“Vaba maailma” orjad – tänapäeva lääne inimene on vähem vaba kui keskaja talupoeg

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Ian Welsh

Kas inimene, kes vajab tööandja poolt pakutavat tööd elus püsimiseks, on tegelikkuses vaba? Kuna enamik inimesi elavad elusid, kus pikendatud töökaotus tähendab kodutust, nälga ning peaaegu garanteeritult varajast surma, siis ei saa elanikkonna absoluutset enamust arvata tegelikkuses vabade inimeste hulka.

Antud reaalsus on olnud juba sajandeid selge ka tänapäevase kapitalistliku maailmakorra arhitektidele. Maailmakorra, mis sai alguse rahva poolt vilja- ning karjakasvatuse tarbeks üldkasutatva maa ära kaotamisest “tarastamise” kaudu.

Ühendkuningriigis 18. sajandil käivitatud protsessi võttis hästi kokku lord Bishton, kes mainis oma 1794. aastal kirjutatud raportis Shropshire’i maakonna elanike käekäigust järgnevat:

“Üldkasutatav maa eksisteerib inimeste teadvuses kui võti vabadusele. Elanikkonna poolt üldkasutatava maa likvideerimine sunnib töölised ning nende lapsed rakesse viisil, mis eemaldab ühiskonna alamate kihtide vastupanu, millega meil on viimasel ajal sedavõrd palju probleeme olnud.”

Tõsiasi on see, et maainimesed töötasid vähem ja omasid oluliselt rohkem vaba aega ning vabu päevi kui tänapäeva palgaorjad.

Ian Welsh

Tõsiasi on see, et maainimesed töötasid vähem ja omasid oluliselt rohkem vaba aega ning vabu päevi kui tänapäeva palgaorjad. Tõsi, töö maahärrale oli antud kohustusena, ent tegemist oli sundusega, mis nõudis oluliselt vähem töötunde, kui mitte üksnes 19. sajandi tehasetöölisel, vaid ka tänapäeva kontoritöötajal. Mis peamine – maarahvas oli suuresti oma aja peremees.

Töötaja staatus on lõppastmes taandatav käsutäitja rollile. “Palgaorjus” on mõiste, mille mõtlesid välja raudteemonopolide tõttu laostatud Ameerika endised talunikud, kellel oli raske harjuda palgatöölise eluga, kus raskele tööle lisandus kohustus täita tööandja käsku – mälestus kaotatud vabadusest oli veel liiga värske, et leppida uue normaalsuse kui paratamatusega.

Asjaolu, et inimestel on veel säilinud vabadus valida oma tööandjat, ei muuda tõsiasja, et tänapäeva tööandja on eilse päeva isanda otseseks vasteks.

Ian Welsh

Asjaolu, et inimestel on veel säilinud vabadus valida oma tööandjat, ei muuda tõsiasja, et tänapäeva tööandja on eilse päeva isanda otseseks vasteks. Minu hinnangul olid 1990ndad veelahkmeks, millele eelnenud kümnenditel oli kapitalistliku maailma töölistel ohtralt töökohti mille vahel valida, mis asetas piirid tööandjate kuritarvitustele ning kohustas neid töötajate soovidega üpriski olulisel määral arvestama.

Tänane reaalsus on sootuks midagi muud, kuna töö leidmine eeldab sadade avalduste kirjutamist, samas kui töökaotuse poolt põhjustatud risk tähendab, et töölised on valmis alla neelama nii mõndagi, et oma sissetulekust kümne küünega kinni hoida.

Elame ühiskonnas, kus elanikkonna põhimassi elu möödub sünnist surmani katkematu alluvuse ja sõltuvuse tsüklis. 12-20 aastale sõnakuulekale tuupimisele koolis järgneb “sõltumatu” täiskasvanu elu, mille vabadus väljendub tööandja käskude täitmises kuni vanaduspõlveni, mil enamikku ootab ees üksnes teoreetilist laadi vabadus, mida üha halvenev tervis reaalsuses üksnes vähe võimaldab nautida.

Elame ühiskonnas, kus elanikkonna põhimassi elu möödub sünnist surmani katkematu alluvuse ja sõltuvuse tsüklis. 12-20 aastale sõnakuulekale tuupimisele koolis järgneb “sõltumatu” täiskasvanu elu, mille vabadus väljendub tööandja käskude täitmises kuni vanaduspõlveni, mil enamikku ootab ees üksnes teoreetilist laadi vabadus, mida üha halvenev tervis reaalsuses üksnes vähe võimaldab nautida.

Ian Welsh

Tõde tänapäeva Lääne inimese elukestvast orjusest on pakendatud vabaduse illusiooni, mida inimesed psühholoogilise toimetulekumehhanismina meelsasti endale sisendavad. Tõsi, leidub väheseid kellel õnnestub orjarattast vabaks murda, ning võin ennastki nende hulka arvata, ent see on valik mille ma lunastasin vaesuse hinnaga. Ometi ei muuda see tõsiasja, et ühiskonnakorraldus, kus tootmisvahendid kuuluvad aina väiksema grupi inimeste valdusesse sunnivad 99% kogema eksistentsi sõnakuulelike palgaorjadena, kelle saatuseks on toidu, ulualuse ja mõne tarviliku eseme nimel kogeda elu kellegi teise tahte teostamise instrumendina.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Mis on Sinu elu mõte? See on küsimus, mida harva endale esitada söandame, kartes mitte niivõrd vastust mitte leida, vaid seda, mida me eest leiame. Meie elu mõte mitte meie poolt soovituna, vaid tegelikkuses elatuna… Kui suured on käärid meie unistuste ning tegelikkuse vahel ning kui need näivad paiknevat erinevates reaalsustes, siis kas selle aluspõhjus peitub selles, et unistasime liiga palju või tegime oma unistuste täitumiseks liiga vähe? Ning kas me unistasime asjadest, mis meid tegelikult õnnelikuks teevad, või asjadest, mis meile rõõmu, rahu ja tähendust ei paku?

Kui suured on käärid meie unistuste ning tegelikkuse vahel ning kui need näivad paiknevat erinevates reaalsustes, siis kas selle aluspõhjus peitub selles, et unistasime liiga palju või tegime oma unistuste täitumiseks liiga vähe? Ning kas me unistasime asjadest, mis meid tegelikult õnnelikuks teevad, või asjadest, mis meile rõõmu, rahu ja tähendust ei paku?

Adrian Bachmann

Vahetegu inimeste vahel, kes elavad selle nimel, et töötada, ning inimeste vahel, kes töötavad selleks, et elada, on mõistagi üldtuntud. Tihtilugu eritletakse selle dihhotoomia alusel ka rahvuslikke temperamente, kusjuures kummalisel kombel kipuvad enamus rahvaid iseennast määratledes endid ikka pigem töörügajateks kui elunautlejateks arvama.

Samuti on huvitav tähele panna, et väga paljud meist kurdavad selle üle, et töötame liiga palju, kuid ilmselt ei ole keegi meist kohanud inimest, kes kurvastab selle üle, et ta “elab liiga palju” – seda elust ja elulistest kogemustest rõõmu tundmise tähenduses. Aristotelese kohaselt on rõõm – või kui soovite, siis elurõõm – miskit, mida inimene otsib iseeneses ja mitte vahendina. Ning kuigi küsimus, mis kasu on rahast, kui see ei tee sind õnnelikuks, kõlab kainemõistuslikult, saab vastupidist küsimusepüstitust – mis kasu on õnnest, kui see ei tee sind rikkaks – kuulda lausutuna vaid kellegi poolt, kes kannatab varanduse kuhjamise monomaania all.

Lohutuseks kõigile, kes tunnevad end oravarattas vangina, tasub meeles pidada, et kuna kõik rikkused, mis on inimkonna poolt loodud, on sündinud maailma töö läbi, on moraalselt õige, väärikas ning elule rõõmu ja tähendust pakkuv töötada. Fakt, et te olete elamiseks sunnitud töötama, ei tee teist orja, vaid inimese, kes on teiste tööviljadest osa saamise õiglaselt välja teeninud omapoolse panusega. Kummatigi on see sedasi seatud, et need vähesed inimesed, kellele on antud kogeda teiste poolt loodud rikkusi omalt poolt kas üldse mitte midagi või mõõtmatult vähem vastu pakkudes, on pea eranditult kas sügavalt õnnetud, kuna nende südametunnistus painab neid, või siis kalestunud südamega, mis võimaldab neil kogeda ehk palju naudinguid, ent vähe rõõmu. Ning on vähe asju, mis närtsitavad inimhinge laastavamalt kui rõõmutud naudingud, millest meie maailm näib üha enam küllastunud olevat.

Lohutuseks kõigile, kes tunnevad end oravarattas vangina, tasub meeles pidada, et kuna kõik rikkused, mis on inimkonna poolt loodud, on sündinud maailma töö läbi, on moraalselt õige, väärikas ning elule rõõmu ja tähendust pakkuv töötada. Fakt, et te olete elamiseks sunnitud töötama, ei tee teist orja, vaid inimese, kes on teiste tööviljadest osa saamise õiglaselt välja teeninud omapoolse panusega.

Adrian Bachmann

Ent milline siis on optimaalne tasakaal piisava, ent mitte meilt elu tervenisti rööviva töise pingutuse vahel, mis tagab ainelised võimalused elu täisväärtuslikuks kogemiseks, ning jõudeoleku vahel, mida üksnes vähestele on antud kogeda piiramatus ulatuses ning mis sellisel kujul suretab vaimu vähemasti sama tõhusalt kui surnuks või vähemasti elutuks töötamine?

Arvestades, et ööpäevas on 24 tundi ning inimene peab toimetustest une abil kosuma, tundub 8 tundi tööd / 8 tundi elu kogemist (olgu siis tegevuse või kontemplatsiooni kaudu) olevat üldsegi mitte kõige halvemaks valemiks. Mis puudutab küsimust sellest, kas meie poolt tarvitatavate ning teistele kingitavate rikkuste tasakaal on balansis, siis siinkohal tasub võtta periooditi aega, et sellegi üle mõtiskleda. Kui leiate, et olete maailmale andnud vähem kui sellelt võtnud, tasub teha korrektuurid nii õigluse kui iseenese südamerahu ning rõõmu nimel.

Kõhutunne näib siiski kinnitavat, et 80/20 printsiip paistab maailmas kehtivat ka selles, mis puudutab inimeste hulka, kes on maailmale oma töö läbi rohkem kinkinud kui sealt omale võtnud, ning matemaatiline tõenäosus asetab inimkonna enamuse pigem andjate kui võtjate poolele. Ning kuigi õigluse printsiibi seisukohalt teeb antud tõdemus tuska, siis armu printsiip võimaldab selles äratundmises leida rõõmu, mida jagada tänulikkuses ka neile, kelle tööviljadest meie elu elamisväärsem on.

Kõhutunne näib siiski kinnitavat, et 80/20 printsiip paistab maailmas kehtivat ka selles, mis puudutab inimeste hulka, kes on maailmale oma töö läbi rohkem kinkinud kui sealt omale võtnud, ning matemaatiline tõenäosus asetab inimkonna enamuse pigem andjate kui võtjate poolele.

Adrian Bachmann

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!