Paul Craig Roberts
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Paul Craig Roberts on Ameerika majandusteadlane, kes on pika karjääri jooksul hoidnud mitmeid mõjukaid positsioone Ameerika Ühendriikide poliitilise, majandusliku ning meediaeliidi absoluutses tipus. Roberts oli 1980-ndatel aastatel Ronald Reagani administratsiooni aserahandusminister ning teda peetakse “reaganomicsi” nime kandnud USA ülieduka majandusstrateegia üheks peamiseks autoriks.
Pärast teenistust Ühendriikide riigiaparaadis töötas Roberts USA mõjuvõimsaima majandusajalehe The Wall Street Journal toimetajana ning Washingtoni globaalset strateegiat kujundava mõttekoja Rahvusvaheliste ja Strateegiliste Uuringute Keskus (CSIS – Centre for Strategic and International Studies) teadurina. Robertsist on viimastel aastakümnetel saanud Ühendriikide sise- ja välispoliitika üks mõjuvõimsamaid kriitikuid, kes väljendab vana kooli ameeriklase jõulise otsekohesusega seisukohti, mida Washingtoni establishmendile ei meeldi kuulda. Mehe teadmised globaalmajanduse toimimisest ja geostrateegia teoreetilistest alustaladest ning praktilistest realiteetidest on erakordsed ning tema vabatmehe vaimust kantud talupojamõistusega analüüsid väärivad tähelepanu.
1960. aastatel oli Euroopa veel euroopalik. Saksamaa oli sakslaslik. Prantsusmaa oli prantslaslik. Itaalia oli itaallaslik. Madalmaad olid hollandlaste moodi. Rootsi oli rootslaste nägu. Hispaanial oli hispaanlaste kultuur ja kombed. Erinevad etnilised rahvused olid need, mis andsid Euroopale palju mitmekesisust. Tänapäeval on kõik need riigid muutunud paabeli tornideks, mis meenutavad USA-d või Kanadat.
Isegi 21. sajandi alguses moodustasid sisserändajad-sissetungijad üksnes 1,6% Hispaania elanikkonnast. Liikudes kakskümmend aastat edasi, tänasesse päeva, moodustavad sisserändajad-sissetungijad juba 15% Hispaania elanikkonnast. Saksamaa elanikkonnast moodustavad sisserändajad-sissetungijad 26%.
Sisserändajad-sissetungijad koonduvad eeskätt suurlinnadesse. Ühe aruande kohaselt koosnes 2015. aastal “44% Londoni elanikkonnast mustanahalistest ja etnilistest vähemustest”, võrdluseks 29% -ga 2001. aastal. 2020. aastaks oli see protsent kasvanud juba 55% sisserändajate-sissetungijateni. Suurbritannia pealinnas ei ole tänaseks enam Briti etnilist enamust.
Migrationwatchuk.org aruanne teatab, et Suurbritannia mujal sündinud elanikkond kahekordistus aastatel 2001–2020. “Enamik Londoni (55%), Slough` (69%), Leicesteri (58%) ja Lutoni (57%) elanikest on tänaseks päevaks etnilise vähemuse taustaga. Etnilise vähemuse osakaal sise-Londonis küündis 2016. aastal 60%, Birminghamis 48% ja Manchesteris 42%-ni.”
Paljud teisedki endised brittide linnad on kogenud suuri demograafilisi muutusi.
Demograafilised muutused varem etniliselt homogeensetes Euroopa riikides on avaldanud dramaatilist mõju. Inglastel on täna Londoni linnapeaks Pakistani päritolu Sadiq Aman Khan. Briti peaminister Rishi Sunak on jällegi India päritolu. Mõlemad mehed võivad olla rohkem britid kui etnilised britid ise, kuid sellegipoolest jääb fakt faktiks, et kõrgeimaid positsioone ei hoia enam etnilised britid.
Tegelikud muutused toimuvad naabruskonna ja linna tasandil. Võtame näiteks Rotherhami, mille rahvaarv on 265 000. See endine jõukas Briti tööstuslik jõujaam on tänaseks täielikult Pakistani sisserändajate-sissetungijate poolt üle võetud.
Theodore Dalrymple kirjutab City Journalis (talv 2023) ja BBC teatab, et 21. sajandil meelitasid, röövisid, hoidsid vangistuses ja grupiviisiliselt vägistasid Pakistani meeste jõugud vähemalt 1400 noort valget etnilist Briti tüdrukut vanuses alates 11. eluaastast. Lapsi peksti, valati bensiiniga üle ja ähvardati põlema panna ning kaubitseti teistesse linnadesse.
Mõned nendest mõrvati ja teised surid heroiini üledoosi tõttu. Ühte 16-aastast tüdrukut, kes oli rase mitmest vägistamisest, pussitati 40 korda ja visati kanalisse kahe noore pakistanlase poolt. Üks pussitajatest mõisteti tapmissüüdistuses õigeks. Teine sai 17,5-aastase vanglakaristuse. Kõik see on Suurbritannias aset leidnud samal ajal, kui Julian Assange, keda ei ole süüdi mõistetud mitte üheski kuriteos, on saareriigis vangistuses viibinud tänaseks juba kümme aastat. Briti õigusemõistmine kohtleb tänasel päeval tõerääkijaid karmimalt kui laste mõrvareid.
Aastad veeresid mööda, kuid politsei ega ametkonnad ei teinud brutaalse vägivalla vastu midagi. Dalrymple ütleb, et “selgub, et Rotherhami linnaosanõukogu jaoks seisnes tegelik probleem mitte selles, kuidas olukorda lahendada, vaid selles, kuidas tõde kinni mätsida.” Võimud kartsid, et kui info levib, diskrediteerib see valitsuse immigratsioonipoliitikat. Politsei kartis, et neid süüdistatakse valgete tüdrukute värviliste inimeste eest kaitsmise pärast rassismis. Nagu valged naised Rootsis, elavad ka Rotherhami valged Briti elanikud oma kodumaal terrori all. Raamat“Pühakute laager” (Jean Raspail, The Camp of the Saints) kuulutas prohvetlikult ette Rotherhami lugu.
Olukord on identne paljudes Euroopa ja Ameerika linnades. On piirkondi, kuhu valged inimesed lihtsalt enam ei lähe. Kuna hirm rassismis süüdistatud saada takistab korrakaitset immigrantide vägivalla ohjamiseks sekkumast, vaevavad isegi kõrgema klassi valgeid naabruskondi, näiteks Buckheadi linnaosa Atlantas, sissemurdmised kodudesse.
Valged liberaalid ja kommertsreklaamid jutustavad lokkava õuduse ja terrori ümber rõõmsa mitmekesisuse ja multikultuursuse triumfiks. Mis peamine – kahaneva valge populatsiooniga riikide valitsused ei ole enam suutelised reaalsusega tõtt vaatama. Valged inimesed on kõikjal liiga ära hirmutatud, et organiseeruda ja ennast kaitsta. Nad mõistavad, et nende riikide valitsused on nende vastu ja et kõik valgete inimeste katsed organiseeruda tembeldatakse koheselt “valgete ülemvõimu pooldajate rühmitusteks” ning nendee juhid ja liikmed arreteeritakse.
Tänapäeval on demoniseeritud ja kaitsmata valged inimesed samasuguses olukorras, nagu juudid Natsi-Saksamaal. Asjaolu, et valged moodustavad endiselt enamiku riikide populatsioonist enamuse, ei oma tähtsust, kuna neil ei ole võimalik organiseeruda. Nad ei saa isegi oma täbara olukorra vastu protestida, ilma et neid sildistataks “rassistideks”. Tegelikult ei suuda paljud valged inimesed oma olukorda äragi tunda. Sotsiaaldarvinism paraku toimib ja valge elanikkond Läänes on tõestanud, et nende sisemine jõud olelusvõitluses ellu jääda on ammendunud.
Esifoto: franz12/Shutterstock.com
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!