Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Glenn Diesen on Kagu-Norra Ülikooli rahvusvaheliste suhete teadur, kes keskendub peamiselt Venemaal ja endise Nõukogude Liidu territooriumil aset leidva lahti mõtestamisele.
Ameerika Ühendriikide erukolonel Douglas Macgregor (snd 1953) on esimese lahesõja (1991) veteran, viimaste kümnendite tõenäoliselt kõige silmapaistvam USA soomusüksuste komandör. Tema juhitud üksused hävitasid lahesõjas 23 minutiga 70 Iraagi tanki ja lahingsoomukit, kandmata samas ühtegi kaotust.
Macgregori juhtimise all tegutsenud soomusüksused saavutasid ka lahesõja-järgsetel õppustel ülekaalukad võidud vastasmeeskondade üle ning teda on peetud USA armee lahingtaktikate kõige novaatorlikumaks uuendajaks viimase poole sajandi jooksul.
Kolonel Macgregori teos “Transformatsioon tule all” valiti Iisraeli kindralstaabi ülema Aviv Kochavi poolt Iisraeli kaitsevägede ümberkujundamise alustekstiks. 2020. aastal kaalus president Donald Trump Macgregorit Ühendriikide suursaadiku positsioonile Saksamaal ning 2020. aasta novembrist teenis ta kolm kuud USA kaitseministri Christopher Milleri erinõunikuna kuni Trumpi presidentuuri lõpuni 2021. aasta jaanuaris.
Vaatamata esmaklassilistele omadustele sõjakogenud väliohvitseri ja strateegina sai Macgregori riigiteenistuja karjäär pärsitud tänu mehe “halvale kombele” lausuda välja ebamugavaid tõsiasju poliitiliselt ebakorrektsel viisil. Kompromissitu ausus ja otsekohesus, mis “kohustuslikest valedest” üleküllastunud süsteemis legendaarse koloneli vastu töötas, on teinud temast kainemõistuslikkuse hääle maailma militaarsete-geopoliitiliste protsesside mõtestamisel.
Järgnevas intervjuu fragmendis Glenn Diesenile selgitab kolonel Douglas Macgregor Ukraina sõja militaarstrateegilisi realiteete geopoliitilises taustsüsteemis, selgitades muuhulgas, miks Ukrainal pole mingisuguseid väljavaateid sõda võita. Lahesõja veteranist ohvitser arutleb, kuidas antud asjaolu oli selge juba ammu enne sõja algust ning kuidas sõja käsitlus Lääneriikide meedias ning valitsuste tasandil kujutab endast iseenda poolt välja mõeldud narratiivi reaalsusest lahutatud korrutamist kuni hetkeni, mil reaalsus neli aastat tiražeeritud müüdid kokku kukutab.
Glenn Diesen: Seoses Gröönimaa alluvuse küsimuse ning Ukraina sõja kaotusega – õigem oleks öelda NATO lüüasaamisega Ukraina sõjas – näeme viimasel ajal üha sagedamini, kuidas transatlantilised suhted lagunevad. Neli aastat tagasi, kui Venemaa Ukrainasse tungis, valitses nii meedias kui poliitikute seas üksmeel, et NATO on Venemaaga vastakuti seistes tugevam kui kunagi varem. Üks väheseid erandeid selle konsensuse taustal olite Teie, kolonel Macgregor. Juba esimestel sõjanädalatel hoiatasite Te, et see olukord võib lõppeda NATO kokkuvarisemisega. Tänaseks ei eita enam keegi, et NATO on killustunud. Kas räägiksite lähemalt, millele Teie prognoos toona tugines?
Douglas Macgregor: Tegelikult ütlesin ajakirjale The National Interest antud intervjuus juba 2022. aasta jaanuaris, enne venelaste Ukrainasse sisenemist, kahte asja. Esiteks väitsin, et venelased sekkuvad täiesti kindlalt sõjaliselt Ukrainasse, mispeale Washingtonis ja Euroopas kuulutati, et midagi sellist ei juhtu, kuna selline samm hävitaks Vene majanduse ning Venemaa valitsus ei tuleks rahva pahameelega toime, mistõttu venelased ei ründa mitte mingil juhul Ukrainat. Teiseks väitsin, et NATO ei ela Venemaa ja Ukraina sõjalise konfliktiga kaasnevat kriisi üle.
Miks ma midagi sellist väitsin? Tausta mõistmiseks on oluline arvestada, et oluline osa minu karjäärist hõlmas USA sõjaväeteenistust Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis ehk NATO-s. Aastatel 1977 kuni 1980 teenisin peamiselt Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa piiril, kus puutusin kokku paljude inimestega ning mul oli võimalus näha Varssavi pakti liitlasvägesid vahetult. Selle kogemuse põhjal tegin kolm järeldust.
Esiteks leidsin, et Varssavi pakti väed ja Nõukogude Liit (NSVL) ei riski sõjaga ja ei lähe rünnakule, kuna nad kaitsesid sisuliselt Teise maailmasõja lõpus Saksa sõjaväe kokkuvarisemise tulemusel saavutatut.
Teiseks täheldasin, et NATO koosneb erinevatest riiklikest militaarüksustest, mille killustatus ei toeta edu lahinguväljal. Sealjuures oli väiksematel liitlasriikidel nagu Holland ja Belgia, kuid samuti Ühendkuningriigil ja Prantsusmaal, enamasti piiratud vastutus. Nende riikide esindajad olid kohal, sest nende huvides oli kohal olla, kuid nad ei olnud tegelikult valmis kellegagi võitlema ja nende huvid ulatusid oma riigist kaugemale. Eriti kehtib viimane väide just prantslaste, brittide, belglaste ja hollandlaste suhtes, sest endiste koloniaalvõimudena oli neil vaja kaitsta oma huvisid muudes riikides.
Saksa sõjaväeüksustega koostööd tehes märkasin, et sakslased olid külma sõja ajal ainsatena adekvaatselt varustatud ja ettevalmistatud vajadusel Nõukogude vägede vastu võitlemiseks. Seejärel, 1983. ja 1984. aastal Münchenis ja Viinis magistritööd kirjutades vestlesin vastastikuse tasakaalustatud jõudude vähendamise läbirääkimistel osalejatest nii NSVL, USA kui muude riikide esindajatega ning jõudsin realistlike väljavaadete osas taas samadele järeldustele.
Saksa sõjaväeüksustega koostööd tehes märkasin, et sakslased olid külma sõja ajal ainsatena adekvaatselt varustatud ja ettevalmistatud vajadusel Nõukogude vägede vastu võitlemiseks.
Douglas Macgregor
Varsti pärast seda, 1986. aastal, suunati mind kuueks nädalaks Pentagoni kesksesse koondvõimekuse analüüsi keskusesse (Office of Net Assessment), kus mul avanes võimalus lugeda Nõukogude Liidu kindralstaabi ajakirja (Военная мысль) artiklite tõlkeid, mis olid tol ajal salastatud. Nende tõlgete lugemine oli väga informatiivne, sest andis aimu, kuidas meid NSVL-s tajutakse, ning aitas meil neid paremini mõista.
Ajakirjas oli märgitud, et Ühendriikide ja Ühendkuningriigi allianss toimis Teises maailmasõjas tegelikkuses kehvasti, hallates oma sõjavägesid eraldi riikidena. USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri ja teiste ühendatud väegrupeeringu juhtide õigused olid kanadalastele, prantslastele ja muudele mitte-ameeriklastest koosnevatele vägedele käske jagades piiratud. Lühidalt oli NSVL ajakirjas rõhutatud, et sellisel moel ei ole võimalik sõda pidada ning sakslaste äärmiselt kompetentse sõjaväe vastu võideldes ei ole nii killusatud sõjavägede kogumil mitte mingit võiduvõimalust.
Pärast teenistust Pentagonis naasesin majorina lühiajaliselt NATO piiriäärsete üksuste juurde piiriteenistusse ning 1997. aasta novembrist kuni 2000. aasta jaanuarini töötasin NATO liitlasvägede Euroopa peakorteris, kus sain taas kord kinnitust, et igaüks selles liidus seisab vaid omaenda agenda läbisurumise eest ning laskub koostööni vaid põgusalt ja mingi konkreetse motiiviga. Selleks, et NATO liitlasriike üldse millegi nimel koos tegutsema saada, oli vaja riikide esindajatele alatasa midagi kasulikku vastu pakkuda ning õppused, mis meil õnnestus seal läbi viia, ei olnud eriti realistlikud. Samal ajal oli kõige selle taustal ilmne, et Venemaal valitses käsuliin ja üksuste koordineeritud juhtimine, kõik vene üksused rääkisid sama keelt nii otseses kui ülekantud tähenduses ning vaidlusi teemal, kellel on õigus mida nõuda, ei esinenud.
Selleks, et NATO liitlasriike üldse millegi nimel koos tegutsema saada, oli vaja riikide esindajatele alatasa midagi kasulikku vastu pakkuda ning õppused, mis meil õnnestus seal läbi viia, ei olnud eriti realistlikud.
Douglas Macgregor
NATO kujutab endast tänapäevani kaootilist omavahel võistlevate häälte koori, mis ei ole suuteline eriti milleski kokkuleppele jõudma. Seetõttu ei olnudki mul alust uskuda, et Ukrainal oleks võimalik venelastest kauem vastu pidada, ükskõik mida nad ka ei teeks. Ukraina ei ole lihtsalt piisavalt suur ning see riik ei oma piisavat teaduslik-tööstuslikku baasi ega ka inimressurssi. Peaaegu sõja algusest peale oli selge, et Ukraina rahvastik variseb kokku – ja mitte üksnes järelkasvu mõttes, vaid ka seetõttu, et ukrainlased ei soovinud selles sõjas võidelda ning lahkusid massiliselt riigist. Lisaks on Ukrainas muidugi ka korruptsiooniprobleem.
Kõike eelnevat kokku võttes leian, et ükskõik kes oleks minu kirjeldatud aspekte objektiivselt lähemalt uurides samadele järeldustele jõudnud.
Sõja algusest peale oli selge, et Ukraina rahvastik variseb kokku – ja mitte üksnes järelkasvu mõttes, vaid ka seetõttu, et ukrainlased ei soovinud selles sõjas võidelda ning lahkusid massiliselt riigist.
Douglas Macgregor
Üks detail, mida ma siiski ei osanud ette prognoosida, oli venelaste niivõrd aeglane ja ettevaatlik edasi liikumine sõja alguses. Samuti ei mõistnud ma varem Vene armee tegelikku seisukorda. Vene sõjavägi on olemuslikult üles ehitatud territoriaalset kaitset silmas pidades, mistõttu ei saa tõsiselt võtta väiteid, nagu plaaniks Vladimir Putin taastada Nõukogude impeeriumit. Tänaseks ületab Vene armee paljudes aspektides minu hinnangul kõiki teisi armeesid maailmas, kuid Ukrainasse tungimise ajal ei olnud Vene sõjavägi sellele antud ülesandeks valmis ning tänasesse seisu jõudmiseks kulus neil aasta või poolteist tööd.
Nii Washingtonis kui Euroopa pealinnades põevad inimesed raskekujulise soovmõtlemise käes. Nad tõesti usuvad siiralt kogu seda luulu, mida Davosest ja muudest NATO ja Euroopa Liidu institutsioonide kajakambritest kostub, ent mis meie silme all parajasti koost variseb.
Nii Washingtonis kui Euroopa pealinnades põevad inimesed raskekujulise soovmõtlemise käes. Nad tõesti usuvad siiralt kogu seda luulu, mida Davosest ja muudest NATO ja Euroopa Liidu institutsioonide kajakambritest kostub, ent mis meie silme all parajasti koost variseb.
Douglas Macgregor
Diesen: Soovmõtlemine hävitab tõesti Euroopa. Minu meelest on huvitav, et 1990.-tel aastatel leidus palju inimesi, kes teadsid, et NATO laienemine toob kaasa just need probleemid, mis tänaseks ongi tõeks saanud, ning kes seisid seetõttu liidu laienemisele vastu. Nende seas olid näiteks USA välisministeeriumi nõunik George Kennan ja kaitseminister William Perry. Kuid samuti leidus inimesi, näiteks USA toonane välisminister Madeline Albright, kes sai küll aru, et NATO laienemine piiraks venelased ümber ning võõrandaks nad Läänest, kuid kes toetas siiski sõjalise liidu laienemist, väites, et kui konflikt peakski puhkema, siis kaitseks suurem ja võimsam NATO meid Venemaa eest.
Ja täna mõtlevad eurooplased, et nüüd, kus meil ongi käes proxy-sõda või otsene sõda Venemaaga – kuidas iganes keegi soovib praegu Ukrainas aset leidvat ka nimetada – on meil võimalik naasta uude külma sõtta. Eurooplased ja ameeriklased soovivad sisuliselt ajas tagasi rännata ja samu sõdu uuesti läbi elada, kusjuures poliitikud ja poliitikaajakirjanikud ei paista taipavat, miks Ameerika valitsus sellega kaasa ei tule. Seega, kolonel Macgregor, miks te ei oma innukust liituda ühes teistega selle uue külma sõjaga, mis meie jaoks on tekitatud?
Kui otsustada endise NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ja tema mantlipärija Mark Rutte järgi, siis täna ei ole Euroopas tugeva karakteriga intelligentsed inimesed enam ammu võimul. … Mitte keegi, kes julgeb avalikult välja kuulutada, et kogu ametlik narratiiv on ju naeruväärselt lihtsasti kummutatav väljamõeldis, ei edene Lääne võimusüsteemis tänapäeval enam kuhugi, vaid süüakse välja.
Douglas Macgregor
Macgregor: Esiteks on vaja paar asja selgeks teha. Kui otsustada endise NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ja tema mantlipärija Mark Rutte järgi, siis täna ei ole Euroopas tugeva karakteriga intelligentsed inimesed enam ammu võimul. Inimesi tunnustatakse üha uuesti samade rumaluste kuulutamise, sisutühjade loosungite kordamise ja sellise narratiivi alal hoidmise eest, mille järgi läheb kõik paremini kui reaalsus näitab ning NATO käsutuses on võimekused, mida meil tegelikult ei ole. Mitte keegi, kes julgeb avalikult välja kuulutada, et kogu ametlik narratiiv on ju naeruväärselt lihtsasti kummutatav väljamõeldis, ei edene Lääne võimusüsteemis tänapäeval enam kuhugi, vaid süüakse välja.
Mina ja veel mõned inimesed oleme algusest peale väitnud, et meie huvides on lõpetada Ukraina sõda nii kiiresti kui võimalik, sest kui me ette ei vaata, siis kujuneb sellest nii Ida-Euroopa kui laiemas plaanis kogu Euroopa jaoks kohutav tragöödia ning mida kauem sõda kestab, seda suurema tõenäosusega võib juhtuda midagi tõeliselt katastroofilist. Toona ei näinud ma muidugi ette, et Putin end nii tugevalt tagasi hoiab – mis muide ei ole teda teatud ringkondades Venemaal sugugi populaarsemaks teinud. Kindlasti olete teadlik, et paljud venelased sooviksid näha, kuidas NATO-le igaveseks väärtuslik õppetund antakse.
Kui NATO alliansi tõttu oleme me 10 aasta pärast ikka veel Euroopas, siis oleme me läbi kukkunud, sest meie eesmärgiks peaks olema sealt lahkumine.
Dwight D. Eisenhower
Kui nüüd USA uue külma sõjaga liitumise küsimuse juurde naasta, siis president Donald Trump ei ole sedasorti inimene, kes toetuks milleski uuringutele ja olukorra mõistmisele. Kuid tal on üsna head instinktid ja esimese presidentuuri ajal panid instinktid teda küsima, mida me 70 aasta järel ikka veel Euroopas teeme. Muidugi on tal õigus. Samuti on hullumeelsus, et 70 aasta järel oleme me ikka veel Koreas. See kõik peaks lõppema. Selles osas jagas Trump president Eisenhoweri vaadet, et meie huvides peaks olema ilma meieta toimiv Euroopa. Tuletagem meelde, et Eisenhower ütles “Kui NATO alliansi tõttu oleme me 10 aasta pärast ikka veel Euroopas, siis oleme me läbi kukkunud, sest meie eesmärgiks peaks olema sealt lahkumine.” Selline oli Ameerika traditsiooniline tervemõistuslik seisukoht.
Ühtlasi oldi seisukohal, et püsivalt vaenulikud suhted Nõukogude Liiduga ei lahenda probleemi ja meil on vaja mingil moel NSVL-ga suhelda, sõltumata meie hinnangust nende valitsemisviisile. Usun, et oma presidentuuri alguses jagas Trump neid vaateid ja küsis endalt, miks me Venemaaga permanentses vihavaenus peame olema.
Presidendiametis sisse seades formeerus Trumpi ümber tavapärane seltskond Washingtoni imperialistidest süvariiklasi.
Douglas Macgregor
Kuid presidendiametis sisse seades formeerus Trumpi ümber tavapärane seltskond Washingtoni imperialistidest süvariiklasi, kes tegid talle selgeks, et… kõik peab jääma vanaviisi ning mis tahes mõte USA vägede tagasi tõmbamisest või Ühendriikide riigiaparaadi vana kaardiväe välja vahetamisest ei tule kõne allagi.
Washingtonis inimesi kuulates kostab alati kõikjal läbiva sõnumina, et mitte midagi ei tohi muuta, sest muutused tähendaks katkestusi lõputult tulvavas rahavoos. Kõik Washingtoni mõttekojad toetuvad USA püsivale vaenujalale Venemaa, Hiina ja Iraaniga ning absoluutsele tingimusteta toetusele Iisraelile, mis on ainsaks riigiks, mille nõudmised ja huvid on pühad ja puutumatud. Vaadake, kes on nende annetajad, kelle käest tuleb nende raha, ja teile saab ühtäkki selgeks, miks sadu miljoneid dollareid neisse mõttekodadesse valavad isikud on kategooriliselt vastu igasugustele muutustele Ameerika Ühendriikide positsioonis kõigi nende piirkondade suhtes ja kogu maailmas.
Kõik Washingtoni mõttekojad toetuvad USA püsivale vaenujalale Venemaa, Hiina ja Iraaniga ning absoluutsele tingimusteta toetusele Iisraelile, mis on ainsaks riigiks, mille nõudmised ja huvid on pühad ja puutumatud.
Douglas Macgregor
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kuulates kolonel Macgregori kainemõistuslikke ning loogilisi selgitusi maailmas toimuvast on võimatu ennast mitte tabada küsimast järgnevaid küsimusi…
Esiteks, kui palju eksisteerib Lääneriikide sõjalistes juhtkondades veel mehi, kellel on samaväärselt selge ja loogiliselt koherentne mõtlemine? Seejärel aga, kui palju on nende seas mehi, kellel on julgust seesuguseid tõsiasju avalikult välja lausuda?
Vastus esimesele küsimusele on teadmata, ent teisele küsimusele on võimalik vastata vägagi lihtsalt. Selleks arvuks on “null”, ning juhul kui see vähem kui tagasihoidlik number peaks kasvõi ühe mehe võrra tõusma, võib lausuja oma auastmele – olgu selleks nooremleitnant või kindral – peagi lisada epiteedina “endine”. Selline on iseenese hinge lunastamise ning valede teenimisest lahti ütlemise paratamatu hind.
Mehelikkuse mõõt on kõige olemuslikumalt väljendatud mehe julguses rääkida tõtt.
Adrian Bachmann
Kuna mehelikkuse mõõt on kõige olemuslikumalt väljendatud mehe julguses rääkida tõtt, on võimalik viimase tähelepaneku valguses anda ka ammendav hinnang meheliku tõe- ja ohvrimeelsuse tasemest tänapäeva Läänemaailmas ning mõista nii käesoleva sõja kui enamike vääritute verevalamiste aluspõhjust meeste argades südameis.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: