Uus uuring näitab, et Hiina ülikoolidest tuleb aastaks 2025 ligikaudu kaks korda rohkem reaalteaduste doktorikraadi omandanuid kui Ameerika Ühendriikide konkureerivatest haridusasutustest.
Käesolev artikkel vaatleb USA ülikoolide suhtelist allakäiku reaalteaduste valdkondades, mis hõlmab nii loodusteadusi, tehnoloogiat, inseneriteadusi kui matemaatikat (ing STEM – Science, Technology, Engineering, Mathematics ehk Teadus, Tehnoloogia, Inseneriteadused ja Matemaatika).
Ühendriikide reaalteadusliku ülemvõimu hääbumine ei ole koheselt ilmne. Suur osa maailma parimatest ülikoolidest asuvad jätkuvalt Ameerika Ühendriikides ja neil on teenitult tipptasemel ülikoolide maine.
USA meediaettevõtte US News & World Report poolt läbi viidud ja 2020. aasta oktoobris avaldatud iga-aastases parimate ülemaailmsete ülikoolide edetabelis (ing Best Global Universities) leiti, et 25-st maailma parimast ülikoolist 19 asuvad USA-s.
Käesoleva aasta juulis Ühendkuningriigi ettevõtte Quacquarelli Symonds avaldatud ning valdavalt rahvusvahelise fookusega QS Maailma Ülikoolide Edetabel näitas, et 25-st parimast ülikoolist 12 olid USA-s, viis Ühendkuningriigis, kolm Hiinas, kaks Singapuris ja Šveitsis ning üks Jaapanis.
Seejärel avaldas augusti alguses Washingtoni Georgetowni Ülikooli turvalisuse ja areneva tehnoloogia keskus (Center for Security and Emerging Technology – CSET) omapoolse aruande pealkirjaga „Hiina on kiiresti edestamas USA-d reaalteaduste doktorikraadiga inimeste arvu kasvus”. Aruandes jõuti järeldusele, et: „Praeguste registreerumismustrite põhjal võib prognoosida, et 2025. aastaks omandavad Hiina ülikoolides üle 77 000 inimese aastas reaalteaduste doktorikraadi, samas kui USA-s on neid ligikaudu 44 000.”
2025. aastaks omandavad Hiina ülikoolides üle 77 000 inimese aastas reaalteaduste doktorikraadi, samas kui USA-s on neid ligikaudu 44 000.”
Muidugi koolitavad Hiina ülikoolid peamiselt Hiina üliõpilasi, USA ülikoolid aga üliõpilasi üle kogu maailma. Seega leiti Georgetowni uuringus: „kui rahvusvahelised üliõpilased USA arvestusest välja jätta, oleks Hiina reaalteaduste doktorikraadi omandanute ülekaal USA suhtes rohkem kui kolm ühele.”
Hiina edestas reaalteaduste doktorikraadiga lõpetanute arvuga USA-d 2007. aastal ning oli 2019. aastaks jõudnud ette 47% võrra. Muutus on olnud kiire ja selliseks see ka jääb. Veel 2000. aastal koolitas USA reaalteaduste doktorante üle kahe korra rohkem kui Hiina.
Samuti on paranemas Hiina ülikoolide poolt pakutava reaalteadusliku hariduse tase.
„Enamik Hiina doktorantide vastuvõtu hiljutisest ja kiirest kasvust pärineb kõrgema kvaliteediga ülikoolidest,” leiti CSET-i uuringust. „Kuna enam kui kolm neljandikku Hiina doktorikraadi omandanutest on spetsialiseerunud reaalteaduste valdkondadele, tõestab see, et Hiina reaalteaduste haridussüsteem on muutumas aina tugevamaks.”
See ei ole ka üllatav. „Arvestades Hiina poolt kõrgharidusse tehtavate investeeringute ulatust ning USA ja Hiina vahelist kõrgetasemelist tehnoloogilist konkurentsi, võib lõhe reaalteaduste doktoriõppes pikemas perspektiivis kahjustada nii USA majanduslikku kui ka riiklikku julgeolekut.”
Väljaanne Axios tsiteeris Remco Zwetsloot’i, ühe CSET aruande autoritest, hoiatust: „Kui see nii jätkub, siis tundub, et USA ei saa ilma immigratsioonireformita kuidagi jätkata Hiinaga konkureerimist talentide rindel. See pole midagi muud kui üksnes numbrite mäng.”
Kuna suur osa USA üliõpilastest ei ole valmis loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika magistriõppeks, sõltub USA oma ülikoolide täitmisel ja arvete tasumisel välisüliõpilastest.
Lisaks on USA tõrjunud välisüliõpilasi, iseäranis Hiina üliõpilasi, kes moodustasid umbes ühe kolmandiku USA välisüliõpilastest enne Donald Trumpi Hiina-vastast retoorikat ja rangemate sisserände piirangute kehtestamist.
„Kui rahvusvahelised üliõpilased USA arvestusest välja jätta, oleks Hiina reaalteaduste doktorikraadi omandanute ülekaal USA suhtes rohkem kui kolm ühele.”
Mõju on avaldanud ka nii Trumpi kui president Bideni juhtimisel tehtud jõupingutused potentsiaalsete Hiina luurajate eemale tõrjumiseks tipptasemel reaalteaduslikest uuringutest.
Xiaofeng Wani, Amhersti Kolledži vastuvõtudekaani ja rahvusvahelise värbamise koordinaatori sõnul on märkimisväärset mõju avaldanud ka „füüsiline ja verbaalne vägivald, mis lõppkokkuvõttes tõi kaasa /…/ üle 6600 teadaoleva rassiliselt motiveeritud rünnaku Aasia kogukonna, iseäranis eakate ja naiste vastu.”
Wan märkis, et Hiina üliõpilased panustasid 2018.–2019. õppeaastal, kui välisüliõpilaste registreerumine saavutas haripunkti, USA majandusse kokku 15 miljardit USA dollarit.
Teises aruandes väidetakse, et välisüliõpilaste vastuvõtt hoidis USA ülikoolid vee peal, kasvades aastatel 2011–2019 55%, samas kui siseriiklik sisseastumine stagneerus.
Pärast seda põhjustas COVID-19 pandeemia rahvusvaheliste üliõpilaste arvu kiire languse kogu maailmas ning Delta tüvi seab ohtu hiljutised taastumise märgid.
President Bideni valituks osutumine on märkimisväärselt parandanud välisriikide suhtumist USA-sse ning toonud kaasa avatuma sisserändepoliitika, kuid Wanil on ilmselt siiski õigus, kui ta nendib, et „täielik taastumine pandeemiaeelsele tasemele võtab aega. Bideni administratsiooni jaoks ei pruugi piisata üksnes sellest, et Trumpi-aegsetest sisserändevastastest reeglitest ja ideoloogiatest distantseerutakse, et paljude Hiina perede kaotatud usaldustunne täielikult taastada.”
Briti Rahvaste Ühenduse atraktiivsus
ÜK organisatsioon Studee, mis on spetsialiseerunud välismaal õppimise programmidele, kordab oma veebisaidil tavalist refrääni: „USA on aastakümneid valitsenud maailma populaarseima välismaal õppimise sihtkohana.”
Kuid organisatsiooni andmeid lähemalt uurides selgub, et kuigi USA on riik, mis meelitab ligi kõige rohkem välisüliõpilasi, siis 2019. aastal õppis USA-s vaid 26% kümnesse kõige populaarsemasse sihtriiki õppima suundunud üliõpilastest.
ÜK-s, Kanadas ja Austraalias õppis kokku 32% kümnesse kõige populaarsemasse sihtriiki õppima läinutest ning Hiinas 12%. Välisüliõpilaste arv Hiinas oli peaaegu sama kui ÜK-s ning Kanada ja Austraalia jäid vaid napilt maha.
Hiina meelitas enda juurde USA hulgaga võrreldes 46% üliõpilasi, vaatamata oma lühikesele ajaloole kaasaegsete ülikoolidega avatud riigina. Enamik välisüliõpilasi Hiinas on pärit teistest Aasia riikidest, peamiselt Lõuna-Koreast, kuid neid on märkimisväärselt ka USA-st, Venemaalt ja Prantsusmaalt.
Kuna suur osa USA üliõpilastest ei ole valmis loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika magistriõppeks, sõltub USA oma ülikoolide täitmisel ja arvete tasumisel välisüliõpilastest.
Naaseme aga CSET edetabeli juurde, mis hõlmab kokku 100 ülikooli. Neist 29 asuvad USA-s, 17 ÜK-s, 17 Mandri-Euroopas, 12 Hiinas (viis neist Hongkongis ja üks Taiwanis), kaheksa Austraalias ja Uus-Meremaal, kuus Lõuna-Koreas, viis Jaapanis, kolm Singapuris ja Malaisias, kaks Kanadas ja üks Argentiinas.
Nende kultuuriline ja poliitiline rühmitamine näitab, et 29 asub USA-s, 30 Briti Rahvaste Ühenduses (mis ei hõlma Hongkongi), 17 Mandri-Euroopas, 12 niinimetatud „Suures Hiinas,” 11 Lõuna-Koreas ja Jaapanis ning üks Ladina-Ameerikas.
Või siis 73 Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja Uus-Meremaal, 26 Ida-Aasias, üks Ladina-Ameerikas ning mitte ükski Lõuna-Aasias, Lähis-Idas ega Aafrikas.
Selgelt on ülikoolide tipptaseme ulatus ja mitmekesisus Läänes, Ida-Aasia ülikoolihariduse tõus ning teiste piirkondade hariduslik nõrkus sama olulised nähtused kui USA suhteline langus.
Nagu Winston Churchill 1943. aastal Harvardis peetud kõnes täheldas: „Tuleviku impeeriumid on mõistuse impeeriumid.” Selles kontekstis on Briti Rahvaste Ühendus endiselt esirinnas.
Kuid ka füüsilised impeeriumid ei ole kuhugi kadunud. Hiina on kiiresti arenemas odavast käsitsi tootmisel põhinevast riigist täisautomaatseks tootmiskompleksiks. Aasia gigandil on tänaseks tohutu internetisektor, maailma kaugelt suurim kiirrongide võrgustik, Peking on saatnud Marsile kulguri ja käivitanud oma kosmosejaama.
Kõik see oleks võimatu ilma esmaklassilise reaalteadusliku hariduseta, mida toetab Hiinas pigem inseneride kui juristide poolt juhitud valitsus, kelle jaoks Hiina teadusliku edumaa kasvatamine näib olevat prioriteediks ka kaugemas tulevikus.