Uurimus: Intelligentsemad inimesed hindavad sõnavabadust – rumalamad poliitkorrektset tsensuuri 

AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus

Äsja avaldatud uuring näitab, et kõrgemate kognitiivsete võimetega inimesed hoolivad rohkem sõnavabadusest kui poliitilisest korrektsusest. Vaimselt vähem võimekad aga hindavad tsensuuri ja mõttekontrolli.  

Ameerikas läbi viidud uurimuse tulemused näitavad, et joonistub välja trend, mille kohaselt vaimselt võimekamad inimesed pööravad vähem tähelepanu poliitilisele korrektsusele ning toetavad suurema tõenäosusega sõnavabaduse kaitset.   

Uuringu läbi viinud Louise Drieghe küsitles Ühendriikides koos kolleegidega kokku 300 täiskasvanut, kelle vaimseid võimeid mõõdeti eelnevalt lihtsa meetodi abil, mis seisnes piltide ja sõnade kokku viimises. Mechanical Turk nime kandva programmi poolt välja arvutatud intelligentsuse skoorid langevad statistiliselt tugevasti kokku põhjalikemate IQ testide tulemustega nagu klassikaline Wechsleri täiskasvanute intelligentsuse test.   

Uuringu läbiviijad palusid uuringus osalenutel vastata väidetele nagu “igal inimesel on võõrandamatu õigus oma mõtteid vabalt väljendada” ning “vaba kõne tsenseerimine ei jäta võimalust debattidele ning erinevate vaatepunktide esile kerkimisele”.  

Seejärel paluti testi subjektidel vastata väidetele nagu “ma ärritun alati, kui kuulen kedagi kasutavat poliitiliselt ebakorrektset sõnavara” ning “ma üritan inimesi, kellega ma lävin, harida nende poolt kasutatavate sõnade poliitilise tähenduse osas”.  

Uuringu tulemused näitavad, et testist osavõtnud inimeste puhul esines mõõdukas positiivne korrelatsioon kognitiivsete võimete ning sõnavabaduse pooldamise vahel ning mõõdukas negatiivne korrelatsioon kognitiivsete võimete ning poliitilise korrektsuse oluliseks pidamise vahel.  

Argises keeles väljendatuna näitasid uuringu tulemused seda, et mida kõrgemaid vaimseid võimeid inimene demonstreeris, seda vähem tõenäoliselt oli tegemist poliitilist korrektsust väärtustava inimesega.  

Argises keeles väljendatuna näitasid uuringu tulemused seda, et mida kõrgemaid vaimseid võimeid inimene demonstreeris, seda vähem tõenäoliselt oli tegemist poliitilist korrektsust väärtustava inimesega. 

Ebadiplomaatiliselt, ent mitte alusetult väljendatuna võib uuringu põhjal väita ka seda, et mida kirglikumalt keegi jaatab poliitkorrektseid positsioone, seda tõenäolisemalt on tegemist mitte väga arenenud vaimsete võimetega indiviidiga.  

Ent kui kõrgema intelligentsuse tasemega inimesed ei poolda poliitilist korrektsust nii innukalt kui vaimselt vähem arenenud indiviidid, siis kuidas on võimalik, et tänapäeva eliit kubiseb poliitiliselt ultrakorrektsetest tegelastest?  

Loogiline vastus peitub siinkohal seletuses, et vaimselt keskpäraste ja vähe võimekate inimeste mõistusest piisab selleks, et mõista, kuidas poliitiliselt ja ideoloogiliselt korrektsete seisukohtade innukas jaatamine on nende parimaks võimaluseks jõuda positsioonidele, kuhu nende vaimsed võimed neid muidu ei kannaks.  

Vaimselt keskpäraste ja vähe võimekate inimeste mõistusest piisab selleks, et mõista, kuidas poliitiliselt ja ideoloogiliselt korrektsete seisukohtade innukas jaatamine on nende parimaks võimaluseks jõuda positsioonidele, kuhu nende vaimsed võimed neid muidu ei kannaks. 

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar  

Tsensuur algab sellest hetkest, mil propaganda enam ei toimi.  

Uurimuses välja joonistunud seaduspära on kõike muud kui üllatav. Inimene ei ole teadupärast puhas intellekt, vaid kogum komplekse, ihasid, neuroose, kinnisideid, impulsse, tingreflekse ja palju muud sellist.  

Ent kes üldse on inimene? Ja millisel määral on inimeses peituv inimlikkus mõõdetud tema intellektis?  

Aristoteles määratles inimest kui “logost” kandvat olendit. Logos on vanakreeka sõna, mille tähendusvälja suudaksid filosoofid pea lõputult avada ja avardada. Põhiolemuses tähendab logos aga ühtaegu nii mõistust, mõistuspärasust, korrapära, keelt kui neid inimeses peituvaid vaimseid fakulteete, mis on võimelised maailma aduma ja mõtestama.  

Kuna tegemist on inimeseks olemise keskse atribuudiga, mis eristab inimest loomadest, siis on ootuspärane, et tegemist on muuhulgas millegagi, mille täiuslikkus on ligimeste seas samaväärselt ihaldus- kui kadestusväärne. Nimetatagu seda logos`eks, intellektiks, kognitiivseks võimekuseks või mingi muu sõnaga. Sõnavabadus on aga keskkond, milles nii intellekt kui rumalus saavad ennast võrdsetel alustel ilmutada – eriti kahekõnes teineteisega.  

On ootuspärane, et inimesed, kellele vaimseid võimeid on antud tagasihoidlikumal määral, on ühtlasi inimesteks, kes soovivad endast vaimukirkamate vabadust oma vaimset võimekust praktiseerida teatud tingimustel piirata.

Sellest tulenevalt on ootuspärane ka see, et inimesed, kellele vaimseid võimeid on antud tagasihoidlikumal määral, on ühtlasi inimesteks, kes soovivad endast vaimukirkamate vabadust oma vaimset võimekust praktiseerida teatud tingimustel piirata. Eeskätt olukordades, kus nende inimeste mõtlemis- ja argumenteerimisvõime teravus ilmestab ebasoovitaval viisil nende endi poolt tehtud valikute moraalset sisu.  

Ja veel… kes iganes soovib teada, kumb osapool mistahes diskussioonis esindab tõde või vähemasti seisab tõele lähemal, sellel tasub lihtsalt vaadata, kumb vastanduvate positsioonide esindajatest soovib vaba diskussiooni ning kumb soovib rohkem või vähem brutaalsete meetoditega oma oponenti vägivaldselt vaigistada, olgu selleks sildistamine, ideoloogiline terror, pealekaebamine, füüsiline vägivald vms. Kes selliseid võtteid viljeleb on peaaegu alati intellektuaalselt inferioorne osapool, moraalsest allajäämusest rääkimata. 

Kes iganes soovib teada, kumb osapool mistahes diskussioonis esindab tõde või vähemasti seisab tõele lähemal, sellel tasub lihtsalt vaadata, kumb vastanduvate positsioonide esindajatest soovib vaba diskussiooni ning kumb soovib rohkem või vähem brutaalsete meetoditega oma oponenti vägivaldselt vaigistada.