanikud kuuluvad juba pikemat aega poliitiliselt ulatuslikku mõjuvõimu omava Välissuhete Nõukogu (CFR) liikmete sekka.
Välissuhete Nõukogu asutati 1921. aastal erasektorisse kuuluva, kuid kahe partei koostöös toimiva organisatsioonina eesmärgiga „äratada Ameerikas teadlikkus oma ülemaailmsetest kohustustest”. Juba aastakümneid on CFR ja selle ligi 5000 eliitliiget kujundanud USA välispoliitikat ja sellealast avalikku diskursust. Tsiteerides ühte ühenduse liiget, muutis justnimelt Välissuhete Nõukogu Ameerika vabariigist „heasoovlikuks globaalseks impeeriumiks”.
Järgnev ametlikele liikmete nimekirjadele tuginev joonis kujutab esmakordselt CFR-i ja selle kahe peamise rahvusvahelise tütarorganisatsiooni – Bilderbergi grupi (mis hõlmab peamiselt USA-d ja Euroopat) ning Trilateraalse komisjoni (mis hõlmab Põhja-Ameerikat, Euroopat ja Ida-Aasiat) – ulatuslikku meediavõrgustikku. Mõlemad all-organisatsioonid on asutatud nõukogu juhtide poolt eliidi koostöö edendamiseks ülemaailmsel tasandil.
Endine Washington Posti vanemtoimetaja ja ombudsman Richard Harwood viitas oma kolumnis pealkirjaga „Valitseva klassi ajakirjanikud” Välissuhete Nõukogule ja selle liikmetele tunnustavalt kui „valitsevale eliidile kõige lähedasemale nähtusele, mis meil Ameerika Ühendriikides leidub”, lisades, et „Nende ajakirjanike kuulumine nõukokku, olenemata sellest, kuidas nad ise endast mõtlevad, märgistab nende aktiivse ja olulise rolli tunnustamist avalikkust puudutavates küsimustes ning nende tõusu Ameerika valitseva klassi sekka. Nad mitte pelgalt ei analüüsi ega tõlgenda Ameerika Ühendriikide välispoliitikat, vaid aitavad seda kujundada. … Nad on osa establishment’ist, meeldib see neile või mitte, ning nad jagavad põhiosa poliitilise eliidi väärtustest ja maailmavaatest.”
Endine Washington Posti vanemtoimetaja ja ombudsman Richard Harwood viitas oma kolumnis pealkirjaga „Valitseva klassi ajakirjanikud” Välissuhete Nõukogule ja selle liikmetele tunnustavalt kui „valitsevale eliidile kõige lähedasemale nähtusele, mis meil Ameerika Ühendriikides leidub”.
Kõrvalepõikena tuletame meelde, et üldreeglina ei ole eliitajakirjanikele vaja ette öelda, mida kirjutada. Meediauurija Noam Chomsky selgitas seda asjaolu oma 1997. aasta essees järgmiselt: „Asi on selles, et juhtivad ajakirjanikud ei oleks oma positsioonidel, kui nad ei oleks juba tõestanud, et keegi ei pea neile ütlema, mida kirjutada, sest nad ütlevad juba omaalgatuslikult “õigeid” asju. … Ehk teisisõnu väljendatuna – nad on edukalt läbinud sotsialiseerimissüsteemi.”
Asi on selles, et juhtivad ajakirjanikud ei oleks oma positsioonidel, kui nad ei oleks juba tõestanud, et keegi ei pea neile ütlema, mida kirjutada, sest nad ütlevad juba omaalgatuslikult “õigeid” asju. … Ehk teisisõnu väljendatuna – nad on edukalt läbinud sotsialiseerimissüsteemi.
Noam Chomsky
USA välissuhete nõukogu liikmed
Meediaga otseselt seotud isikud moodustavad aga vaid ligikaudu viis protsenti kogu Välissuhete Nõukogu võrgustikust. Nagu näeme järgmisel joonisel, võime erasektorisse kuuluva Välissuhete Nõukogu mõjukate liikmete seast leida:
- mitmed Ameerika Ühendriikide presidendid ja asepresidendid, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest;
- peaaegu kõik riigisekretärid ning kaitse- ja rahandusministrid;
- paljud Ameerika Ühendriikide sõjaväe ja NATO kõrged ohvitserid;
- arvukad kongressi kõige mõjukamad liikmed (eelkõige välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas);
- peaaegu kõik riikliku julgeoleku nõunikud, Luure Keskagentuuri (CIA) direktorid, suursaadikud ÜRO-s, Föderaalreservi esimehed, Maailmapanga presidendid ja Riikliku majandusnõukogu direktorid;
- paljud silmapaistvad akadeemikud, eriti sellistes võtmevaldkondades nagu majandus ja politoloogia;
- paljud Wall Streeti, poliitiliste mõttekodade, ülikoolide, valitsusväliste organisatsioonide ja Hollywoodi tippjuhid;
- ning 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakut uurinud komisjoni ja president John F. Kennedy atentaadi asjaolusid uurinud Warreni komisjoni võtmeisikud.
Harvardi majandusteadlane ja Kennedy toetaja John K. Galbraith illustreeris Välissuhete Nõukogu mõjukust, meenutades, et: „Neid meie seast, kes olid töötanud Kennedy valimiskampaania heaks, salliti tänu sellele valitsuses ja neile jäeti sõnaõigus, kuid välispoliitika ohjad olid endiselt Välissuhete Nõukogu liikmete käes.“
Princetoni ülikooli professor ja endine CFR-i liige Stephen F. Cohen nimetas Välissuhete nõukogu „Ameerika kõige olulisemaks valitsusväliseks välispoliitika organisatsiooniks”, mille peamine ülesanne on „määratleda aktsepteeritavad, legitiimsed ja ortodokssed arutelu parameetrid”.
Princetoni ülikooli professor ja endine CFR-i liige Stephen F. Cohen nimetas Välissuhete nõukogu „Ameerika kõige olulisemaks valitsusväliseks välispoliitika organisatsiooniks”, mille peamine ülesanne on „määratleda aktsepteeritavad, legitiimsed ja ortodokssed arutelu parameetrid”. Coheni sõnul „ongi CFR tegelikult see, mida Nõukogude Liidus nimetati nomenklatuuri kõige kõrgemaks astmeks”.
Nõukogu pikaajaline esimees ja mitme Ameerika Ühendriikide presidendi nõunik John J. McCloy nentis oma Washingtonis veedetud ajale tagasi mõeldes: „Kui meil oli kedagi vaja, sirvisime nõukogu liikmete nimekirja ja helistasime New Yorki [st CFR-i peakorterisse].”
Saksa ajakiri Der Spiegel nimetas Välissuhete Nõukogu „Ameerika Ühendriikide ja Läänemaailma mõjukaimaks erainstitutsiooniks” ja „kapitalismi poliitbürooks”. Nii nõukogu Rooma-stiilis logo (ülaloleva illustratsiooni paremas ülemises nurgas) kui ka moto (ubique – kõikjal olev) näivad seda ambitsiooni rõhutavat. (Näiteks soovitas nõukogu 1996. aastal tihedamat koostööd Luure Keskagentuuri ja meedia vahel, st külma sõja ajast pärit CIA operatsiooni Pilalind (Mockingbird) taaskäivitamist.)
Oma kuulsas Ameerika establishment’i käsitlevas artiklis märkis poliitikakolumnist Richard H. Rovere, et: „CFR-i direktorid moodustavad omamoodi presiidiumi selle establishment’i osa jaoks, mis juhib meie rahva saatust. … Harva juhtub, et ükski selle liikmetest või vähemalt mõni selle liitlastest ei pääse Valgesse Majja. Tegelikult suudab nõukogu üldjuhul tagada, et mõlemad kandidaadid oleksid talle vastuvõetavad.”
Saksa ajakiri Der Spiegel nimetas Välissuhete Nõukogu „Ameerika Ühendriikide ja Läänemaailma mõjukaimaks erainstitutsiooniks” ja „kapitalismi poliitbürooks”.
Kuni viimase ajani oli selline hinnang tõepoolest õigustatud. Praktikas tähendas see, et 1993. aastal võttis endiselt CFR-i direktorilt George H.W. Bushilt presidenditooli üle CFR-i liige Bill Clinton, kellele omakorda järgnes CFR-i „pereliige” George W. Bush. 2008. aastal jäi CFR-i liige John McCain alla nõukogu poolt valitud kandidaadile Barack Obamale, kes sai kogu oma tulevase kabineti liikmete nimekirja juba kuu enne valimisi Välissuhete Nõukogu vanemteadurilt (ja Citigroupi pankurilt) Michael Fromanilt. Hiljem pidas Froman läbirääkimisi Vaikse ookeani ülese kaubanduslepingu (TPP) ning Atlandiülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) osas, võttis seejärel vastu Välissuhete Nõukogu auliikme nimetuse ja on hetkel CFR-i president.
Alles 2016. aasta presidendivalimistel paistis, et Donald Trumpi võiduga sai nõukogu esimest korda lüüa, kuid kuigi Trumpi presidentuuri ajal tühistati paljud CFR-i algatused, täideti järgmise USA presidendi Joe Bideni kabineti võtmepositsioonid taas peaaegu täielikult CFR-i liikmetega.
2018. aasta jaanuaris jagas Wikileaksi asutaja Julian Assange paar nädalat enne seda, kui tema ligipääs internetile katkestati, oma Twitteri kontol ülaltoodud joonist CFR-i ja meedia seostest.
Hiljem on veel selgunud, et
Multimiljonär ja seksikaubanduse vahendaja Jeffrey Epstein kuulus kuni 2009. aastani nii Välissuhete Nõukogu kui ka Trilateraalse Komisjoni liikmete ja toetajate sekka.
- multimiljonär ja seksikaubanduse vahendaja Jeffrey Epstein kuulus kuni 2009. aastani nii Välissuhete Nõukogu kui ka Trilateraalse Komisjoni liikmete ja toetajate sekka;
- Wikimedia tegevjuht Katherine Maher on samuti CFR-i liige ning Wikipedia asutaja Jimmy Wales kuulutati Maailma Majandusfoorumi (WEF) „nooreks globaalseks juhiks”;
- kuigi Maailma Majandusfoorum (WEF) asutati 1971. aastal Saksa majandusteadlase Klaus Schwabi poolt, näib, et organisatsioon sai teoks eeskätt mitme Välissuhete Nõukogu direktori, sealhulgas Henry Kissingeri, algatusena;
- uudistekanali Fox News omanik Rupert Murdoch oli CFR-i liige aastatel 1994–2014. Alates 2018. aastast kuulub nõukokku tema noorem poeg James Murdoch;
- mõned Välissuhete Nõukogu asutajad, sealhulgas esimees Lindsay Russell ja auesimees Elihu Root, kuulusid 1902. aastal Suurbritannia ja USA vahel “hea tahte, seltsimehelikkuse ning igavese rahu” edendamiseks rajatud Briti-Ameerika Pilgrims Society liikmete sekka.
2022. aastal avaldas Hollandi globaliseerumise ja varjatud poliitika uurimise instituut (ISGP) üksikasjaliku analüüsi CFR-i liikmete rolli kohta poliitikas ja meedias, millega saate tutvuda järgneval lingil.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Gryffindor – Own work, CC BY-SA 3.0