Cam Wakefield
Alustuseks küsigem endilt… Mis juhtub, kui ristata ülespuhutud mainekujundusosakond aktiivselt kaebajaid otsiva järelevalveüksusega?
Vastus on tõenäoliselt Briti valitsuse kommunikatsiooniteenistus. Olid ajad, mil see üksus koosnes kahjututest ja valdavalt heade kavatsustega loosungite väljamõtlejatest ja poliitika edendajatest, kuid tänaseks on vastav organisatsioon arenenud (või ehk muteerunud) millekski, mida võiks pidada Ühendkuningriigi sise- ja vastuluureteenistuse MI5 ja naabruskonna sotsiaalmeediagrupi suurushullustuse all kannatava moderaatori ristandiks.
Jah, teie sõbralik kohalik bürokraat sirvib nüüd Facebooki gruppe, luurab kommentaariumides ja jälgib teie tädi postitust „uue hotelli kohta, mis täitub võõrastega”, nagu oleks tegemist stseeniga põnevussarjast „Homeland”. Seda kõike teeb ta loomulikult üksnes „ühiskondliku ühtekuuluvuse” nimel.
Jah, teie sõbralik kohalik bürokraat sirvib nüüd Facebooki gruppe, luurab kommentaariumides ja jälgib teie tädi postitust „uue hotelli kohta, mis täitub võõrastega”, nagu oleks tegemist stseeniga põnevussarjast „Homeland”. Seda kõike teeb ta loomulikult üksnes „ühiskondliku ühtekuuluvuse” nimel.
Kunagi kauges minevikus levitas Briti valitsuse kommunikatsiooniteenistus plakateid, millel seisid rõõmsameelsed loosungid nagu „Ole valvas” või „Pane õlg alla” ja mis nägid välja, nagu pärineks need valitsuse juhitud meelelahutuskeskkonnast.
Kuid värskenduskuuri läbinud programmi “Vastupanu” („Resist” – jah, just nii kõlabki programmi nimi) raames on kommunikatsiooniteenistusele määratud internetipatrulli roll ning ülesanne leida üles „kõrge riskitasemega narratiivid”. Ei, see ei ole mõeldud terrorismi ega häkkimisega seonduva info leidmiseks. Päevalehe The Telegraph andmetel on uus ühiskonna vaenlane number üks teie naaber, kes küsib, kas volikogu ootamatu elamuehituse projekt on ehk seotud kohalikku hotelli majutatud 200 migrandiga.
Briti valitsuse poolt välja antud naabrite üles andmise juhend on väga konkreetne: kui teie naaber postitab arvamusavalduse stiilis, et „teatud kogukonnad saavad eelisjärjekorras eluaseme, samal ajal kui kohalikud pered peavad aastaid ootama”, siis see on ohumärk – valitsuse silmis aga suisa ideoloogiline lõhkeseadeldis. Miski, mis võib „süvendada lõhesid kogukonnas” ja „tekitada uusi pingeid”.
Briti valitsuse poolt välja antud naabrite üles andmise juhend on väga konkreetne: kui teie naaber postitab arvamusavalduse stiilis, et „teatud kogukonnad saavad eelisjärjekorras eluaseme, samal ajal kui kohalikud pered peavad aastaid ootama”, siis see on ohumärk – valitsuse silmis aga suisa ideoloogiline lõhkeseadeldis. Miski, mis võib „süvendada lõhesid kogukonnas” ja „tekitada uusi pingeid”.
Meile öeldakse, et tegemist ei ole järelevalve, vaid „riskide hindamisega”. Lihtsalt möödaminnes lugemisega, mida teie jooga rühmakaaslane kommenteeris planeeringutaotluse kohta. Raamistikus hoiatatakse ka „kohalike lapsevanemate ühenduste” ja „murelike kodanike” foorumite loomise eest.
Kuid millest selline kiireloomulisus? Uued naabrite peale koputamise juhised jõudsid avalikkuseni kohe pärast varjupaigataotlejate majutuskohaks antud hotellide ees peetud proteste, mis järgnesid 14-aastase tüdruku seksuaalsele ründamisele Etioopia päritolu sisserändaja Hadush Kebatu poolt. Selle asemel, et uurida, kuidas see tragöödia aset leidis või millised valitsuse poliitikad sellele kaasa aitasid, otsustas valitsus jälgida rahva reaktsioone juhtunule. Kõik eriarvamused visatakse lihtsalt prügikasti, millel ilutseb silt „desinformatsioon”, ja lüüakse kaas kinni.
Uued naabrite peale koputamise juhised jõudsid avalikkuseni kohe pärast varjupaigataotlejate majutuskohaks antud hotellide ees peetud proteste, mis järgnesid 14-aastase tüdruku seksuaalsele ründamisele Etioopia päritolu sisserändaja Hadush Kebatu poolt.
Algne “Vastupanu” raamistik töötati 2019. aastal Euroopa Liidu rahastusel välja reaalsete valede vastu võitlemiseks, kuid täna võrdsustab see kogukonna täiesti ratsionaalsed mured kohalike planeeringute, turvalisuse ja majutamiste osas Vene nuhk- ja trollivara ning võltsitud materjalidega. Kui piisavalt pingutada, hakkavad kõik inimesed meie ümber ohtlikena paistma.
Isegi kohalikud omavalitsused on sellesse farssi haaratud. Uued juhised kutsuvad volikogusid üles jälgima veebiarutelusid hotellides viibivate varjupaigataotlejate ning kohalike ettevõtete ootamatu sulgemise teemal. Ühes juhtumiuuringus tõstetakse ohtliku näitena esile olukorda, kus 400 elanikku aplodeerisid linnavolikogu koosolekul isikule, keda nad ei olnud eelnevalt piisavalt põhjalikult guugeldanud.
Kui piisavalt pingutada, hakkavad kõik inimesed meie ümber ohtlikena paistma.
Nüüd haldavad omavalitsused üldsuse viha ohjamiseks „ühtekuuluvusfoorumeid” ja koostavad “avaldamata info ümber lükkamise” (ing prebunking) skeeme. Viimane tähendab, et juba enne, kui olete isegi kuulnud midagi, mida teil ei ole lubatud uskuda, lükatakse see ümber.
Loomulikult on see kõik pakendatud demokraatia kaitsmise hubasesse keelde. Valitsuse pressiesindaja kinnitas uut skeemi selgitades tõsise näoga: „Me oleme pühendunud inimeste kaitsmisele internetis ja samal ajal ka sõnavabaduse säilitamisele.”
Nüüd haldavad omavalitsused üldsuse viha ohjamiseks „ühtekuuluvusfoorumeid” ja koostavad “avaldamata info ümber lükkamise” (ing prebunking) skeeme. Viimane tähendab, et juba enne, kui olete isegi kuulnud midagi, mida teil ei ole lubatud uskuda, lükatakse see ümber.
Ent… olgem ausad, siin ei ole tegemist ei ebaseadusliku sisu piiramise ega laste kaitsmisega. Siin on tegemist arvamuste suunamisega. Niipea kui hakkate tavalisi kaebusi ja kahtlusi nimetama „narratiivideks”, millele tuleb „vastu astuda”, siis tegelikult ütlete hoopis: me ei usalda inimesi piisavalt, et lasta neil ise endi eest mõelda.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ennast kummastaval kombel jätkuvalt kodaniku- ja sõnavabaduse kantsiks arvava Ühendkuningriigi langemine maailma üheks kõige repressiivsemaks, mõtte- ja väljendusvabadust piiravaks riigiks on toimunud viimastel aastatel kiirusega, mida kõigest mõne inimpõlve eest oleks arvatud võimatuks. Ometi on mõtteroimade kataloogide laienemine ning kodanike lubamatute arvamuste monitoorimise organite paljunemine faktiks, mis ei võimalda Ühendkuningriiki ning üha rohkemaid Euroopa riike tänapäeval nimetada “vabadeks ühiskondadeks” muus kui iroonilises võtmes.
Ennast kummastaval kombel jätkuvalt kodaniku- ja sõnavabaduse kantsiks arvava Ühendkuningriigi langemine maailma üheks kõige repressiivsemaks, mõtte- ja väljendusvabadust piiravaks riigiks on toimunud viimastel aastatel kiirusega, mida kõigest mõne inimpõlve eest oleks arvatud võimatuks.
Adrian Bachmann
Seda, kuhu on saareriigi poliitiline ning kultuuriline miljöö jõudnud tänapäevaks, on võimalik täiendavalt mõista, tutvudes käesoleva loo lõpus viidatud lugudega.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: