AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Yanis Varoufakis on Kreeka endine rahandusminister, majandusteadlane ja kirjanik, kes on tuntud oma avameelsete väljaütlemiste ja kriitiliste vaadete poolest rahvusvahelise majanduse ja geopoliitika teemadel. Varoufakis oli Kreeka rahandusministriks 2015. aastal, üritades päästa oma riiki Rahvusvahelise Valuutafondi ning Euroopa Liidu poolt peale sunnitud kasinusmeetmete eest, võttes häälekalt sõna globaalse finantssüsteemi kuritarvituste vastu. Varoufakis on kirjutanud mitmeid raamatuid globaalsest kapitalismist, majanduslikust ebavõrdsusest ja eurotsoonist. Pärast poliitikast lahkumist sai Varoufakisest üks üleeuroopalise liikumise Democracy in Europe Movement 2025 (DiEM25) asutajatest.
Wolfgang Münchau on Saksa ajakirjanik ja endine Briti mõjuvõimsa ajalehe Financial Times Saksamaa haru toimetaja, kes keskendub oma kommentaarides peamiselt Euroopa majandusele ja poliitikale. Münchau on tuntud oma pikaajalise eurotsooni ja Euroopa Liitu käsitleva kolumni poolest, mida iseloomustab terav kriitika Euroopa Liidu rahandus- ja majanduspoliitika suunal.
Järgnevas dialoogis arutlevad Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis ning Financial Times’i toimetaja Wolfgang Münchau, kuidas “euroopalikud väärtused” on tänapäeva Euroopa liidrite poolt lausutuna naeruväärseks muutunud seoses kontinendi poliitilise klassi truualamlikkusega Washingtoni ees. Varoufakis ning Münchau selgitavad, kuidas Euroopa juhid toovad Ühendriikide nõudmiste rahuldamiseks vastuvaidlematult ohvriks iseendi kodanike õigused, oma riiklikud huvid ning tühipaljaks loosungiks muutunud euroopalikud väärtused. Autorid on seisukohal, et Euroopa allakäik ei ole mitte ajalooline paratamatus, vaid kontinendi poliitilise establishmendi pretsedenditult madala kvaliteedi resultaat.
Adrian Bachmann
Yanis Varoufakis: Järgneva arutluskäigu eesmärk on lükata ümber narratiiv, mille kohaselt Euroopa Liidu poliitikat kujundavaks jõuks on lähtumine millestki, mida tavatsetakse nimetada “euroopalikeks väärtusteks”. Erinevalt käibivast eksiarvamusest nagu lähtuksid Euroopa Liitu juhtivad tsentristid õigusriigi ideaalist ning sellele tuginevast austusest üksikisiku autonoomia ning isikupuutumatuse vastu ei võta mitte ükski eurokraatidest nimetatud kõrgelennulisi ideaale tõsiselt. Vastupidi – tegelikult trambib see seltskond igal vähimalgi võimalusel deklareeritud euroopalikel väärtustel, andes pidevalt tunnistust oma jäägitust allutatusest igale parajasti võimul olevale Ameerika Ühendriikide administratsioonile.
Erinevalt käibivast eksiarvamusest nagu lähtuksid Euroopa Liitu juhtivad tsentristid õigusriigi ideaalist ning sellele tuginevast austusest üksikisiku autonoomia ning isikupuutumatuse vastu ei võta mitte ükski eurokraatidest nimetatud kõrgelennulisi ideaale tõsiselt.
Yanis Varoufakis
Nagu me kõik teame, kubiseb iga Brüsselis peetud kõne ja Euroopa Liitu käsitlev õpikutekst loosunglikest väidetest, mis peaksid kinnitama, et tegemist on organisatsiooniga, mille nurgakiviks on euroopalikud väärtused. Toon selle lõputult ära leierdatud, kuid läbinisti võltsi idee kummutamiseks järgnevalt ühe väga konkreetse näite.
2023. aasta detsembris valiti Prantsusmaa kodanikust tunnustatud kohtunik Nicolas Guillou Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) liikmeks. Tuletagem siinkohal meelde, et tegemist on kohtuga , mille rajamise nimel olid nii Prantsusmaa kui teiste Euroopa riikide diplomaadid ohtralt vaeva näinud ning mille kogu eksistentsi mõte on luua rahvusvaheline õiguskord, mis muudaks rahvusvahelistel sõjakurjategijatel võimatuks karistuse eest pageda, varjudes käsutäitjatena oma riikide poolt pakutava puutumatuse kattevarju. Olles oma ametivande andnud ning järgides oma tegevuses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuuti, väljastas Guillou sõjakuritegude paragrahvide alusel vahistamismäärused nii Hamasi juhtidele kui ka Iisraeli peaministrile ning endisele kaitseministrile.
Ja mida tegi seepeale Trumpi administratsioon? Kehtestas kohtunikule sanktsioonid. Praktilisest aspektist tähendab Trumpi administratsiooni samm, et Prantsusmaa kohtunik Guillou muudeti üleöö persona non grata‘ks mitte üksnes Ameerika Ühendriikides… vaid ka Euroopa südames, oma enda kodumaaks oleval Prantsusmaal.
Ning sedasi on kohtunik Guillou tänase seisuga lõigatud tervenisti ära ameeriklaste poolt kontrollitud digitaalmaailmast, sealhulgas rakendustest nagu WhatsApp, Gmail, Google Maps, iPhone, Instagram… . Kõik see kõlab küll drakooniliselt, kuid on veel ometi mõistetav seoses asjaoluga, et sanktsioonide kehtestajaks on Ameerika Ühendriigid.
Euroopa Liit ohverdab nn “euroopalikud väärtused” Valge Maja ülemvõimule kapituleerudes iga kord, kui seda teiselt poolt Atlandit vaid nõutakse.
Yanis Varoufakis
Asjaolu, mille hoomamisega mul tekib aga raskusi, on tõsiasi, et kui kohtunik Guillou püüab näiteks reserveerida hotellituba oma kodumaal Prantsusmaal, siis lükatakse tema reserveering automaatselt tagasi. Isegi kohtuniku Prantsuse pangas asuv konto on Ameerika Ühendriikide poolt kehtestatud sanktsioonide tagajärjena külmutatud.
Seega ei seisne tõeline tragöödia selle juhtumi puhul hegemoonide ja türannide tegudes ehk president Trumpi autoriteedi kuritarvitamises ja Iisraeli lobi agressiivsuses igaühe suhtes, kes julgeb kahtluse alla seada Iisraeli õigust sooritada sõjakuritegusid, millal ja kus iganes heaks arvab. Selline käitumine on ootuspäraselt nende loomuses. Hegemoonid ja türannid just sedasi käituvadki.
Tõeline tragöödia – või on ehk tegemist pigem farsiga – seisneb hoopiski Euroopa reaktsioonis – või selle puutumises. Mida tegi Euroopa? Kas Euroopa vastas USA poolt Euroopa ametis oleva kohtuniku suhtes meelevaldselt kehtestatud sanktsioonidele üksmeelse hukkamõistuga? Kas Euroopa riigid rakendasid omapoolseid vastumeetmeid, mis oleks aidanud Euroopa Liidu kodanikust kohtuniku talumatut olukorda leevendada? Kas Euroopa astus mingisuguseidki samme sanktsioneerijatele endile ebamugavuste tekitamiseks? Kas Euroopa rajas oma finants- ja digikanalid mitte üksnes kohtunik Guillou’, vaid ka teiste Euroopa kodanike USA-st lähtuva kiusu eest kaitsmiseks? Mitte midagi sellist… Euroopa ei toonud kuuldavale mitte piiksugi. Isegi kuulus liberaalsete väärtuste eestkõneleja, Prantsusmaa president Emmanuel Macron, ei väljendanud Prantsusmaa kodanikust kohtuniku USA-poolse tagakiusamise vastu vähimatki protestinooti.
Kas Euroopa vastas USA poolt Euroopa ametis oleva kohtuniku suhtes meelevaldselt kehtestatud sanktsioonidele üksmeelse hukkamõistuga? Kas Euroopa riigid rakendasid omapoolseid vastumeetmeid, mis oleks aidanud Euroopa Liidu kodanikust kohtuniku talumatut olukorda leevendada? Kas Euroopa astus mingisuguseidki samme sanktsioneerijatele endile ebamugavuste tekitamiseks? Kas Euroopa rajas oma finants- ja digikanalid mitte üksnes kohtunik Guillou’, vaid ka teiste Euroopa kodanike USA-st lähtuva kiusu eest kaitsmiseks? Mitte midagi sellist… Euroopa ei toonud kuuldavale mitte piiksugi.
Yanis Varoufakis
Oluline on meeles pidada, et antud juhtumi näol ei ole tegemist kaugeltki erandliku üksikjuhtumiga. Paraku on kohtunik Guillou’ga juhtunu Euroopas tavapraktikaks, kuna Euroopa Liit ohverdab nn “euroopalikud väärtused” Valge Maja ülemvõimule kapituleerudes iga kord, kui seda teiselt poolt Atlandit vaid nõutakse.
Ja samas… Ja samas kurdavad needsamad selgrootud Euroopa riigipead valjuhäälselt, et Washington on nad Ukrainas rahukokkulepet saavutada püüdes mängust välja jätnud – justkui tõestamaks, et nad ei adu üldse, miks Trump neid mannetutena kohtleb. Kas nad tõesti ei suuda absoluutselt olukorda adekvaatselt hinnata? On nad tõesti sedavõrd pimedad, et mitte märgata, kuidas nende endi käitumine kohtunik Guillou’ suhtes Trumpi neid veelgi enam põlgama paneb?
Wolfgang Münchau: Seda olukorda ei ole lihtsalt võimalik lahendada üksnes Donald Trumpile pugedes. Mulle tundub, et Euroopa tegelike “väärtuste” käsitlemise juures tuleb vaadata sügavamat kihti, milleks on… kõikehõlmav silmakirjalikkus. Pean silmas, et iga kord, kui me räägime Euroopast, jõuame me lõpuks ikka ja jälle kahepalgelisuse teemani, sest eurooplased lubavad paljutki, kuid ei suuda oma välja käidud veksleid lunastada. Näiteks teesklevad nad, et aitavad Ukrainat, kuid ei suuda selleks tegelikkuses eraldada ei raha ega relvi.
Euroopa tegelike “väärtuste” käsitlemise juures tuleb vaadata sügavamat kihti, milleks on… kõikehõlmav silmakirjalikkus.
Wolfgang Münchau
Minu hinnangul ümbritsebki kogu “väärtuste” teemat Euroopas tegelikult silmakirjalikkus. Välispoliitika ei peaks tegelema väärtustega. Seda väites ei tee ma moraalialast avaldust. Euroopal puudub moraalne kapital maailmale väärtustest jutlustada olukorras, kus selle liidrid on otsustanud, et terve kontinendi subordinatsioonisuhe Ameerika Ühendriikidega on tähtsam kui miski muu. Mina isiklikult ei nõustu sellise valikuga, kuid paraku on olukorra reaalsus täpselt selline.
Euroopa peaks viimaks ometi lõpetama teesklemise, justkui tugineks tema välispoliitika kindlatele väärtustele, sest see lihtsalt ei vasta praktikas tõele. Alati peitub küsimus milleski muus ning lõputu “väärtustest” lähtumise teesklemine üksnes raskendab reaalset diplomaatia viljelemise tööd.
Euroopal puudub moraalne kapital maailmale väärtustest jutlustada olukorras, kus selle liidrid on otsustanud, et terve kontinendi subordinatsioonisuhe Ameerika Ühendriikidega on tähtsam kui miski muu.
Wolfgang Münchau
Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seoses hõljub Euroopas ikka veel ootus, et meil on võimalik Putin ühel päeval selle ette tirida, kuid see saaks juhtuda üksnes juhul, kui Venemaa selle sõja kaotaks, ning ilmselgelt ei saavuta me seda oma Ukrainale pakutava toe taseme juures. Lõpuks leidub alati midagi, mis takistab meil oma eesmärke saavutamast. Targem oleks kohe öelda, et jutt ei kõla enam usutavalt ja meil on vaja oma huvidele mõtlema hakata.
Minu käsitlus Euroopa huvidest erineb olulisel määral üldlevinud definitsioonist. Euroopa on valinud impotentsuse tee, olles loobunud faktiliselt nii tugeva euro kui ühtse majandus- ja kaitsepoliitika ambitsioonist. Need kõik on teadlikud valikud, mis langetati seetõttu, et inimesed pidasid neid realistlikeks. Eurooplasi vaevab pettekujutlus, et tugevus kõigis neis punktides ei ole realistlikult saavutatav, ja seetõttu elamegi jätkuvalt fiktsioonis ning see on ka põhjus, miks Euroopa Liit on oma tõsiseltvõetavuse minetanud.
Varoufakis: Olen Sinuga igati nõus, kuid läheksin oma käsitluses veelgi kaugemale. Silmakirjalikkusele on omane, et see kahjustab ka huvidest rääkimise keelt ja huvide objektiivse hindamise võimet. See on sedasi, sest euroopalikke väärtusi kuulutavad üksnes Euroopa tsentristid, kes samas ise neid samu väärtusi lakkamatult jalge alla trambivad. Parempoolsed poliitilised jõud nagu Alternatiiv Saksamaale, Giorgia Meloni Itaalias ja Viktor Orbán Ungaris ei räägi Euroopa valgustuslikest väärtustest.
Euroopalikke väärtusi kuulutavad üksnes Euroopa tsentristid, kes samas ise neid samu väärtusi lakkamatult jalge alla trambivad.
Yanis Varoufakis
Märkisid ka seda, et peaksime pragmaatiliselt oma endi huvide eest seisma ja unustama suurejoonelised valgustusajastu narratiivid. Sellega ma täiesti nõus ei ole, sest tegelikult ma usun kindlalt ja jätkuvalt euroopalikesse, valgustusajastu ja kaasaegsetesse väärtustesse, mida Euroopa vähemalt sõnades kuulutab. Meie huvides oleks neile väärtustele päriselt, oma huvidega kooskõlas olevalt toetuda ning ma usun, et huvid ja väärtused ei pea teineteist ilmtingimata välistama.
Asjaolu, et Euroopa poliitiline ladvik omaenda väärtustel trambib, on igati kooskõlas sellega, et nad ignoreerivad süstemaatiliselt oma enda elanikkonna huve. Samamoodi nagu Euroopa liidrid vaatavad ükskõikselt pealt, kuidas Donald Trump nahaalselt prantsuse kohtunikku “tühistab”, lükkavad nad tagant omaenda poliitilist hävingut, keeldudes juba kolm ja pool aastat Ukrainas rahuplaani arutamast. Euroopa peavoolu seisukoht on, et mitte mingit rahuprotsessi ei tohiks eksisteerida, samas kui neil endil puudub vähimgi plaan sõja võitmiseks. Kas Sulle ei tundu, et see kõik sobitub kokku?
Asjaolu, et Euroopa poliitiline ladvik omaenda väärtustel trambib, on igati kooskõlas sellega, et nad ignoreerivad süstemaatiliselt oma enda elanikkonna huve. Samamoodi nagu Euroopa liidrid vaatavad ükskõikselt pealt, kuidas Donald Trump nahaalselt prantsuse kohtunikku “tühistab”, lükkavad nad tagant omaenda poliitilist hävingut, keeldudes juba kolm ja pool aastat Ukrainas rahuplaani arutamast.
Yanis Varoufakis
Münchau: Väärtuspõhise poliitika probleem seisneb selles, et igaühel, igal riigil võivad olla erinevad väärtused ja omaenda “väärtuspõhised poliitikad”. Raskeks läheb asi siis, kui kogu piirkond degradeerub, nagu Euroopa majanduslik ja poliitiline allakäik seda parajasti illustreerib, ent vaatamata oma mandumisele jätkatakse sõgedalt oma nn “väärtuste” teistele peale surumist.
Me püüame näiteks tänini suruda oma regulatsioone peale importijatele, süüdistame Hiinat inimõiguste rikkumises ja seome oma süüdistused kaubanduslepingute tekstiga.
Üks põhjus, miks Euroopal on tänapäeval raskusi kaubanduslepingute sõlmimisega, seisnebki eurooplaste vajaduses siduda kõik riikidevahelised kaubanduslepped erisuguste “väärtuste” klauslitega . Selline suhtumine on lükanud edasi näiteks Indiaga kaubandussidemetes kokkuleppele jõudmist, kuna India ei luba eurooplastel endale dikteerida, kuidas nad peavad oma majandustegevust viljelema.
Üks põhjus, miks Euroopal on tänapäeval raskusi kaubanduslepingute sõlmimisega, seisnebki eurooplaste vajaduses siduda kõik riikidevahelised kaubanduslepped erisuguste “väärtuste” klauslitega . Selline suhtumine on lükanud edasi näiteks Indiaga kaubandussidemetes kokkuleppele jõudmist, kuna India ei luba eurooplastel endale dikteerida, kuidas nad peavad oma majandustegevust viljelema.
Wolfgang Münchau
Me püüame ka tänapäeval oma väärtusi peale sundida riikidele, mis on nüüd meist palju suuremad ja kes ei vaata enam meile alt üles. Olid ajad, mil hiinlased suhtusid meisse aukartusega ning pidasid Euroopat maailma südameks. Eurooplastele endile tundub aga tänini, et nad on jätkuvalt maailma naba, kuid reaalsus on fundamentaalselt muutunud ja seetõttu koloniaalpoliitika enam ei toimi. Euroopa kolonialismis oli üsna suur roll mängida valgustuslikul mõtteviisil. Meile endile tundus väga üllana, et me ekspordime maailmale oma “väärtusi”. Kuid tänapäeva poliitika ei käi enam nii.
Saksamaa katsetas kunagise pragmaatilise lähenemise väärtuspõhise välispoliitika vastu vahetamist, olles seeläbi üksnes sunnitud tunnistama oma läbikukkumist. Ja läbi kukkus see eelkõige just selle silmakirjalikkuse tõttu, millest varem sai räägitud. Me toetame Ukrainat, sest see kuulub meie väärtuste hulka. Putin aga astus meie väärtustega vastuollu ja me seisame Ukraina poolel, kuid samas meil puudub suutlikkus ja ka poliitiline tahe see projekt edukalt lõpule viia.
Arvestatav osa sotsiaalmeedias peetavatest aruteludest Ukraina-poliitika teemal leiab aset väärtusruumis, mis eksisteerib täielikult lahutatuna reaalpoliitikast. Mul ei ole Ühendkuningriigis ja Saksamaal õnnestunud veel kohata ühtegi Ukraina toetajat, kes oleks suutnud öelda, mida Putini üle võidu saavutamiseks finantsilisest, sõjalisest ja poliitilisest aspektist reaalselt vaja läheb. Nad väldivad objektiivse reaalsuse teemat, sest nad otsivad lohutust oma mugavas väärtusruumis.
Arvestatav osa sotsiaalmeedias peetavatest aruteludest Ukraina-poliitika teemal leiab aset väärtusruumis, mis eksisteerib täielikult lahutatuna reaalpoliitikast.
Wolfgang Münchau
Varoufakis: Ma ei nõustu Su väitega, nagu püüaksime me teistele lihtsalt silmakirjalikult oma väärtusi peale suruda. Olukord on tegelikkuses märksa hullem. Me teeskleme, et nõuame nende väärtuste järgimist iseendilt, kuigi me ei tee isegi seda.
Sind kuulates meenusid mulle kohutavad tunnid 10 aastat tagasi, mil pidasin ministrina Euroopa Liiduga läbirääkimisi piima teemal. Üks paljudest detailidest, mida EL püüdis toona läbi suruda, oli nõue, et me peaksime loobuma piimamüüjate kohustamisest märkida pakendile piima pakendamise kuupäev. Pakendamise kuupäev näitab, mis hetkel värske piima nime all müüdav piim tegelikult veel värske on – ja sellest oli vaja lahti saada, sest hollandlased tahtsid oma piima Kreekas müüa ilma kohustuseta märkida, et Hollandist Kreekasse transporditav “värske piim” võis värske olla küll – aga seda kuu aega tagasi…
Sellised käigud ei sobitu kokku infovabaduse ideega ja põhimõttega, et tarbijal on õigus teada, mida ta ostab. Sarnaseid näiteid on mõistagi liiga palju, et neid üksipulgi ette lugeda.
Kui küsimus seisneks ainult selles, et me püüame Indiale ja Hiinale peale suruda oma väärtusi, mille järgi me ise ka tegelikult elame, võiks selles olla mingisugune moraalne kooskõlalisus, kuid reaalsus on see, et valgustusajastu “euroopalikud väärtused” on miskit, mida eurooplased ise enam ammu ei järgi.
Kui küsimus seisneks ainult selles, et me püüame Indiale ja Hiinale peale suruda oma väärtusi, mille järgi me ise ka tegelikult elame, võiks selles olla mingisugune moraalne kooskõlalisus, kuid reaalsus on see, et valgustusajastu “euroopalikud väärtused” on miskit, mida eurooplased ise enam ammu ei järgi.
Yanis Varoufakis
Toon veel ühe näite selle illustreerimiseks… Poolteist aastat tagasi keelati mul Saksamaale sisenemine isegi Zoomi teel, sest mul jätkus jultumust korraldada Berliinis koos oma kolleegidega Euroopa demokraatia eest seisvast ühendusest DM25 konverents, millesse olid kaasatud saksa juudid ja palestiinlased ning kus käsitleti äärmiselt plahvastusohtlikku teemat, nimelt õiglase rahu võimalikkust Lähis-Idas. Minu kohtuasi Saksamaa ametivõimudega selles küsimuses kestab tänase päevani. Seega võib öelda, et mul on mõningane isiklik huvi mängus.
Ent küsigem endilt: kuhu on selle kõige juures kadunud Euroopa väärtused?
Münchau: Kõik, mis puudutab Iisraeli, on eurooplaste ja eriti sakslaste jaoks väga keeruline seoses Saksamaal sõja ajal toimunuga. Saksamaal on praegu erakordselt rasked ajad.
Väärtustest laiemalt rääkides väärib mainimist, et üks põhjus, miks Euroopa raskustes on, seisnebki selles, et me elame maailmas, kus meie väärtused ja teod on omavahel vastuolus. Sinu toodud näide oli küll ekstreemne, kuid selge on see, et Euroopa Liit on talle antud volituste piiridest tänaseks ammu üle sõitnud.
Selge on see, et Euroopa Liit on talle antud volituste piiridest tänaseks ammu üle sõitnud.
Wolfgang Münchau
Ilmselt nõustume mõlemad selles, et Euroopa ühisturu idee oli iseenesest hea, kuid seda ei ole päriselt ellu viidud. Tegelikult toimiva ühisturu teostumist piirab tänini veel palju tõkkeid. Pärast reaalselt toimiva ühisturu plaani hülgamist võeti aga ette järgmine projekt – ühisvaluuta. Kuid ka see on tänaseks mingil määral hüljatud, sest kõik see eeldab poliitilist liitu, mida ei ole loodud. Hiljutisemalt on hüljatud ka rohelepe, mis nii mõneski mõttes oleks võinud kujuneda positiivseks plaaniks, kui asja oleks aetud intelligentsel ja järjepideval moel.
Euroopa Liidu poliitikat iseloomustab tähelepanupuudulikkus ja ühtse eesmärgi puudumine ning nõnda ei ole ka oma väärtuste kellelegi peale surumisel imestada, et oleme selles ebajärjekindlad.
Miks räägivad Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas pidevalt Ukrainast ja Venemaast? Euroopa Liidu institutsioonil ei peaks olema selle sõjaga absoluutselt midagi pistmist. Õigupoolest on EL alusdokumentides rangelt otsesõnu kirjas, et kaitsevaldkond jääb väljapoole EL volitusi ja ühisturu temaatikat. Millest see siis tuleb, et nad ikkagi väsimatult sõjast räägivad?
Miks räägivad Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas pidevalt Ukrainast ja Venemaast? Euroopa Liidu institutsioonil ei peaks olema selle sõjaga absoluutselt midagi pistmist. Õigupoolest on EL alusdokumentides rangelt otsesõnu kirjas, et kaitsevaldkond jääb väljapoole EL volitusi ja ühisturu temaatikat.
Wolfgang Münchau
Ma usun, et see tuleneb sellest, et EL püüab ennast kehtestada globaalse tähtsusega võimukeskusena. Inimestele meeldib kuuluda ühendustesse nagu G7 ja G20 ning omada ülemaailmset mõjuvõimu, selle asemel, et oma tegelikku tööd teha. Minu hinnangul oleks kõik need väärtustest jutlustavad aparatšikud pidanud rääkima hoopiski ühisturust ja sellest, miks Euroopa majandus nende juhtimisel koost laguneb ning mida peaks ette võtma, et Euroopa majanduse kärbumine reaalselt ümber pöörata.
Välispoliitika pompoossed jutud tuleks kohemaid lõpetada ning kaubanduslepped peaksid toetuma neis osalevate riikide ühistele kasudele, mitte käsitlema ideoloogilisi väärtuste teemasid. Seetõttu satumegi pidevalt sekeldustesse. Aga olen Sinuga täiesti nõus, Euroopa Liidu silmakirjalikkuse tase on tänaseks muutunud talumatuks.
Varoufakis: Kokkuvõttes seisneski selle vestluse peamine mõte selles, et näitlikustada lihtsal viisil, kuidas Euroopa poliitika südames ei peitu reaalsuses mitte midagi sellist, mida võiks nimetada euroopalikeks väärtusteks selle sõna tegelikus tähenduses.
Ning millal iganes mõni poliitik jutlustab järjekordselt Euroopa väärtustest, võite kindlad olla, et leiate veidi sügavamale kaevudes lausutud sõnad olevat täiesti õõnsad. Tegelikkuses on kõik Euroopa deklareeritud väärtused, olgu selleks keskpanga sõltumatus, ühisturg või ühisvaluuta, miraažideks, mille praktiseerijad neid ideaale ei järgi.
Sestap ei ole kohtunik Nicolas Guillou’ kaasus mitte kurioosumiks, vaid Euroopa võimuladviku silmakirjalikkuse õpikunäiteks. See on näide lavastusest, kus meie endi “demokraatlikult valitud esindajad” etendavad juhtrolle, ent kus meilegi on jäetud statistide osa iseenese allakäigu absurditeatris, saamata haletsusväärsel kombel aru, et Euroopa allakäik ei ole mitte asjade paratamatu kulg, vaid kontinendi juhtide teadliku tegevuse resultaat.
Euroopa allakäik ei ole mitte asjade paratamatu kulg, vaid kontinendi juhtide teadliku tegevuse resultaat.
Yanis Varoufakis
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: