Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA, ÜK ja Austraalia loovad sõjalist liitu Hiina survestamiseks (täiendatud)

USA, ÜK ja Austraalia panid aluse laiendatud sõjalisele koostööle, mis hõlmab tuumaallveelaevade tehnoloogia siirdeid Austraaliale eesmärgiga survestada Hiinat.

Uus lepe võimaldab riikidel jagada kõrgtehnoloogiaid, sealhulgas tehisintellekti, küber- ja veealuseid süsteeme ning kaugmaaründe võimalusi.

USA president Joe Biden teatas äsja uuest julgeolekupartnerlusest ÜK ja Austraaliaga, mida on hakatud kutsuma akronüümiga AUKUS.

Kolmepoolne julgeolekupartnerlus süvendab koostööd sõjatehnoloogia alal, mis hõlmab tuumajõul töötavaid allveelaevu, kübertehnoloogiat ja tehisintellekti.

Ametnikud on tõdenud, et kokkuleppe alltekst on vastuseis Hiinale.

USA president Joe Biden teatas julgeolekupartnerlusest ÜK ja Austraaliaga 15. septembril Valges Majas. ÜK peaminister Boris Johnson ja Austraalia peaminister Scott Morrison liitusid president Bideniga virtuaalselt.

Kolm riiki tegutsevad ühiselt, et „tugevdada igaühe võimet” kaitsetehnoloogiaalase koostöö kaudu oma julgeolekuhuvisid teostada.

„Me oleme alati maailma sarnaselt näinud,” ütles Morrison. „Nüüd tuleb meil oma partnerlus uuele tasemele viia.”

Morrison ütles, et AUKUS-e esimene suur ettevõtmine oleks Austraalia uue tuumajõul töötava allveelaevastiku loomine. Riigid plaanivad järgneva 18 kuu vältel teha ühiseid jõupingutusi, „leidmaks parimaid mooduseid selle eesmärgi saavutamiseks.” Peaminister ütles, et allveelaevad ehitatakse Austraalias Adelaide’i linnas.

AUKUS-e esimene suur ettevõtmine oleks Austraalia uue tuumajõul töötava allveelaevastiku loomine.

Morrison rõhutas, et Austraalia ei otsi võimalusi saada endale tuumarelvi ega soovi arendada tsiviilkasutuses olevat tuumaalast võimekust, ning peab kinni tuumarelvade leviku tõkestamise kohustustest.

„See saab olema üks keerulisemaid ning tehniliselt nõudlikemaid projekte kogu maailmas, mis vältab aastakümneid ning nõuab kõige arenenumat tehnoloogiat,” ütles Johnson, nimetades seda „uueks peatükiks riikide sõpruses.”

Akronüüm AUKUS „kõlab veidralt,” väitis Biden, kuid lisas, et „see on hea.”

Biden ütles, et kolm riiki töötavad koos, et arendada oma „ühist võimekust” tulla toime 21. sajandi ohtudega.

„Me astume järjekordse ajaloolise sammu meie kolme riigi vahelise koostöö süvendamiseks ja formaliseerimiseks, sest me kõik mõistame vajadust pikaajalise rahu ja stabiilsuse tagamiseks Indo-Vaikse ookeani piirkonnas,” ütles Biden.

„See pingutus peegeldab laiemat suundumust, et ka Euroopa võtmeriigid mängivad Indo-Vaikse ookeani piirkonnas ülimalt olulist rolli,” lisas Biden, nimetades Prantsusmaad kui riiki, mille kohalolu piirkonnas, kus tal on ka mitmed ülemere territooriumid, on „märkimisväärne.”

Austraalia meedia vahendab, et Canberra loobub varem Prantsusmaaga sõlmitud ligikaudu 66 miljardi Austraalia dollari suurusest lepingust 12 kaasaegse diisel-elektriallveelaeva soetamiseks. Prantsuse ettevõte valiti 2016. aastal allveelaevu ehitama, kuid kohalike vaidluste, kasvavate kulude, muutuvate kavandite ning graafikus mitte püsimise tõttu ei jäänud kokkulepe püsima.

Canberra loobub varem Prantsusmaaga sõlmitud ligikaudu 66 miljardi Austraalia dollari suurusest lepingust 12 kaasaegse diisel-elektriallveelaeva soetamiseks.

Gerard Araud, endine Prantsuse suursaadik USA-s, kirjutas Twitteris, et USA ja ÜK „lõid Austraalias Prantsusmaale noa selga.”

Biden rõhutas samuti, et Austraalia ei taotle endale tuumarelva võimekust.

„Me ei räägi tuumarelvadega relvastatud allveelaevadest. Tegemist on traditsiooniliselt relvastatud allveelaevadega, mis saavad oma toite tuumareaktoritest,” ütles Biden. „See tehnoloogia on läbi proovitud ning turvaline.”

Kokkuleppe täpsemad tingimused avaldati kolmapäeval, 15. septembril nii USA kui Austraalia meediaväljaannete poolt.

Gerard Araud, endine Prantsuse suursaadik USA-s, kirjutas Twitteris, et USA ja ÜK „lõid Austraalias Prantsusmaale noa selga.”

USA ametnikud rõhutasid, et partnerlus ei olnud „suunatud ega mõeldud ühelegi riigile” ning riigijuhtide sõnavõttudes Hiinat ei mainitud, kuid Valge Maja ametnik ja asjaga kursis olev kongressi töötaja ütles väljaandele Politico, et vastuseis Hiinale on uue partnerluse juures oluline alltekst.

Juhid rõhutasid kolmapäeval jõupingutuste ühist iseloomu, kuid kokkulepe saabub ajal, mil piirkonna riigid püüavad tugevdada oma sõjavägede võimet tegutseda nii koos kui ka individuaalselt. Austraalia on juba teatanud plaanidest teha suuri kaitseinvesteeringuid ning luua uut sõjalist võimekust, sealhulgas soetada kaugmaarakette.

Austraalia ja teiste riikide jõupingutused on viimasel ajal intensiivistunud, seda ennekõike Hiina sõjalise tugevuse hiljutise kiire kasvu tõttu.

Viimase nelja aasta jooksul on selgeks saanud, et USA ja Austraalia „on nüüd avalikult nõus ja tunnistavad, et Ameerika Ühendriikide sõjaline ülekaal Indo-Vaikse ookeani piirkonnas on möödas,” ütles Sydney Ülikooli Ameerika Ühendriikide uurimiskeskuse välispoliitika ja kaitse keskuse direktor Ashley Townshend sel kuul toimunud sündmusel.

Washington ja Canberra „on praegu plaan B ajastul, kus mõlemad riigid teevad koos teiste pühendunud piirkondlike julgeolekupartneritega koostööd, et edendada võrgustike loomise tegevuskava, mis võib mingil moel tulevikus kompenseerida ja täiendada Ameerika Ühendriikide Aasia riikidele antud laiendatud julgeoleku garantiisid,” lisas Townshend.

Kaugmaaraketid on jäänud keskseks teemaks, kuid allveelaevastike ehitamine ja kohalolu Austraalias on samuti Austraaliale oluline, ütles Townshend, nimetades uut partnerluslepet „üllatavaks, kuid väga teretulnud märgiks Bideni valmisolekust oma lähedasi liitlasi nagu Austraalia kõrgtehnoloogiliste kaitselahenduste abil toetada.”

USA ekspordi piirangud  ja mured seoses kaitsetööstuse küsimustega võivad koostöö ulatust siiski vähendada, kuid kolm liidrit rõhutasid vajadust teha koostööd ühiste ohtude vastu.

„Peame suutma tähelepanu pöörata nii piirkonna praegusele strateegilisele keskkonnale kui ka selle arengule, sest meie kõigi riikide, õigupoolest kogu maailma tulevik sõltub vabast ja avatud Indo-Vaikse ookeani piirkonna püsimajäämisest ja õitsengust eelolevatel aastakümnetel,” ütles Biden.

Kommenteerib Adrian Bachmann

Tuumaallveelaevad kujutavad endast koos tipptasemel militaarsatelliitide, strateegiliste pommitajate ning kaugmaa rakettrelvastusega militaartehnoloogia absoluutset tippu, mida valdavad vaid pool tosinat riiki maailmas, ning mida tavaliselt ei ekspordita.

Tegemist on sammuga, millel ei ole sisuliselt midagi pistmist ei Austraalia majanduslike huvide ega kaitseotstarbeliste sõjaliste vajadustega.

Prantsusmaa poolt pakutavate moodsate diisel-elektriallveelaevade asendamine tuumaallveelaevadega tähendab ühemõtteliselt, et allveelaevade missiooniks ei ole tulevikus mitte üksnes Austraalia kaitsmine, vaid USA toetamine selle püüdlustes survestada Hiinat militaarselt, ning Hiina merejõu teisele poole Aasia-Vaikse Ookeani regiooni nn. “esimese saarte aheliku” piiri projitseerimise võime takistamine.

Prantsusmaa poolt pakutavate moodsate diisel-elektriallveelaevade asendamine tuumaallveelaevadega tähendab ühemõtteliselt, et allveelaevade missiooniks ei ole tulevikus mitte üksnes Austraalia kaitsmine, vaid USA toetamine selle püüdlustes survestada Hiinat militaarselt.

Hiina mereväe operatsioonide võimekuse kaks eesmärki, piiritletud nö. “esimese ja teise” saarte ahelikuga. USA huvides on säilitada oma positsioon maailma ookeanide ainuvalitsejana. NSVL lagunemise järgselt välja käidud strateegiline kontsept näeb ette, et USA on valmis kuulutama välja sõja, vältimaks ühegi riigi tõusu, mis võiks Ameerika Ühendriikide esimuslikkust maailma võimsaima riigina ohustada. Tegemist on nn. imperiaalse imperatiiviga, mille ameeriklased võtsid üle tänapäeval juunior-partneri staatusesse jäänud brittidelt. 200 aastat ookeanideüleseid afääre kontrollinud angloameerika eliidi jaoks on maailmavalitsemise ainuõigus lahutamatuks osaks nende psühholoogilisest konstitutsioonist. See tõsiasi on III Maailmasõja puhkemise peamiseks riskifaktoriks 21. sajandil, kuna Hiina on teinud ühemõtteliselt selgeks, et ei kavatse jääda riigina nõrgemaks, kui tema majandusareng võimaldaks.

NSVL lagunemise järgselt välja käidud strateegiline kontsept näeb ette, et USA on valmis kuulutama välja sõja, vältimaks ühegi riigi tõusu, mis võiks Ameerika Ühendriikide esimuslikkust maailma võimsaima riigina ohustada.

See ei ole militaarstrateegiliselt enam mitte kaitse-, vaid ründeorientatsiooniga samm, mille olemust ei ole võimalik diplomaatiliselt maskeerida ühegi maailma militaarplaneerija eest. Fakt, et sedavõrd ilmset strateegilist põhitõdemust üheski Lääne meediaväljaandes ei tunnistatud, vaid pajatati ebamääraseid jutupunkte “Hiina kasvavast enesekehtestamisest,” näitab antud väljaannete sobimatust maailmas aset leidvate strateegiliste protsesside peegeldajana.

Samuti ei ole Austraalia loomulikes huvides astuda vaenujalale Hiinaga, mille majandus moodustaks toorainerikka saareriigiga ideaalselt sümbiootilise terviku, mis võiks aidata mõlemal riigil jõukaks saada üksteise julgeolekut ohustamata. Tõsiasi, et Austraalia juhtkond on valmis loobuma triljoneid dollariteid kasu toovast majanduskoostööst Hiinaga, et finantseerida kümnete miljardite eest riigi julgeolekut mitte edendavat, vaid ohustavat tuumaallveelaevade programmi, illustreerib, et angloameerika riigid toimivad rahvusvahelisel areenil globaalse ülemvõimu ambitsioonist lähtudes, ega rahuldu pelgalt oma riikide sotsiaalmajandusliku edendamise huvidega.

Kuna materiaalsed ja tehnoloogilised ressursid globaalse hegemoonia jätkuvaks alalhoiuks on AUKUS-e mini-NATO laadsel moodustisel siiski ebapiisvad, sõltub Hiina ümberpiiramise strateegia edukus sellest, kas ettevõtmisesse õnnestub kaasata teisi Aasia riike – eeskätt Indiat, Jaapanit, Vietnamit ja Indoneesiat. Vastus sellele küsimusele sõltub omakorda sellest, kas nimetatud riikide eliit on valmis tooma oma riikide ja rahvaste turvalisuse ja majandusliku heaolu ohvriks angloameerika geopoliitiliste ambitsioonide altarile. Vaatamata anglosfääris koolitatud majanduslik-poliitilise eliidi arvukusele paljudes Aasia-Vaikse Ookeani riikides, on antud väljavaated pikas perspektiivis pigem tagasihoidlikud.


Jaga artiklit sõpradega:


Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga