Bideni administratsioonil on tulevikus kavas käivitada seninägematu järelevalve eraisikute pangakontode üle.
USA Rahandusministeerium avaldas mais Bideni administratsiooni 2022. aasta riigieelarve kavandi. Üks selle dokumendi juures suuresti tähelepanuta jäänud aspekt on administratsiooni uus plaan seoses finantsasutuste aruandluse nõuetega.
Administratsiooni eesmärk seoses finantsaruandlusega on dokumendis esitatud selgesõnaliselt: „See ettepanek looks tervikliku finantskontoandmete aruandlusrežiimi.”
Bideni administratsiooni eesmärk on suurendada maksulaekumisi läbi tugevdatud järelevalve, et ükski sissetulek ei jääks märkamata. Kuidas administratsioon selle ellu plaanib viia? Ta plaanib ära kasutada finantsasutusi, näiteks pankasid.
„See nõue kehtiks kõigile finantsasutustes avatud äriklientide ja eraisikute kontodele,” on ettepanekus öeldud, „kaasa arvatud pankades, krediidiasutustes ning investeerimisteenuse pakkujate juures. Erandiks on väikeste rahavoogudega kontod, kus brutosummad ei ületa 600 USA dollarit või 600 USA dollari õiglast turuväärtust.”
Teisisõnu peavad finantsasutused aru andma kõigist äriklientide ja eraisikute kontodel tehtud tehingutest, mis ületavad 600 USA dollarit.
Selline aruandluse nõue ületab kaugelt kõiki seni finantsasutustele kehtinud nõudeid. Nagu ettepanekus endas öeldud on, on seni aruandluse nõue kehtinud üksnes teatud tüüpi sissetulekutele (näiteks 1099 vormid MISC ehk mitmesugused mitte töösuhete alusel saadud sissetulekud ja NEC ehk füüsilisest isikust ettevõtja sissetulekud).
Finantsasutused peavad aru andma kõigist äriklientide ja eraisikute kontodel tehtud tehingutest, mis ületavad 600 USA dollarit.
Mõned võivad seda ettepanekut näha positiivses valguses, sest tegemist ei ole katsega maksumäärasid tõsta. Eesmärk on tagada, et isikud maksavad makse, milleks nad seadusega kohustatud on, eks?
Sellel lähenemisel on kaks probleemi.
Turu lämmatamine
Esimest neist probleemidest rõhutab majandusteadlase Ludwig von Mises’i tähelepanek, et „kapitalism hingab läbi lünkade.” Suured uuendused ja parendused heaolus, mille kapitalism on loonud, ei tekkinud lüngavabas süsteemis. Sageli saavad kõige olulisemad uuendused alguse väikestest iduettevõtetest, mille marginaal on imeõhuke. Kui lüngad kaovad, väheneb ka tõenäosus, et need riskantsed iduettevõtted edukaks osutuvad.
Ettevõtjad on hästi kursis regulatsioonide ja maksude kaudu loodavate takistustega. Kui midagi maksustatakse, siis sa saad seda vähem. Kui ettevõtjad on kahevahel, kas mingi uus ettevõtmine tasub end ära, siis kulude suurendamine isegi natukene võib olla piisav, et veenda neid vastupidises. Majandusteadlased nimetavad seda „piiri peal olemiseks.”
Maksude ja väikeste tehingute kohta aru andmise vältimine (kas tahtlikult või kogemata) on järjekordne lünk. De jure on ettevõtted kohustatud järgima rangeid maksuaruandluse nõudeid, kuid sarnaselt piirkiiruse järgimisega eksib de facto aruandlus sageli ametlike reeglite vastu.
Et mõista, kui ohtlik on sundida ettevõtteid maksuseadusi täielikult järgima, tuleks mõelda selle peale, kui keeruline ettevõtetel seda teha on. USA maksuseadustik on nüüdseks nii pikk, et mitte keegi, ka valitsusametnikud, ei tea, kui pikk see täpselt on. Kuidas saavad ettevõtjad olla kindlad, et nad tegutsevad kooskõlas teadmata pikkusega dokumendiga? Nad ei saagi.
USA maksuseadustik on nüüdseks nii pikk, et mitte keegi, ka valitsusametnikud, ei tea, kui pikk see täpselt on.
Seega ei tõsta uued finantsaruandluse nõuded mitte ainult makse piiripealsete ettevõtete jaoks, vaid sunnivad ettevõtteid üldisemalt kulutama rohkem aega ja ressursse sellele, et olla kindlad, et nad maksavad just õiges ulatuses makse. Igasuguse auditiga, millel on ligipääs kõigile tehingutele, mis ületavad 600 USA dollarit, on võimalik maatasa teha ettevõtted, millel puudub raamatupidajate või juristide meeskond, kes suudaks iga tehingut õigustada.
Seega tõstab uus süsteem kõige suurema koorma väikeste ettevõtete õlule, kellel ei ole suurt majasisest juristide meeskonda. Süsteem, mis karistab väikeseid ettevõtteid, võib olla kasulik suurtele korporatsioonidele, kuid on selgelt kahjuliku mõjuga turu konkurentsile.
Nagu Mises märkis, ilma lünkadeta kapitalism lämbub.
Uus süsteem tõstab kõige suurema koorma väikeste ettevõtete õlule, kellel ei ole suurt majasisest juristide meeskonda. Süsteem, mis karistab väikeseid ettevõtteid, võib olla kasulik suurtele korporatsioonidele, kuid on selgelt kahjuliku mõjuga turu konkurentsile.
Finantsprivaatsuse lõpp
Teine probleem seoses Bideni ettepanekuga on selle mõju finantsprivaatsusele. Administratsiooni keskendumine finantsaruandluse suurendamisele on muutumas läbivaks teemaks. Näiteks sisaldab „teabe aruandlusrežiimi” dokument ka ettepanekuid krüptovaluuta aruandluse kohta, mida võib vaadelda kui eelkäijat „infrastruktuuri” eelnõusse lisatud krüptoaruandluse nõuetele.
Finantsjärelevalve kasv, mille loob juurdepääs igale eraisiku kontol tehtud üle 600 USA dollari suurusele tehingule, annaks pretsedenditu ülevaate paljude ameeriklaste rahaasjadest. Isegi võimas poliitiline tahe 2002. aasta seaduse „Patriot Act” taga kehtestas üksnes tingimuse, et pangad peavad aru andma kahtlastest tehingutest, mis on suuremad kui 5000 USA dollarit.
Nagu väikestel ettevõtetel, ei ole ka enamikel üksikisikutel ligipääsu sellistele juristide ja raamatupidajate meeskondadele nagu föderaalvalitsuse poliitikutel ja ametnikel. Seega kahjustavad uued nõuded ilmselt ennekõike vaeseid ja keskmise sissetulekuga ameeriklasi, kelle peamine sissetulekuallikas on ebatraditsiooniline. See ei ole just kuigi üllatav, arvestades Bideni administratsiooni varasemaid rünnakuid näiteks vabakutseliste töötajate vastu.
Isegi võimas poliitiline tahe 2002. aasta seaduse „Patriot Act” taga kehtestas üksnes tingimuse, et pangad peavad aru andma kahtlastest tehingutest, mis on suuremad kui 5000 USA dollarit.
Mõned võivad asuda seisukohale, et privaatsusküsimus on ebaoluline, sest sul pole midagi karta, kui sul ei ole midagi varjata, kuid taaskord, ei saa eeldada, et inimesed tegutsevad täiuslikus kooskõlas teadmata pikkusega dokumendiga. Kahjuks loob aga valitsusepoolne täiuslik teabe haldamine ka täiusliku kuuletumise standardi.
Ühel hetkel oleksid ehk kogukondlikud pangad või muud väikesed finantsasutused, kes on huvitatud klientide hoidmisest, saanud avaldada sellisele kavatsusele vastusurvet poliitilist vastuseisu tekitades või klientidele nõudmiste vahelt läbi mängimise võimalusi luues.
Valitsus on aga sisuliselt hävitanud detsentraliseeritud finantsasutuste võrgustiku. Alates 1990ndate algusest on väikeste pankade arv langenud enam kui 10 000 pealt alla 5000. Nüüd teevad poliitikud ettepaneku kasutada oma suhteid väheste suurte tegijatega, kes on „liiga suured, et ebaõnnestuda,“ et hoida igakülgselt silm peal ameeriklaste rahaasjadel.
Eriti piirangute ajal, mil föderaalvalitsus on väikestele ettevõtetele, eraisikutest töövõtjatele ning majandusele üldisemalt käe ümber kõri pannud. Uus „teabe aruandlusrežiim” üksnes tugevdab tema majanduslikult surmavat haaret.