Ülemaailmne sündimuse langus näitab, et inimkonnal on kadumas usk tulevikku  

Neil Oliver 

Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. Järgnevas arutelus mõtiskleb Oliver selle üle, et ülemaailmne seninägematu sündimuse langus ilmestab, kuidas inimkond on kaotamas usku tulevikku ning kuidas inimkonna ainsaks lootuseks on ümberorienteerumine töö ja võlaorjuselt perekonnale.

Viimasel ajal on meil kõigil lootusest ja optimismist silmatorkavalt vajaka jäänud. Ent elu läheb edasi, vaatamata kõikidele muutustele. Eelmisel aastal ja aasta enne seda segas jõuluaega Covid. Möödunud jõuluajal, kui arvasime, et oleme lõpuks segastest aegadest pääsenud, algasid (üle Suurbritannia) streigid. Kõik see, mis viimastel aastatel on aset leidnud, on pannud inimesi erakordse vaimse surve alla.  Me oleme oma tuleviku pärast närviliseks ja murelikuks muutunud. Me muretseme endi kodude, kütte, pere toitmise ja kõige muu pärast. Minu eesmärk ei olegi tuua teile sõnumit, et kõik, mis meil tarvitseb teha, on naeratada ning kõik saab iseenesest korda. Ma pean teadvustama, et viimased kaks-kolm aastat on meilt kõigilt lõivu nõudnud. Ent me peame sellele kindlalt üheskoos vastu astuma. 

Kõik see, mis viimastel aastatel on aset leidnud, on pannud inimesi erakordse vaimse surve alla.  Me oleme oma tuleviku pärast närviliseks ja murelikuks muutunud. Me muretseme endi kodude, kütte, pere toitmise ja kõige muu pärast.

Olen märganud, et viimasel ajal on ajakirjanduses aina rohkem juttu langevatest sündimuskordajatest nii Ühendkuningriigis kui igal pool maailmas. Suurbritannias on sündimuse näitaja langenud veidi alla 1,6 lapse naise kohta. Et rahvastiku arv suures plaanis ei muutuks, peab see näitaja olema 2,1 juures. Tundub, et koroonapiirangutel oli erakordne mõju nii viljakusele kui ka inimeste soovile lapsi saada. Hiinas on sündimuskorda näitaja langenud lausa 1,2-ni. Hiinas kestis muidugi pikalt ühe lapse poliitika, aga nüüd neil sünnibki vaevalt üks laps naise kohta. Käesoleva sajandi lõpuks on Hiina rahvaarvus suuri muudatusi oodata, kui midagi drastiliselt ei muutu. Väärib märkimist, et absoluutselt kõikides Euroopa riikides on sündimuskordaja näitaja väiksem kui 2. Alles 1950-ndatel oli Suurbritannias keskmiselt 4,7 last naise kohta. See on küll natuke enne minu aega – ma sündisin 1967. aastal – aga see ei ole nii kaugel minevikus, et seda ei oleks võimalik ette kujutada. 

Tundub, et koroonapiirangutel oli erakordne mõju nii viljakusele kui ka inimeste soovile lapsi saada.

Ma olen seisukohal, et ülemaailmne sündimuskordaja langemine näitab, et inimkonnal on kadumas usk oma liiki. Meil ei ole enam usku maailma ja tulevikku. Ma mõtisklesin selle üle jõulude ajal, sest jõulude peamine sõnum on pere ja lapse sünd – Jeesuse sünd. Tundub, et jõulud on parim aeg mõelda sõnumile lootusest, mida edastab püha perekond Joosepi, Maarja ja Jeesuse näol. Vähenev viljakus ja langev sündimuskordaja on päevakorras igal pool maailmas, nii Aasias, Ameerika riikides kui ka Euroopas. Ainult Aafrikas on rahvastik kasvamas. Prognoositakse, et sajandi lõpuks on Nigeeria umbes 700-800 miljoni elanikuga rahvaarvult maailma teine riik. 23 riigi, sealhulgas Hispaania ja Jaapani, rahvaarvud on prognoosi kohaselt 2100. aastaks poole väiksemad, kui vahepeal midagi ei muutu ja teadlased oma prognoosides eksinud pole. Hetkel prognoositakse, et aastaks 2100 on globaalne sündimuskordaja 1,7, mis karmilt väljendudes tähendab, et liik nimega Homo Sapiens on väljasuremisohus. Kui midagi ei muutu, siis liigume me 0 inimese poole siin maamunal.  

Ma olen seisukohal, et ülemaailmne sündimuskordaja langemine näitab, et inimkonnal on kadumas usk oma liiki. Meil ei ole enam usku maailma ja tulevikku.

Me oleme selles olukorras erinevatel põhjustel, mida ratsionaalsed inimesed võivad isegi positiivseteks pidada. Märksa paremad materiaalsed tingimused, kus enamus inimesi ei ela enam peost suhu, on oluliseks põhjuseks, miks paljud ei soovi enam lapsi saada. Varasematel aegadel oli vastsündinute suremus tõeliselt suureks probleemiks. Kui kõndida Victoria ajastu surnuaedades ja vaadata nimekirjasid imikutest, kes on sinna maetud, saab aimu, kui palju lapsi pidid selle ajastu lapsevanemad matma. Meil õnnestus vastsündinute suremus kontrolli alla saada alles võrdlemisi hiljuti. Sooline võrdsus on igal pool maailmas samuti edusamme teinud. Ka parem haridus ja ligipääs rasestumisvastastele vahenditele mängivad beebipõuas oma rolli. Keegi ei ütle, et need on halvad arengud, aga need on aidanud kaasa sellele, et sündimuskordaja on üle kogu maailma selges languses. Võimalik, et oma osa mängib ka meeste sperma kvaliteedi langus, aga lisaks kõigele muule on lastetuse aluspõhjusena vaja eriliselt esile tuua niiöelda rohelise maailmavaate ideoloogia levik.  

Lisaks kõigele muule on lastetuse aluspõhjusena vaja eriliselt esile tuua niiöelda rohelise maailmavaate ideoloogia levik.

Veebis surfates ja Youtube’i videoid vaadates saab ilmsiks, et üha enam naisi ei soovi lapsi saada planeedi päästmise huvides.  

On palju erinevaid põhjuseid, miks naine ei pruugi soovida lapsi saada, aga aina rohkem sisendavad õrnema soo esindajad endale, et inimkond kui selline on planeedile kahjulik. Nad ei taha inimeste arvukust suurendada, teha teisi väikeseid inimesi, kes kasvaks suureks ja avaldaks veel rohkem survet meie ressurssidele. Minu arust on selline asjade kurss traagiline. Inimkonda on haaranud eksistentsiaalne kriis. 

Ma pole kunagi nõustunud väitega, et rohkem inimesi tähendab rohkem probleeme. Minu arust tähendab suurem inimeste hulk hoopiski suuremat potentsiaali lahendada meid kimbutavaid probleeme. Inimkond eksisteeris midagi erilist korda saatmata sadu tuhandeid aastaid, kuna meid polnud kunagi piisavalt palju korraga.  Hiilgavaid ideid võis ajutiselt sähvatada, aga ilma inimesteta, kellega oma mõtteid jagada, ei ole võimalik ideed lõkkele puhuda. Me lihtsalt vajame teisi inimesi.  

Vähenev viljakus ja langev sündimuskordaja on päevakorras igal pool maailmas, nii Aasias, Ameerika riikides kui ka Euroopas. Ainult Aafrikas on rahvastik kasvamas.

1800-ndatel aastatel kasvas maailma populatsioon miljardini, millele järgnevalt hakkasid plahvatusliku kiirusega arenema tööstus, põllumajandus, tehnoloogiad, meditsiin. Kõik sai areneda, kuna viimaks ometi leidus piisavalt inimesi, kes võiks kõiki neid lahendusi ellu viia. Me peame endale teadvustama, et rohkem inimesi, kes toovad maailma veel rohkem inimesi, ei ole tingimata halb. Meie liigil kulus tuhandeid aastaid üksnes selleks, et liita omavahel kaks elementi: vask ja tina. Niipea kui see juhtus, sai alguse pronksiaeg, mis muutis kogu maailma igaveseks. Mingis mõttes elame me endiselt veel pronksiaja varjus. Eksisteerib sadu elemente. Me suudame liita omavahel kaks, aga mis saaks siis, kui me suudaks siduda neli või viisteist? 

Minu jaoks ei sõltu helge tulevik sellest, et maailmas oleks vähem inimesi. Minu arust peaks meid maailmas olema vähemalt sama palju ning seda arvukust tuleks säilitada. Minu hinnangul on see põhjendatud. Kõik inimesed kogevad survet käia tööl ja mingil põhjusel peavad kõik oma õnne ja rahulolu leidma oma professioonist. Ma ei ole kindel, et töö on kõiki mehi ja naisi õnnelikuks teinud. Vajadus tööd teha tuleneb meie maailmakorrast. Ma ei ole kindlasti kommunismi pooldaja, sest see on alati lõppenud katastroofiga. Kapitalism on erinevatel viisidel aidanud miljarditel inimestel vaesusest pääseda ning loonud selle modernse maailma, milles elame. Kuid nagu kommunismi on ka kapitalismi võimalik katastroofiliselt viljeleda ning praegune hiliskapitalistlik süsteem ei ole inimkonna olemuslikke vajadusi just kõige paremini rahuldada suutnud.  

Nagu kommunismi on ka kapitalismi võimalik katastroofiliselt viljeleda ning praegune hiliskapitalistlik süsteem ei ole inimkonna olemuslikke vajadusi just kõige paremini rahuldada suutnud.  

Varasemalt kehtis arusaam, et me töötame selleks, et saada raha, millega soetada eluks tarvilikke asju. Täna peame me kõik aga aina rohkem ja aina kiiremini tarbima, et inimestel üldse tööd oleks. Selles süsteemis oleme sunnitud korduvalt ostma ja pidevalt ära viskama hunnikute viisi asju. Midagi on selles süsteemis väga mäda.  

Peagi jõuame epohhi, kus töökohad hakkavad kaduma, sest inimesi saab üha hõlpsamini uute tehnoloogiate ja tehisintelligentsiga asendada. Üha vähem inimesi on võimelised omandama uusi oskusi, et tehnoloogia arenguga sammu pidada. Aina tihedamini tuleb midagi juurde õppida või vahetada eriala ning see saab paljudele liiga raske olema. Seetõttu tunnen, et meid kõiki on ninapidi veetud.  

Peagi jõuame epohhi, kus töökohad hakkavad kaduma, sest inimesi saab üha hõlpsamini uute tehnoloogiate ja tehisintelligentsiga asendada. Üha vähem inimesi on võimelised omandama uusi oskusi, et tehnoloogia arenguga sammu pidada. Aina tihedamini tuleb midagi juurde õppida või vahetada eriala ning see saab paljudele liiga raske olema.

Viimased 100 aastat on meile sisendatud, et töö teeb nii naised kui mehed õnnelikuks. Me teeme aina rohkem tööd, et maksta arveid ja kodulaene ning meil on aina vähem aega, et olla koos oma pere ja armastatutega. 

Naised on alati pidanud laste eest hoolitsemise koormat rohkem kandma kui mehed. Et naised saaksid laste kõrvalt tööl käia, peab olema keegi, kes on nõus lapsi hoidma väiksema raha eest, kui naine kuskil tööl käies teenib. Minu arust on see sisuliselt ekspluateerimine. Sest mis on sellise süsteemi moraalne tuum? Mina lähen tööle, teenima rohkem raha kui sina, kes sa hoolitsed mu laste eest. Sama lugu on vanemate inimeste hooldajatega. Inimesed, kes hoolitsevad ühiskonna kõige nooremate ja vanemate eest, on inimesed, kes teenivad kõige madalamat palka.  

Me teeme aina rohkem tööd, et maksta arveid ja kodulaene ning meil on aina vähem aega, et olla koos oma pere ja armastatutega. 

Midagi on meie tsivilisatsioonis tõsiselt kiiva kiskunud. Kuidas me neid probleeme peaksime lahendama? Kas keegi üritab lahendada langevate sündimuskordajate probleemi? ÜRO andmetel on kaks kolmandikku Euroopa riikidest ametis sellega, et kergitada sündimuskordajat läbi riiklike toetuste laiali jagamise.  

Näiteks Poolas ja Venemaal antakse noortele paaridele lisaraha iga lapse eest, kes ilmale tuuakse. Mõningates riikides on jällegi pikendatud tasustatud lapsepuhkuse perioodi. Need soodustused avaldavad erineval määral soovitud mõju, aga midagi peab tegema, et olukord arvestataval määral muutuks. Elon Muski sõnul on vähenev rahvastik inimkonnale suuremaks ohuks kui kliimamuutus. Me jõuame iga päevaga aina lähemale olukorrale, kus pool rahvastikust on vanad inimesed, kes ei tööta, kes ei teeni raha, kes ei maksa makse ning enam ei leidu piisavalt noori inimesi, kelle maksurahast piisaks kõigi inimeste vajaduste katmiseks.  

Me jõuame iga päevaga aina lähemale olukorrale, kus pool rahvastikust on vanad inimesed, kes ei tööta, kes ei teeni raha, kes ei maksa makse ning enam ei leidu piisavalt noori inimesi, kelle maksurahast piisaks kõigi inimeste vajaduste katmiseks. 

Langev sündimuskordaja on aga lootuse kadumise selgeks ilminguks. Me peame midagi inimkonna hääbumise ära hoidmiseks tegema. Kui inimesed ei moodusta enam perekondi, kui terve põlvkond on lastetu ega näe seetõttu põhjust abielluda või luua sarnaseid suhteid, ootab meid hüperliberaalne tulevik, mis on kindlasti väga erinev praegusest maailmast. 

Kui kõik noored tormavad suhtest suhtesse, kui nad on vallalised või käivad kõigest kiirkohtingutel ja kasutavad tutvumisrakendusi, siis muutub kogu ühiskond drastiliselt. Lõppastmes on küsimus selles, kas inimesed on õnnelikud ning juhul kui ei ole, siis miks me oleme ühtäkki sedavõrd õnnetuks muutunud?  

Lõppastmes on küsimus selles, kas inimesed on õnnelikud ning juhul kui ei ole, siis miks me oleme ühtäkki sedavõrd õnnetuks muutunud?

On aina selgem, et asjad ja võime asju osta ei tee meid õnnelikuks. Inimesele on omane soov… midagi tähendada. Me oleme teeselnud, et see ei ole sedasi, sest überkapitalistid, überrikkad ja übervõimukad on meisse selle meeleseisundi sisendanud. Võimurid ja rikkurid ei taha, et inimesed otsiks oma ellu tähendust, nad tahavad populatsiooni, kes on ainult piisaval määral haritud, et neid oleks optimaalselt efektiivne ära kasutada.  

See kõik toob mind tagasi jõulude juurde. Vaatamata sellele, kas sa oled kristlane või mitte, iga jõuluaeg kutsutakse meid mõtlema lapse ja seeläbi pere sünnile ning lootusele, mis sellega kaasneb. See on sügav ja tähtis sõnum, sest iga vastsündinu peaks sümboliseerima lootust, sest see on sõna otseses mõttes usk tulevikku. Saades lapse loodame me näha tulevikku, kus ta kasvab üles elujõuliseks täiskasvanuks. Me peame seetõttu ka ise selle tuleviku nimel vaeva nägema. 

Inimesele on omane soov… midagi tähendada. Me oleme teeselnud, et see ei ole sedasi, sest überkapitalistid, überrikkad ja übervõimukad on meisse selle meeleseisundi sisendanud. Võimurid ja rikkurid ei taha, et inimesed otsiks oma ellu tähendust, nad tahavad populatsiooni, kes on ainult piisaval määral haritud, et neid oleks optimaalselt efektiivne ära kasutada.  

Ma olen viimasel ajal mõelnud ka sellele, et tuhandeid aastaid on põhjas elavad inimesed pidanud silmas kõige pikemat ööd aastas. Pimedal ajal on raske olla lootusrikas ning rõõmu ja lootuse eneses elavana hoidmine nõuab põhjas elavatelt rahvastelt teadlikku tahtepingutust. Ent kui kõige pikem öö on kord möödas, siis me teame, et varsti on päike taas meid valgustamas ja soojendamas. Iga päev on taas kord minuti või paari võrra pikem. Alguses pole seda muutust märgata, aga kõik need minutid kuhjuvad.  

Kõik suured religioonid keskenduvad valgusele. Diwali ja mitmed teised pühad seostuvad lõikusajaga ning tähistavad uusi algusi, hea võitu kurja üle ning valguse võitu pimeduse üle. Sellepärast süüdatakse ka tulesid. Iga lamp sümboliseerib (vaimu)pimedusest valguse kätte astumist. Juutidel on hanuka ja budistid tähistavad detsembris Bodhi päeva, mis mälestab päeva, mil Buddha sai valgustatuks. Mehhiko põliselanikel on tseremoonia või tants, mis tähistab valguse tagasitulekut ning mis leiab samuti aset talvise pööripäeva aegu.  

Luues perekondi, kus inimesed saavad üksteisele toetuda, on võimalik luua kogukonnad ja kogukonnad on need, mis annavad meie eludele täiendava tähenduskihi. 

Meie tähistame ilmselgelt aasta kõige pimedamal ajal jõule. Ajal kui ööd on pikad ja pimedad ning neid on veel omajagu palju ees, on oluline keskenduda perekonnale, mille tähtsust jõulupühad rõhutavad. Perekonnad sünnivad tänu lastele ja sellest jõululugu räägibki. Kõik ühiskonnad ja tsivilisatsioonid inimajaloos, kus inimest väärtustatakse, keerlevad perekonna ümber. Luues perekondi, kus inimesed saavad üksteisele toetuda, on võimalik luua kogukonnad ja kogukonnad on need, mis annavad meie eludele täiendava tähenduskihi.  

Viimased aastad on loodetavasti inimestele meelde tuletanud, et see, millest me kõige rohkem puudust tunneme, on… teised inimesed. Mis tegi koroona-aastad eriti raskeks, mis tekitas meis depressiooni ja ärevust, oli see, et meil ei olnud enam lubatud kokku saada inimestega, keda me üle kõige armastame. Olgu selleks siis perekond või miski, mis kellegi jaoks kvalifitseerub pereks. Pealesunnitud üksindus oli kohutav. Lameekraanteleviisori või uue telefoni puudmine ei tee inimesi katki… küll aga teeb seda eemalolek lähedastest. Inimesi tegi katki see, et enam ei tohtinud minna pubisse, restorani ega külastada oma ema ja isa. Kuigi jõulud  keskenduvad pühale perekonnale, tuletavad nad meile meelde, et perekonnas peitub võti inimese elu tähenduse lahti lukustamiseks.  

Lameekraanteleviisori või uue telefoni puudmine ei tee inimesi katki… küll aga teeb seda eemalolek lähedastest.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:  

“Pondus meum, Amor meus” . Minu armastus on minu kaal. Need püha Augustinuse sõnad tuletavad meile meelde, et õnneliku elu saladus peitub suuresti asjade olulisuse hierarhia õiges ära tabamises. On asjad, mis on hädavajalikud, asjad, mis on tarvilikud, asjad, mis on meeldivad ning asjad, mis on kahjulikud.  

Korrastatud elu nii üksikisiku, rahva kui tsivilisatsiooni tasemel võimaldab tunda rõõmu olemisest sellisel määral, et sünnitada inimhinges soov seda rõõmu ka tulevastele põlvedele kinkida. Ultimatiivselt hääbub nii inimene kui kultuurkond niipea, kui on ilma jäetud kolmest ülemeelelisest annist, milleks on usk, lootus ja armastus. Perekond on aga institutsiooniks, milles need kolm voorust saavad kõige loomulikumal viisil elada ja kasvada, võimaldades ebatäiuslikel inimestel teineteist armastada, täiustades isetult üksteise ebatäiusi. Nagu näha, on Neil Oliver sellest hästi aru saanud.