AjatuAudioSuur luguÜhiskond & kultuur

Vale võimust ja võimetusest – kuidas orjastada ja vabastada ühiskonda

Kuula Adrian Bachmanni eessõna:

Kuula artiklit:

“Ja vale on meid tegelikult viinud normaalsest ühiskonnast nii kaugele, et orienteerumine muutub võimatuks; selles paksus hallis udus ei paista isegi ühtegi sammast.”

Aleksandr Solženitsõn, “Gulagi arhipelaag”

Valesid on alati kasutatud poliitilistel eesmärkidel. Valesid kasutatakse korruptsiooni, mineviku vigade või salajaste motiivide varjamiseks. Valed on alatasa poliitiliste kampaaniate keskseks koostisosaks. Kahjuks võtavad poliitilised valed ka süngema vormi. Valed muutuvad kõikehõlmavaks, jõudes elu kõikidesse aspektidesse ja nakatades igat ühiskonna segmenti.

Sellised ilmingud räägivad alati totalitarismi võimalikust esilekerkimisest. Poliitikafilosoof Hannah Arendt on märkinud, et totalitarismi sügavaimaks taotluseks on “muuta reaalelu fiktsiooniks”. Totalitarism on seega patoloogiliste ja korrumpeerunud riigijuhtide katse asetada kogu ühiskond väljamõeldud süsteemi. Natsi-Saksamaal oli fiktsiooni kandvaks osaks väljamõeldis ülemast rassist (nn aaria rass) ja ülejäänud ebapuhastest inimestest; Nõukogude Liidus oli selleks uskumus, et kommunism on toimiv ja inimesi saab muuta täiesti võrdseiks. Ja sellest ühest kesksest valest rullus lahti lõputu hulk väiksemaid valesid. Nõukogude Liidust rääkides kirjutas dissident ja kirjanik Aleksandr Solženitsõn:

“Meie kodumaal on vale muutunud mitte üksnes moraalseks kategooriaks, vaid sisuliselt riigi alustalaks.”

Aleksandr Solženitsõn, Puskles vasikas tammega (ingl The Oak and the Calf)

Vaatamata näilisele tugevusele on totalitarism olemuselt habras, vajades pidevalt hirmu sisestamist ja jätkuvaid valesid, et mitte kokku kukkuda.

Sarnaselt kirjeldas ka Václav Havel Tšehhoslovakkiat Nõukogude võimu ajal:

“…elu selles süsteemis on nii põhjalikult läbi imbunud silmakirjast ja valedest… . Kuna režiim on oma valede vang, on nad sunnitud kõike võltsima. Nad võltsivad minevikku, nad võltsivad olevikku ja tulevikku. Nad võltsivad isegi statistikat.”

Václav Havel, Jõuetute jõud (ingl The Power of the Powerless)

Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud valedele, siis kuidas on seda üldse võimalik uuesti tõe ja vabaduse kursile keerata? Käesolevas üritame küsimusele vastust leida, toetudes (kommunistliku režiimi all elanud) kirjanike Václav Haveli ja Aleksandr Solženitsõni teadmistele.

Päev enne Nõukogude Liidust väljasaatmist avaldas Aleksandr Solženitsõn lühikese essee pealkirjaga “Elagem ilma valeta!”, milles ta kirjutas:

“Me oleme jõudmas servale; juba on universaalne vaimne hukatus meie kohale kerkinud; ka füüsiline hukk on peagi lahvatamas, neelates meid koos lastega, samas kui meie naeratame lambalikult ja pobiseme: “Aga mida saame meie teha selle peatamiseks? Meil pole piisavalt jõudu.” …Kuid justnimelt saame teha – kõike! – isegi juhul, kui me püüame endale mugavalt valetada, et ei saa. Need pole “nemad”, kes on süüdi kõiges, vaid ikka meie ise – meie!”

Aleksandr Solženitsõn, Elagem ilma valeta! (eesti keeles 1979; ingl Live Not By Lies)

Totalitarismi sügavaimaks taotluseks on “muuta reaalelu fiktsiooniks”

Kui riik muutub totalitaarseks, siis indiviidid, kes elavad neis ühiskondades, pole pelgalt ohvrid. Kõik XX sajandi totalitaarsed režiimid tõusid võimule tormiliste aplauside saatel, mille käigus kodanikud kutsusid võimu avalikult üles vägivaldsele kontrollile, mis seda valitsemisvormi iseloomustab. Ilma masside toetuse ja nende koostööta oleks valitseva klassi vähemus kõigest pabertiiger. Vastutus mahasurumise, kannatuste ja mõrvade eest, mis tekivad türannia tõustes, ei lange niisiis üksnes poliitikutele ja bürokraatidele. Suur osa vastutusest tuleb kanda kodanike arvele, kes toetavad seda valitsemisvormi või vähemalt ei tee midagi selle vastu võitlemiseks. Václav Havel selgitab oma teoses “Jõuetute jõud”:

“Inimloomuses on ilmselgelt midagi, mis vastab (totalitaarsele) süsteemile… . Inimesed on sunnitud elama vales, kuid neid saab sundida üksnes seetõttu, et nad suudavad tegelikult nii elada. Seega, mitte ainult süsteem ei võõranda inimlikkust, vaid ka võõrandatud inimlikkus toetab diktatuurset süsteemi enda tahtmatu plaanina, olles justkui väärastunud peegelpilt enda allakäigust, justnagu kollektiivne kogumik inimeste läbikukkumisi indiviididena.”

Václav Havel, Jõuetute jõud

Kui riik muutub totalitaarseks, siis indiviidid, kes elavad neis ühiskondades, pole pelgalt ohvrid. Kõik XX sajandi totalitaarsed režiimid tõusid võimule tormiliste aplauside saatel, mille käigus kodanikud kutsusid võimu avalikult üles vägivaldsele kontrollile, mis seda valitsemisvormi iseloomustab.

Kui diktatuuri toiduks on nõrgad ja hirmunud inimesed, siis ravimiks on isiklik revolutsioon, mis leiab aset inimese südames ja meeles, juhtides vastutustunde, julguse ja jõu ärkamisele.

“Parim vastupanu totalitarismile on lihtsalt selle meie endi hingedest välja ajamine; meie enda ümbrusest, kodumaalt ja kaasaegsest ühiskonnast välja ajamine.”

Václav Havel, Jõuetute jõud

Aleksandr Solženitsõni kirjutised mängisid olulist rolli Nõukogude impeeriumi kukutamisel, ta soovitas tegeleda säärase isikliku revolutsiooniga, mis muudaks meie elu moel, mis tabab totalitaarvõimu kõige hellemat kohta valesid, millele see on ehitatud. Essees “Elagem ilma valeta!” selgitab Solženitsõn:

“Ja seal me leiamegi unustusse jäetuna kõige lihtsama võtme vabanemisele: isiklik mitteosalemine valedes! Isegi kui kõik on kaetud valedega, isegi kui kõik on nende võimu all, siis osutame vastupanu minimaalsel moel: valed ärgu levigu meie kaudu!”

Aleksandr Solženitsõn, Elagem ilma valeta!

Mitte ainult süsteem ei võõranda inimlikkust, vaid ka võõrandatud inimlikkus toetab diktatuurset süsteemi.

Václav Havel oli dissident kommunistlikus Tšehhoslovakkias ja sai hiljem selle presidendiks, korrates Solzhenitsõni ideed, et kõige otsem tee totalitarismist vabanemisele on järjekindlalt mitte osaleda valedes. Havel nimetas seda põhimõtet “tões elamiseks”.

“Kui totalitarismi peamine sammas on vales elamine, siis pole üllatav, et fundamentaalne oht süsteemile on tões elamine. See on põhjus, miks tõde nii karmilt peab alla suruma.”

Václav Havel, Jõuetute jõud

Et peatada enda osalemist valedes, või Havel’i terminites “elada tões”, tuleb eelkõige lõpetada riigi valeliku propaganda korrutamine ja hoiduda käitumast viisidel, mis toetavad propagandat. Tuleb leida tee elada nii vabalt ja autentselt kui võimalik, väljendades julgelt individuaalsust ja spontaansust.

“… spontaansus koos sellele omase ennustamatusega ongi suurim takistus inimese üle täielikult valitsemise ees.”

Hannah Arendt, Totalitarismi lätted

See tähendab jälgida enda südametunnistust ja tõsta moraalsus kõrgemale ebaõiglastest seadustest, jälgida kartmatult isiklikke ja kogukondlikke väärtusi, anda oma mõtetele hääl, kartmata väljanaermist. Et tegelikkuses elada tões, tuleb käituda viisil, mis toetab kultuurilist ärkamist, toimides omalaadse vastukaaluna diktatuuri sundmarsile stagnatsioonis; vastukaaluna kannatustele ja surmale.

“Meie tee peab olema: mitte teadlikult toetada valesid!”

Aleksandr Solženitsõn, Elagem ilma valeta!

Kõige otsem tee totalitarismist vabanemisele on järjekindlalt mitte osaleda valedes.

Tšehhoslovakkias sai sametrevolutsioon ehk režiimi vägivallatu kukkumine Haveli väitel toimuma mitte tänu poliitilistele reformidele, vaid tänu

“..kasvavale hulgale inimestele, kes olid valmis elama tões, isegi halvimas olukorras. Polnud vahet, kas tegu oli poeetide, kunstnike, muusikute või lihtsalt tavakodanikega, kes olid võimelised inimväärikuse säilitamiseks… . Üks asi on igal juhul selge: poliitilise reformi katse polnud mitte ühiskonna ärkamise põhjus, vaid pigem selle lõpptulemus.”

Václav Havel, Jõuetute jõud

Ilmeka näitena, kuidas tões elamine suudab taaselustada ühiskonda, meenutab Havel lugu rokkbändiga The Plastic People of the Universe. Kommunistlikus Tšehhoslovakkias olid muusikud kohustatud endid võimude juures registreerima ja keelatud oli liiga “provokatiivse” või võimudele ohtlikuna näiva muusika loomine ja esitamine. The Plastic People of the Universe otsustas punast joont ületada ja arreteeriti 1976. aasta kontserdi järel. Järgnenud kohtuprotsess äratas tohutut avalikku huvi. Ametlik meedia tembeldas bändiliikmed narkosõltlastest vaimuhaigeteks ekstremistideks, kes on ühtlasi kodumaa reeturid. Kodanikkond oli aga väsimas pidevas vales elamisest ja olid muusikute poolel, mistõttu Haveli sõnul saigi sellest kohtuprotsessist kommunistliku diktatuuri langemise algus Tšehhoslovakkias. Havel kirjutas:


“…nad olid vähetuntud noored inimesed, kes soovisid lihtsalt elada tões, mängida muusikat, mida ise naudivad… ja elada vabalt lugupidamises ja koostöös. Neile oli antud võimalus kohaneda status quo‘ga, aktsepteerida vales elamise põhimõtteid ja nautida elu võimude poolt häirimata. Siiski valisid nad teise kursi… mitmes mõttes oligi kohtuprotsess nende viimane õlekõrs… . Inimesed said lõpuks aru, et kui ei seista teiste vabaduse eest… antakse ära ka oma isiklik vabadus.”

V. Havel, Jõuetute jõud

Üks inimene, kes lõpetab valetamise, võib türannia kukutada.

Tavainimeste tões elamise tagajärgi demonstreerides sütitas noor rokkbänd ühtlasi liikumise, mis lõpuks kukutas totalitaarrežiimi Tšehhoslovakkias. Lugu paljastab ühtlasi olulise, ent alahinnatud omaduse sääraste süsteemide juures: vaatamata näilisele tugevusele on totalitarism olemuselt habras, vajades pidevalt hirmu sisestamist ja jätkuvaid valesid, et mitte kokku kukkuda. See nõrkus on peamiseks põhjuseks, miks türanlikud režiimid pidevalt laimavad ja kiusavad taga igaüht, isegi ohutuid muusikuid, kes proovivad kas või kõige tagasihoidlikumal moel tões elada. Sest tõde on iga despootia suurim vaenlane, kuna õõnestab selle valedele ehitatud aluspõhja. Havel selgitab:

“…koorik, mis valede maailma pealt kaitseb, koosneb tegelikult päris veidrast materjalist. Niikaua, kui see hoiab hermeetiliselt kaetuna kogu ühiskonda, tundub see olevat tehtud kivist. Kuid niipea, kui keegi murrab kattest läbi, hüüdes välja: “Keiser on alasti!” – kui kõigest üks inimene rikub diktatuuri mängureegleid, paljastades ühtlasi mängu – õhustik muutub ning koorik näib olevat tehtud tavalisest salvrätist, rebenedes kontrollimatult eri suundades.”

V. Havel, Jõuetute jõud

Inimesed said lõpuks aru, et kui ei seista teiste vabaduse eest… antakse ära ka oma isiklik vabadus.

Süsteemi haprus on ühtlasi põhjuseks, miks võimalikult paljud inimesed peaksid lakkama olemast süsteemi valede orjad. Nagu meie ekslikkus toidab totalitaarset süsteemi, aitab inimeste virgunud julgus elada tões nõrgendada süsteemi kuni selle hävimiseni. Totalitaarrežiimid sunnivad inimesi uskuma, et indiviid on jõuetu teostama sotsiaalset ja poliitilist muutust, kuid ajalugu on korduvalt näidanud vastupidist ning nagu on märkinud Solženitsõn:

“Üks inimene, kes lõpetab valetamise, võib türannia kukutada.”

Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag

See, mida me räägime ja kuidas otsustame, mõjutab mitte üksnes meie isikuomadusi, vaid kogu ühiskonna seisundit. Me loome enda epohhi. Diktatuuris elades on keskseks valikuks, kas seisame tõe ja vabaduse poolel või kuritegeliku võimu poolel. Neile, kes seisavad viimasega ükskõik, kas hirmust, apaatiast või kergema vastupanu teed minnes soovis Solženitsõn öelda järgmist:

Ärge laske tal uhkustada oma progressiivsete vaadete või staatusega akadeemiku või tuntud kunstniku, tähelepanuväärse kodaniku või kindralina. Laske tal iseendale ütelda: olen üks lammas karjast; argpüks, kes otsib üksnes sooja ja enda pajukit.”

Aleksandr Solženitsõn, Elagem ilma valeta!


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.