Analüüsides Ameerika Ühendriikide valijate eelistusi soolisel ja rassilisel alusel ilmneb, et vabariiklaste ja demokraatide valijaskond on tänaseks polariseerunud punktini, kus kaks parteid esindavad sisuliselt monopoolselt teatud ühiskonnakihte, kelle ühisosa poliitiliste vaadete mõttes on muutumas olematuks.
Alljärgnev graafik illustreerib, millised oleksid USA valimistulemused erinevates osariikides juhul, kui selle valijaskond moodustuks vaid mingisugusest konkreetsest demograafilisest segmendist.
Nagu graafikust nähtub, võidaks üksnes rassiliste vähemuste hääleõiguse korral kõikides osariikides valimised demokraatlik partei. Kui USA valijaskond moodustuks vaid naistest, poleks vabariiklastel samuti mingisugust lootust valituks osaleda, kuna naised hääletaksid 461 juhul demokraatliku esindaja poolt ning üksnes 71 juhul vabariiklaste esindaja kasuks. Seevastu juhul kui valimisõigus oleks üksnes meestel, ning eeskätt valgetel meestel, ei oleks demokraatidel peegelpildina lootust valituks osutuda, kuna ligi 70% meestest valivad vabariiklasi, samas kui valgete meeste seas on demokraatide toetus pea olematud 9-10%.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Vaadates ülaltoodud graafikut, ilmnevad tõsiasjad, mille üldine trend oli küll pikemat aega teada, ent mille drastilisus suutis üllatada ka siinkirjutajat. Ameerika ühiskond on jõudnud tänaseks sedavõrd radikaalse poliitilise polariseerumise tasemeni, mis on võrreldav mõne koloniaalvõimude poolt sünteetiliselt kokku formeeritud Aafrika või Lähis-Ida riigiga.
Ameerika ühiskond on jõudnud tänaseks sedavõrd radikaalse poliitilise polariseerumise tasemeni, mis on võrreldav mõne koloniaalvõimude poolt sünteetiliselt kokku formeeritud Aafrika või Lähis-Ida riigiga.
Adrian Bachmann
Nagu näha, peegeldab Ameerika Ühendriikide duopoolne poliitiline süsteem ühiskonda, milles eksisteerivad lõhed maailmapildi ning poliitiliste ideaalide osas on jõudnud punktini, kus massilised rahutused ning kodusõda ei ole mitte niivõrd potentsiaalsuseks, vaid paratamatuseks, mille puhul ei ole küsimuseks, kas ekstreemselt ebavõrdse, ent endiselt jõuka ühiskonna aluspinna all podisevad pinged kord ka välja lahvatavad, vaid millal nad seda teevad.
Poliitiliselt aktiivsemad, relvastatud ning “vana hea Ameerika” viimaseid ideaale esindavad europiidse päritoluga ameerika mehed on jäänud elektoraadina selgesse vähemusse ning peavad üha enam vastu võtma poliitilist programmi, mis ei representeeri kuidagi nende huve ning on suuresti antiteetiline kõige sellega, millele nad oma identiteedi on rajanud: isiklik vabadus ja vastutus, töökultuur, enesedistsipliin ja individualism.
Kui vastavat eetost kandev populatsiooni tuum, kes õigupärast pani aluse põhiosale Ameerika rikkustest ja vabadustest, tunneb ennast lootusetult nurka mängituna, on oodata poliitilist maavärinat, mis ei pruugi lõpetada küll Ameerika riiki, ent üsnagi kindlasti Ameerika globaalse impeeriumi, kuna sõltumata “vihaste valgete meeste” aktsioonide edust või edutusest neelab selle haldamine Washingtoni masinavärgi kogu administratiivse ressursi.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:
MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann
KONTO NUMBER: EE271010011832141226
SELGITUS: Annetus
Esifoto: Nicole Glass Photography/Shutterstock.com