Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Järgnevas mõtiskluses on juttu ülestõusmispühade tähendusest, mil tähistatakse inimkonna ajaloo keskset sündmust – surematu Jumala ristisurma ning ülestõusmist, millele on rajatud inimkonna lootus igavesele elule.
Kristus on üles tõusnud! “Surmaga surmast üle tallanud”, nagu Ta meile on lubanud. Alandades ennast surmani ristil armastusest ja alandlikkusest Jumala tahte ees, on Temale antud Jumala poolt au olla surnuist ellu äratatud, hingamaks meisse elu, et meiegi võiksime loota ja uskuda.
Leiame Piiblist kirjapanduna Jeesuse kaasaegsete ülestunnistused, kes olid pealtnägijaks Tema ülestõusmisele pärast ristisurma. Me loeme, kuidas Siimon Peetrus (kes oli varemalt Jeesuse kolm korda maha salanud) saab esimesel nelipühal pärast Kristuse ülestõusmist väe ravida templi jalamil terveks halvatud mehe ning veelgi olulisemalt – julguse kuulutada avalikult rahvahulgale Jeesuse ülestõusmist.
Samuti saame lugeda Püha Pauluse loost, kes – olles varemalt olnud esimeste Kristuse järgijate üheks kõige kirglikumaks tagakiusajaks – teeb oma elus radikaalse muutuse ning asub kuulutama Jeesust kui Elava Jumala Poega üksnes pärast seda, kui kohtub üles tõusnud Kristusega teel Damaskusesse. Kristus lausub Paulusele, “miks sa mind taga kiusad?” (viidates sedasi sellele, et Kristus elab kristlastes, keda Paulus taga on kiusanud).
Ent Kristuse ülestõusmise tõeloolisuse mõistmiseks on parimaks teeks vaadata lähemalt täielikku ümbersündi, mis leidis aset Tema apostlite elus enne ja pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. See väike grupp kartlikke mehi sündis ümber kartmatuks jõuks üksnes pärast Kristuse ülestõusmist, olles varemalt olnud alalhoidlikud viisil, nagu nende ajastu neile dikteeris. Needsamad ettevaatlikud, arglikud mehed pidid kogema midagi, mis muutis kogu nende olemust, tõstes nad heroilisuse ja pühaduse tasemele, mida nendelt oodati, ent mis on pelgalt inimloomusele võimatu.
Kristuse ülestõusmise tõeloolisuse mõistmiseks on parimaks teeks vaadata lähemalt täielikku ümbersündi, mis leidis aset Tema apostlite elus enne ja pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist.
Me peame endalt küsima – mis oli see vapustav sündmus, mis sundis varemalt kartlikke Kristuse järgijaid sündima ümber pühakuteks, mis võimaldas neil kogeda oma eludes kujuteldamatuid kannatusi ning võtta vastu Jeesuse kuulutamise eest piinarikas surm, millega apostlite maine teekond lõppes? Kui jätta kõrvale Johannes, siis pidid kõik apostlid vastu võtma kohutava surma – ristilöömised, surnuks kukutamised, elusalt nülgimised. Ning me peame endalt küsima… kes on Jeesus Kristus ning mida pidid Tema apostlid kogema? Vähesed inimesed on valmis surema tõe eest… ent keegi ei ole valmis loobuma oma elust ega kandma kujuteldamatuid kannatusi vale nimel.
Me peame endalt küsima – mis oli see vapustav sündmus, mis sundis varemalt kartlikke Kristuse järgijaid sündima ümber pühakuteks, mis võimaldas neil kogeda oma eludes kujuteldamatuid kannatusi ning võtta vastu Jeesuse kuulutamise eest piinarikas surm, millega apostlite maine teekond lõppes?
Üritades seda tõsiasja kuidagi ära seletada, on uskumatu maailm väitnud, et Kristuse järgijad pidid enesele sisendama midagi, mida võiks nimetada kollektiivseks hallutsinatsiooniks. Ent antud seletus ei oma veenvust niipea, kui võtta arvesse, et ka apostlid ei uskunud Jeesust, kui Ta lubas neile korduvalt, et Ta tõuseb surnuist ülesse. Kuidas said mehed, kes varjasid ennast pärast Kristuse risti löömist võimude eest, nendeks meesteks, kes olid valmis asuma Jeesuse nimel võitlusesse kogu maailmaga? Ja ometi… sedasi see sündis – pärast ülestõusmist olid kõik apostlid valmis võtma vastu nii kannatusterohke elu kui ka surma, et kuulutada Jeesuse sõnumit.
Samuti kirjutatakse Piiblis apostel Toomasest, kes olles olnud eemal, kui Kristus ennast esmakordselt apostlitele ilmutas, keeldus teiste jüngrite sõnu uskumast, lausudes, et ta ei usu Kristuse ülestõusmist enne, kui ta ei ole näinud üles tõusnud Kristust oma silmaga, koos ristil saadud haavadega. Kui Jeesus teine kord pärast ristisurma jüngrite juurde ilmub, kutsub Ta Toomast katsuma haavu Tema kätel ja rinnus (manitsedes Toomast sõnadega “ära kahtle, vaid usu”, mispeale Toomas vastab “minu Issand ja minu Jumal”).
Jeesuse risti löömisest on möödunud kaks aastatuhandet. Kui isegi Püha Toomas pidi Kristuse ülestõusmisesse uskumiseks puudutama üles tõusnud Jeesuse ihu, et näha haava, mille kaudu rooma sõduri oda tungis Lunastaja Pühimasse Südamesse, siis on meiegi jaoks oluline küsida, kas me tõesti usume Jeesuse ülestõusmisesse? Ilmselt peitub selles loos mingi tähendus. Kui isegi jünger, kes oli olnud tunnistajaks Jeesuse imetegudele, pidi tema ülestõusmisesse uskumiseks nägema haava, mis tungis Issanda Pühimasse Südamesse, siis seda enam peame meie olema lähedal Kristuse südamele, et olla võimelised uskuma, et olla valmis Temaga kohtuma oma ajaliku teekonna lõpus.
Ülestõusmispühad on aeg, mil kõigile esitatakse kutse teha oma elus muutus, mis võimaldaks meil ülestõusnud Issanda armust samuti ümber sündida, ning saama selleks inimeseks, kes meid on kutsutud olema.
Ülestõusmispühad on aeg, mil kõigile esitatakse kutse teha oma elus muutus, mis võimaldaks meil ülestõusnud Issanda armust samuti ümber sündida, ning saama selleks inimeseks, kes meid on kutsutud olema.
Lõpetades selle väikse mõtiskluse püha Gregoriuse sõnadega … “Saagem meiegi Kristuse sarnaseks. Läheme Tema juurde, kes tuli meie sekka ja võttis omaks meie madalama inimloomuse, et kinkida meile kõrgem jumalik loomus. Kristus loobus taevasest rikkusest maise vaesuse kasuks üksnes meie nimel. Ta ei põlanud ära olla meie vääritute teenija, et vabastada meid patu orjusest. Ta lasi ennast kiusatusse viia, et õpetada meile, kuidas kiusatusest võitu saada. Ta lasi ennast põlata, et meile võiks saada Tema nimel osaks aupaiste. Ta suri üksnes selleks, et meid (igavesest) surmast päästa. Lastes ennast hukata, tõusis Ta taevasse, kus Ta ootab meid enda juurde. Kui Jumal andis endast meile kõik, et saaksime minna Tema juurde, siis kuidas saab inimene ennast endale hoida, et põlata ära igavene elu Temalt, kes meie eest on surnud ja üles tõusnud… surmaga surmast üle tallanud.”
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Kui jätta kõrvale Johannes…”. Antud fragment käesolevast mõtisklusest tuletab meelde ühe eriliselt kõneka asjaolu, mis puudutab Kristuse elu, surma ja ülestõusmist ning kõikide inimeste suhet Jumala, tõe, headuse ja kurjusega.
Tähelepanu väärib nimelt asjaolu, et Johannes on ainsaks apostliks, kes julges jääda Kristusele truuks kuni risti löömiseni, kartmata olla Jeesuse risti all tema jüngrina, samal ajal kui teised apostlid olid selle maailma vägevate karistuse kartuses pagenud, saades nendele pandud missiooni vääriliseks üksnes pärast seda, kui nad olid näinud üles tõusnud Kristust ning võtnud vastu Püha Vaimu väe nelipühil pärast Kristuse taevasse minekut. Kuigi põhjused selleks on teada üksnes Jumalale, on inimlikul mõistusel keeruline mitte siduda asjaolu, et ainus apostel, kes märtrisurma ei pidanud vastu võtma, oli ainsaks apostliks, kes ei salanud kunagi maha Jeesust ning seega ei reetnud Tõde.
Kuigi põhjused selleks on teada üksnes Jumalale, on inimlikul mõistusel keeruline mitte siduda asjaolu, et ainus apostel, kes märtrisurma ei pidanud vastu võtma, oli ainsaks apostliks, kes ei salanud kunagi maha Jeesust ning seega ei reetnud Tõde.
Me keegi ei soovi surma, valu ja kannatusi. See on üksnes loomulik. Ent elades maailmas, milles kurjuse võim on rajatud suuresti valedele, on meil kohustus seista tõe eest, kuna iga kord kui salgame maha tõe, surmame Jumala oma hinges ning aitame kurjusel – mis iganes ideoloogiasse see ennast parasjagu ka rüütanud ei oleks – valitseda iseenese ning ligimeste üle.
Rääkides kurjusest ja valedest, on veel üks ülimalt kõnekas asjaolu, mis võib aidata kõiki neid, kes selle maailma sõgedust ja kurjust kogedes on lootuse kaotanud või kaotamas. Nimelt on see sedasi seatud, et hoolimata sellest, kui suur kurjuse võim mingil ajastul ka ei oleks, on kurjus alati sunnitud oma õigustuses tuginema valedele, etendades ennast headuseks. Teisisõnu, ükskõik kui ülekaalukas kurjuse võim ka ei ole, ei ole see kunagi küllaldane, et kurjus võiks valitseda “alasti” – ehk teisisõnu tunnistada ennast kurjuseks, mis nõuab allumist pelgalt oma suuremale jõule apelleerides. Ning selles asjaolus peitub eriliselt kõnekas vihje sellele, et on olemas jõud, kelle ees kogu kurjus peab ükskord taanduma. Jõud, kellega suhe määrab ära iga inimese ja rahva saatuse…
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: