Möödunud viie aasta jooksul arreteerisid Ühendkuningriigi ametivõimud üle 62 000 inimese niinimetatud “kommunikatsiooni kuritegude” eest, demonstreerides sedasi saareriigi üha totalitaarsemaks muutuvaid sõnavabaduse piiranguid.
Ühendkuningriigis isikuvabadusi monitooriva kodanikuühenduse “Suure venna valve” (Big Brother Watch) poolt läbi viidud uuringust nähtus, et aastatel 2021 kuni 2025 arreteeriti sõnavabaduse praktiseerimise eest väljapool lubatud piire 62 199 inimest, mis teeb keskmiselt 34 vahistamist päevas. Arreteeritutest vähemalt 18 500-le kodanikule esitati süüdistus, kusjuures süüdimõistva kohtuotsuseni jõuti 12 292 juhul.
Suure venna valve omandas andmed avaliku teabenõude raames, mis oli esitatud kõikidele Ühendkuningriigis tegutsevatele politseijõududele. Kodanikuühendus märkis, et tegelik arreteerimiste hulk võib olla dokumenteeritust oluliselt suurem, kuna mitte kõik politseijõud ei soostunud teabenõudele vastama.
Ühendkuningriigis isikuvabadusi monitooriva kodanikuühenduse “Suure venna valve” (Big Brother Watch) poolt läbi viidud uuringust nähtus, et aastatel 2021 kuni 2025 arreteeriti sõnavabaduse praktiseerimise eest väljapool lubatud piire 62 199 inimest, mis teeb keskmiselt 34 vahistamist päevas. Arreteeritutest vähemalt 18 500-le kodanikule esitati süüdistus, kusjuures süüdimõistva kohtuotsuseni jõuti 12 292 juhul.
Raportis uuriti massikommunikatsiooni seadustest tulenevaid kaasusi, mis reguleerivad sõnumiedastust avalikus inforuumis ning katavad kogu asjasse puutuvat eneseväljenduse sfääri alates avalikest ähvardustest kuni solvavate väljalausumisteni.
ÜK isikuvabaduste eest seisva organisatsiooni väitel on Ühendkuningriigis vastu võetud vihakõne seadused sõnastatud võimalikult umbmääraselt, mis on viinud olukorrani, kus inimesi arreteeritakse massiliselt selliste arvamuste avaldamise eest mis on pelgalt vastuolulised ametliku narratiiviga või ületavad huumori viljelemises hea maitse piirid.
Suure venna valve juht Silkie Carlo sõnas, et “oleme jõudnud olukorda, kus inimesi arreteeritakse tuhandete kaupa pelgalt mittevägivaldsel viisil oma arvamuse avaldamise, peavooluga vastuolulise kõne viljelemise või lihtsalt teravamate naljade eest… see on muutunud talumatuks ning meil on sellest kõrini”.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ühendkuningriigi langemine üha sügavamale poliitilise korrektsuse, ideoloogilise fanatismi, tsensuuri, jälgimismaania, ülereguleerimise ning üleüldise isikuvabaduste annulleerimise kuristikku on eriliselt kurb siinkirjutajale, kelle nooruspõlvest arvestatav osa sai elatud Inglismaal.
Suures pildis määrab briti saarerahva saatuse aga täpselt sama võitlus, millega seisavad silmitsi praktiliselt kõik Euroopa rahvad. See on võitlus varemalt enesestmõistetavaks peetud vabaduste ja õiguste tagasi võitmiseks üha türanlikumaks muutuva riikliku ning korporatiivse võimumasina käest, keset üha repressiivsemat vaimset miljööd.
Suures pildis määrab briti saarerahva saatuse aga täpselt sama võitlus, millega seisavad silmitsi praktiliselt kõik Euroopa rahvad. See on võitlus varemalt enesestmõistetavaks peetud vabaduste ja õiguste tagasi võitmiseks üha türanlikumaks muutuva riikliku ning korporatiivse võimumasina käest, keset üha repressiivsemat vaimset miljööd.
Ajaline aken selleks on aga sulgumas ning kaotatu tagasivõitmine on võimalik üksnes seni, kuni generatsioonide vahetus ei ole toonud kaasa olukorda, kus “uus ebanormaalsus” on uute põlvkondade teadvuses muutunud ainsaks mõeldavaks viisiks elada, või pigem ellu jääda.
Vabade, tähendust ja rõõmu võimaldavate ühiskondade ning hirmule rajatud totalitaarsete ühiskondade erinevus ei väljendu mitte üksnes valitsejate, vaid ka valitsetavate vaimses konditsioonis. Kui vabades ühiskondades on inimeste vaimne fookus suunatud elamisele – seda nii eneseteostuse kui elu nautimise mõttes –, siis türanlikes riikides aheneb vaimne fookus üha enam ellu jäämisele, permanentses kartuses, et objektiivse reaalsusega kontakti säilitanud individuaalne identiteet muljutakse puruks täielikult valedele rajatud kollektiivse identiteedi poolt. Võttes antud kriteeriumi vaba ning totalitaarse ühiskonna eritlemise mõõdupuuks, tasub võrrelda mitte üksnes Ühendkuningriigi, vaid ka Eesti elu täna ning paarkümmend aastat tagasi ning küsida endilt… kuhu me oleme jõudnud?
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.