Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA lennuväe peamise hävituslennuki arendusprogramm võib leida ennetähtaegse lõpu

Juhul kui Washington peaks tulevikus suunama oluliselt vähem ressursse varghävitajate arendamisse, võib seda tõlgendada indikaatorina, et tõenäoliselt on Venemaa ja/või Hiina suutnud Ühendriikide ühe olulisima militaartehnoloogilise eelise suuresti tasalülitada, mis on oluline vaheetapp lääneriikide külma sõja järgse militaarse ülekaalu hääbumise suuremas tervikus.

Väljaanne Forbes vahendab, kuidas USA õhujõudude ülem tutvustas avalikkusele ideed arendada välja uus hävituslennuk, mis asendaks põhiosa Ühendriikide olemasolevast lahinglennukite pargist. Uus lennuk on mõeldud toimima õhujõudude “selgroona”, mis oleks lahingmissioonidel toetatud väiksema koguse kallite ning tehniliselt kapriissete varghävitajatega (varghävitaja ehk “stealth fighter” – lennuk, mille disain ja materjalid muudavad selle vastase radaritele tavalisest lennukist oluliselt raskemini tuvastatavaks). Plaani tutvustas avalikkusele USA õhuväe ülem kindral Charles Brown jr.

Browni sõnavõtt kõlab sõjandusanalüütikutele nagu déjà-vu.  USA lennuvägi käivitas teadupärast juba mitukümmend aastat tagasi uue “taskukohase” kerge hävituslennuki arendusprogrammi, mis oli mõeldud vahetama välja alates 1980ndatest õhujõudude peamiseks lahinglennukiks olnud F-16.  

Jutt käib palju poleemikat tekitanud F-35 varghävitajast, millest on saanud kõige kallim relvasüsteem Ameerika Ühendriikide ajaloos. Õhujõudude peamiseks hävituslennukiks kavandatud lahingumasinast on saanud relvahankeprotsessi kontrollimatute kulude kehastus, mitte lahendus, milleks see algupäraselt oli mõeldud. Ning nüüd vajab Ameerika spetsialistide sõnul F-35 tupiktee lahendamiseks omakorda uut hävituslennukit.

Õhujõudude peamiseks hävituslennukiks kavandatud lahingumasinast on saanud relvahankeprotsessi kontrollimatute kulude kehastus, mitte lahendus, milleks see algupäraselt oli mõeldud.

“Odav varghävitaja” F-35 on osutunud väga kalliks – enam kui 100 miljonit dollarit tükk. Kuigi lennuk on radaritele märkamatu ja kõrgtehnoloogilistest sensoritest tulvil, on selle hooldamine ülimalt kulukas, kasutamine aga problemaatiline ohtrate tõrgete tõttu.

Eelmisel nädalal ajakirjanikega vesteldes nimetas Brown F-35-te õhujõudude Ferrariks. „Ferrariga ei sõideta argipäeviti tööle, see on pigem „pühapäevaauto“. Kui F-35 on mõeldud olema meie „kõrgema otsa“ hävitaja, siis peame vaatama, et me neid „madalama otsa“ ülesannete täitmiseks ei raiskaks.“

Browni tõdemuses peitub vajadus uue nn „madalama otsa“ hävituslennuki järele. Täna täidavad seda võimekusnišši ligikaudu tuhat Lockheed F-16 tüüpi kerghävitajat, mis on tõestanud ennast võimeka ja robustse sõjamasinana. Ent 2001. aastast pole neid juurde ostetud. F-16 on möödunud kümnenditega aga tehniliselt aegunud.

Oma viimases intervjuus enne tööpostilt lahkumist tõstatas õhuväe hankejuht Will Roper idee, vormistada üle pika aja taaskord tellimus F-16-le. Brown laitis aga plaani maha, põhjendades, et tema ei soovi eelmise generatsiooni lennukeid õhujõudude masinaparki enam lisada.

Browni sõnul on vargvõimekust mitteomavat F-16 keeruline uue tarkvaraga uuendada. Tema arvates peaks õhuvägi uute F-16 tellimiste asemel alustama puhtalt lehelt täiesti uue „madalama otsa“ hävitaja väljatöötamisega.

Varghävitaja F-35 (esiplaanil) ning viimasel 30 aastal USA õhujõudude peamiseks lahinglennukiks olnud hävituslennuk F-16 (tagaplaanil)

Browni kommentaare on loetud vaikivaks tunnistuseks sellest, et F-35 programm on läbikukkunud. 1990. aastatel algatatud projekt nägi ette tuhandete uute hävitajate tootmist, et vahetada välja kogu USA õhu-, mere- ja merejalaväe lahinglennukite inventar.

Ainuüksi õhuväel oli plaanis „madalama otsa“ lennukitena soetada 1800 F-35 eksemplari, asendamaks iganenud F-16 ja A-10 aluseid ning hankida „kõrgema otsa“ lahingülesannete täitmiseks paralleelselt 180 F-22-tüüpi suurt varghävitajat.

Ent õhuväe ja Lockheedi kontseptsioon F-35-st oli algusest peale ebaõnnestumisele määratud. „Nad tahtsid, et F-35 oleks võimeline tegema liiga paljusid asju korraga,“ hindab Washingtonis paikneva vabaühenduse Project on Government Oversight analüütik Dan Grazier.

F-35-st konstrueeriti 3 varianti – väiksetiivaline versioon õhujõudude jaoks, suuretiivaline versioon mereväe (lennukikandjate) jaoks ning vertikaalselt maanduv mudel merejalaväelaste dessantlaevade jaoks.

Ühendriikide õhujõudude tulevikulootuseks peetava sõjamasina arendustöösse sisseprogrammeeritud vead eskaleerusid aastakümnete jooksul lumepallina. Algse kontsepti kasvav keerukus kasvatas hinda. Kasvavad hinnad viisid omakorda tarnete viibimiseni. Tarnete viibimine andis arendajatele rohkem aega, et disainile veel keerukusi lisada. Lisandused kasvatasid taas hinda. Kasvavad hinnad viisid taas tarnete viibimiseni. Hälbetsükkel oli ennast taastootev.

Viisteist aastat pärast F-35 esmalendu, on neid toodetud üksnes 250 eksemplari (F-16 on valmistatud kokku üle 4000 eksemplari, millest üle 1000 on endiselt USA relvajõudude aktiivteenistuses)  ning kostub üha enam hääli, mis soovivad programmil „juhtme stepslist tõmmata“. Brown ei kirjelda asjatult F-35 hävitajaid õhujõudude kroonjuveeliks olevate F-22-tüüpi varghävitajatega samalaadsete “kõrgema otsa” masinatena. Ülikalli F-22 tootmine lõpetati teadupärast peale 195 eksemplari õhujõududele üleandmist, selmet toota esialgselt planeeritud 750 masinat, mis osutusid pärast NSVL kokkuvarisemist üleliigseks.  

 Grazier nendib: „Tõe hetk F-35 programmi osas on peagi saabumas.”

„Kui tahame alustada uue hävituslennukiga, on praegu selleks õige hetk,“ lausus Grazier. Õhuvägi võiks F-35 tootmise lõpetada paarisaja eksemplari järel ning suunata ülejäänud kümned miljardid dollarid hoopis uue hävitaja arendusse.

Ent küsimus, kas USA õhuväel õnnestub kunagi arendada kerge ja (päriselt) odav hävituslennuk, jääb jätkuvalt lahtiseks. Miski ei garanteeri, et Ühendriikide uut “madalama otsa” hävitajaprogrammi ei tabaks sama saatus nagu F-35-te. Vastasel juhul oleme aastal 2041 tunnistajaks järjekordsele üleskutsetele asendada “vana uus” kergehävitaja programm “uue uue” kergehävitaja projektiga.  

Analüüsib Adrian Bachmann  

Algselt ajakirjas Forbes ilmunud kirjutis USA kulukaima relvaprogrammi “läbikukkumisest” ei olnud esimene seesuguste hulgas. Samasisulisi artikleid on militaaranalüütikute kogukonnas viimase kümnendi jooksul avaldatud loendamatul hulgal. Mis teeb kirjutise kõnekaks, on asjaolu, et tegemist on USA ühe mõjuvõimsaima väljaandega, mis paljastab skepsist kogu F-35 programmi suhtes, mitte enam sõltumatute militaaranalüütikute, vaid Ühendriikide militaarpoliitilise juhtkonna seas. See aga viitab võimalusele, et F-35 projektile lüüaksegi hingekella, nagu mitmed eksperdid on pikka aega ennustanud.  

F-35 näol on tegemist USA relvajõudude jaoks võtmetähtsusega relvaplatvormiga, mille olulisust on keeruline ülehinnata. Ühendiriikide sõjalistes rünnakutes mängivad alati keskset rolli lennuväe operatsioonid, millele eelnevad informatsioonilised ning raadioelektroonilise sõjapidamise manöövrid ja tiibraketilöögid kõige kõrgema väärtusega strateegiliste sihtmärkide pihta. Seejärel neutraliseeritakse vastase lennuvägi ning seniitraketikompleksid õhujõudude, mereväe ja merejalaväe taktikalise lennuväe abil. Viimati nimetatud operatsioone on viimased 30 aastat teostatud F-16, F-18 ja F-15-tüüpi hävitajate abil. F-35 loodi eesmärgiga, et see tagaks USAle õhuülekaalu ka tuleviku sõdades – siis kui F-15, F-16 ja F-18 lennukid on osadeks lammutatud, eksporditud, utiliseeritud või kuskil Arizona kõrbe sügavuses 309. õhuväereservbaasis konserveeritud:

F-35 näol on tegemist USA relvajõudude jaoks võtmetähtsusega relvaplatvormiga, mille olulisust on keeruline ülehinnata.

F-16 ja F-15-tüüpi hävitajad lendamas Iraagi kohal. Kõik USA sõjalised rünnakud viimastel aastakümnetel (Iraagis, Süürias, Serbias, Liibüas, Afganistanis) on sooritatud jätkuvalt valdavalt eelmise generatsiooni F-15, F-16 ja F-18-tüüpi hävitajate poolt. F-35 on mõeldud asendama kõiki nimetatud mudeleid ühe lennuki poolt pakutavas võimekuses, säästes sedasi mitme lennukimudeli ülalpidamiskulud (igal lennukil on eraldiseisev varuosade, logistika ja tehnilise oskusteabe baas). Paraku on F-35 märgatavalt suuremad ülalpidamiskulud ning soetusmaksumus esialgselt plaanitud eelise suuresti ära nullinud

Kas USA lennuväe peamine tulevikuhävitaja F-35 on tehniliselt õnnestunud projekt või strateegiline läbikukkumine, on polariseerinud maailma militaaranalüütikud vastandlikele seisukohtadele.

Kas USA lennuväe peamine tulevikuhävitaja F-35 on tehniliselt õnnestunud projekt või strateegiline läbikukkumine, on polariseerinud maailma militaaranalüütikud vastandlikele seisukohtadele.

Leidub neid, kes möönavad programmi puudujääke liigse komplekssuse, kulukuse ja võimekushälvete osas, ent arvavad lennuki poolt pakutava tehnoloogiate tervikpaketti (eeskätt madalat radarisignatuuri ja erakordselt võimsat sensorite kompleksi) olevat võimeline sooritama F-35-le ettenähtud ambitsioonikaid lahingmissioone. Teisisõnu, suutlikkust neutraliseerida ka sarnase operatiiv-tehnoloogilise tasemega vastase (peer adversary – loe: Venemaa) õhujõudude ja õhutõrje võimekus, et seejärel teostada õhk-maa rünnakuid maismaasihtmärkide vastu.

Samas eksisteerib teine koolkond, mis peab F-35 läbikukkumiseks, mis ei suuda defektide ja üha võimekamate “stealth“-tehnoloogiat minimeerivate tehnoloogiate tõttu reaalses maailmas saavutada mingit edu Vene ja Hiina õhujõudude vastu. Antud koolkonna liikmed viitavad asjaolule, et relvaplatvormi tehnoloogiline keerukus ei ole eesmärk omaette. Paraku on tegemist tõdemusega, mis ei ole tihti “Mida keerulisem – seda kallim, mida kallim – seda kasumlikum” moto põhjal opereerivale USA sõjatööstuskompleksile sageli ilmne.

Võtmeküsimus, millest kõik sõltub, puudutab seda, kas F-35 vargvõimekus (stealth capability) ehk võime jääda vastase radaritele ja sensoritele raskesti tuvastatavaks, toimib ka Venemaa ja Hiina uusimate radarite ning infrapunasensorite puhul. Juhul kui toimib, siis on lennuki üle 100-miljoniline hinnasilt õigustatud.

Võtmeküsimus, millest kõik sõltub, puudutab seda, kas F-35 vargvõimekus (stealth capability) ehk võime jääda vastase radaritele ja sensoritele raskesti tuvastatavaks, toimib ka Venemaa ja Hiina uusimate radarite ning infrapunasensorite puhul.

Samas, kui Vene ning Hiina radarid, optoelektroonika, passiivradarid ning andurite seireandmete reaalajas integreerimise võime lubavad F-35 tuvastada piisavalt kaugelt ja täpselt (st täpsusega, mis võimaldaks rakettide sihitamist), siis oleks F-35 tõepoolest Venemaa ja Hiina vastases sõjas üsna väheefektiivne instrument. Vargvõimekuse saavutamise nimel on F-35 toonud ohvriks manööverdamisvõime ja baaskineetika, mis jäävad alla nii Vene, Hiina kui USA enda vargvõimekuseta või väiksema vargvõimekusega hävituslennukitele.

Piltlikult öeldes: varghävitaja F-35 on justkui poksija, kes suudab näha pimedas ning on panustanud kõik sellele kaardile, lootuses seljatada tugeva vastase (Vene päritolu raskehävitajad), kes ei näe pimeduses, kuhu oma vasaksirget või paremhaaki suunata. Kui tuba peaks olema pime, on kergekaallase väljavaated suurepärased, kergelt hämaras toas juba oluliselt kehvemad ning päise päeva ajal väga kesised. Maailma militaaranalüütikud jagunevad sisuliselt kolme kategooriasse, kes usuvad vastavalt kas esimese, teise või kolmanda stsenaariumi tõenäolisusesse.

Vene Suhhoi Su-35-tüüpi raskehävitaja koos uue põlvkonna sensorite ja elektroonilise sõjapidamise süsteemidega. F-35-ga võrdluses väärib erilist tähelepanu Kaluga Raadiotehnika Instituudi poolt väljatöötatud elektroonilise sõjapidamise moodul L265M10, mis on võimeline häirima kaugmaa õhk-õhk tüüpi rakettide võimet sihtmärki tuvastada (kiirates pette-, peibutus- ja summutussignaale). Kaotades võime kaugelt distantsilt vastast allatulistada ning olles sunnitud sisenema suurepärase manööverdamisvõimega Suhhoi Su-27/30/35 perekonna hävitajatega lähivõitlusesse, oleksid F-35 väljavaated väga kehvad. Eriti juhul, kui F-35 satub Suhhoi OLS-35 infrapunasensori tuvastussektorisse. Venemaa ja Hiina on kulutanud viimastel kümnenditel palju ressursse elektroonilise sõjapidamise moodulite väljatöötamisse, et neutraliseerida USA edumaad madala radarisignatuuri tehnoloogias.

Viimaks ei pruugi vastust küsimusele, kui võimekas on F-35 Vene ja Hiina 4+– ning 5-generatsiooni hävitajate vastu, teada ka USA, Vene ja Hiina militaarplaneerijad – vähemasti mitte suure kindlustundega. Eri stsenaariumid on kindlasti läbimodelleeritud, ent nende tõepärasus on täpselt nii heal tasemel, kui on sõjaväeluure poolt hangitud andmed vastaspoole taktikalis-tehnilistest parameetritest.

Juhul kui Washington peaks tulevikus suunama oluliselt vähem ressursse varghävitajate arendamisse, võib seda tõlgendada indikaatorina, et tõenäoliselt on Venemaa ja/või Hiina suutnud Ühendriikide ühe olulisima militaartehnoloogilise eelise suuresti tasalülitada, mis on oluline vaheetapp lääneriikide külma sõja järgse militaarse ülekaalu hääbumise suuremas tervikus.

Juhul kui Washington peaks tulevikus suunama oluliselt vähem ressursse varghävitajate arendamisse, võib seda tõlgendada indikaatorina, et tõenäoliselt on Venemaa ja/või Hiina suutnud Ühendriikide ühe olulisima militaartehnoloogilise eelise suuresti tasalülitada, mis on oluline vaheetapp lääneriikide külma sõja järgse militaarse ülekaalu hääbumise protsessi suuremas tervikus.

Jaga artiklit sõpradega:



Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga