Ühiskond & kultuur

Ühendkuningriigi valitsus asub oma tegevuse paljastajaid jõuliselt represseerima

Ühendkuningriigi valitsus asub oma tegevuse paljastajaid jõuliselt represseerima
Eenamik riiklikke saladusi on tegelikkuses tühised

Ühendkuningriigi valitsus on käivitanud uue „ründeplaani“ oma tegevuste varjamiseks avalikkuse eest. Uuenenud ametisaladuste seadus (ingl k Official Secrets Act) võrdsustab tulevikus Ühendkuningriigis uuriva ajakirjanduse ja vilepuhumise spionaažiga.

Lisaks infovabadust seninägematult tugevasti piiravale uuele seadusele on pidevalt kasvava taotluste hulga ja alarahastamise koosmõju hakanud pärssima Ühendkuningriigi teabevabaduse seaduse (ingl k Freedom of Information Act – FOIA) mõjusust avalikkuse teavitamisel valitsuse tegemiste kohta. Ministrid ja kõrgemad riigiametnikud pääsevad üha enam järelevalvest tänu sõnumite krüpteerimise teenustele, mis nende tundlikud vestlused ära kaotavad.

Viimase aastaga on taotluste arv keskvalitsuselt teabe saamiseks tõusnud seaduse jõustumise aegse 15% pealt 50%-ni. Birkbecki ülikooli õppejõud Ben Worthy sõnul on FOIA läbipaistvuse sümbol, mistõttu poliitikud seda nii väga vihkavadki, ehkki nad ei julge valitsuse läbipaistvuse tagatiseks olevat kuulsat seadust otseselt ära kaotada. Selle asemel püütakse selle mõju ära nullida läbi taotluste tagasi lükkamiste, teabe edastamisega venitamise ning lihtsalt mittetäitmisega.

Juhul, kui seaduseelnõud läbi lähevad, saab Suurbritanniast üks riikidest, kus valitsust kahjustava teabe avaldamine on karistatav.

Kõige suuremaks ohuks avalikkuse võimalusele saada teada, millega Ühendkuningriigi valitsus tegeleb, on muudatuse ettepanekud ametisaladuse seadusele, mille järgi tuleks ajakirjanikke, vilepuhujaid ja lekitajaid kohelda kui spioone. Vähe tähelepanu saanud 67-leheküljeline dokument pealkirjaga „Riigivastaste rünnete vastane seadus“ (ingl k Legislation to Counter State Threats) ütleb, et mistahes sellise teabe avaldamine, mida valitsus peab riigisaladuseks, on kriminaalkorras karistatav. Spionaaži mõiste on dokumendis avatud äärmiselt laialt kui „varjatult avalikkusele tavapäraselt mitte teadaoleva tundliku konfidentsiaalse teabe hankimine“.

Kõige suuremaks ohuks avalikkuse võimalusele saada teada, millega Ühendkuningriigi valitsus tegeleb, on muudatuse ettepanekud ametisaladuse seadusele, mille järgi tuleks ajakirjanikke, vilepuhujaid ja lekitajaid kohelda kui spioone.

Kriitikute sõnul loob selline eelnõu ohu, et nii ajakirjanikud kui ka teised inimesed võivad silmitsi seista kuni 14-aastase vangistusega mistahes teabe avaldamise eest, mida ÜK valitsus peab oma suva järgi riiklikku julgeolekut kahjustavaks. Süüdistajal lasuv tõendamiskoormus on lõtv ja vandekohtunikele ei pruugita isegi põhjendada, miks mingi teabe avaldamine endast suurt ohtu kujutab.

Juhul, kui seaduseelnõud läbi lähevad, saab Suurbritanniast üks riikidest, kus valitsust kahjustava teabe avaldamine on karistatav. Rikkumised ulatuvad sõjakuritegude paljastamisest kuni tühiste ebaõnnestumiste avaldamiseni. India valitsus tahaks vaigistada kõik, kes räägivad pandeemia tegelikust ohvrite arvust; Türgi on vangistanud ajakirjanikke selle eest, et nad kirjutasid kuidas Türgi valitsus relvastab al-Queda tüüpi terroriorganisatsioone; Egiptuse valitsus keelas avaldada teadustöö, mis näitas, et üha enam Egiptuse talumehi kaotab vees elutseva parasiidi tõttu oma nägemise.

Nii ajakirjanikud kui ka teised inimesed võivad silmitsi seista kuni 14-aastase vangistusega mistahes teabe avaldamise eest, mida ÜK valitsus peab oma suva järgi riiklikku julgeolekut kahjustavaks.

Suurbritannia ei ole riik, kus oleks traditsiooniliselt kehtinud sedavõrd autoritaarne tsensuur, kuid väljendusvabadus seisab täna nõrkadel jalgadel ja seda kahel põhjusel. Esiteks, Boris Johnsoni valitsus on mõõdukam kui paljud teised populistlikud valitused, mis on viimasel kümnendil üle maailma võimule pääsenud. Sellest hoolimata jagatakse populistlike valitsuste ohutunde õhutamise strateegiat, mida demonstreerib hästi näiteks Vabariiklaste partei USAs.

Teiseks põhjuseks on see, et Briti kultuuriruumi on sügavalt juurdunud uskumus, et kuskil valitsuse tuumas on peidus hästi varjatud saladused, mille avalikuks tulemine kujutaks eksistentsiaalset ohtu meie kõigi jaoks. See müüt leiab küll laialdast kasutust spiooniromaanides ja -filmides, kuid päris elu on näidanud, et enamik riiklikke saladusi on tegelikkuses kas tühised või mõne mõistliku ja hästi informeeritud inimese poolt kerge vaevaga (avaliku info põhjal) tuletatavad.

Tõeline põhjus, miks valitsused võitlevad selle nimel, et teabe üle võimumonopoli säilitada, ei ole riikliku tähtsusega saladuste varjamine, vaid soov avalikustada infot ise ja just nii, nagu neile sobiv on.

Näiteks parlamentaarse komitee ees seitse tundi ütlusi andnud Dominic Cummings, hiljutine juhtivametnik Johnsoni valitsuses, esitas hulgaliselt kahjustavaid väiteid nii erinevate ministrite kui ka näiteks pandeemiaga toimetuleku kohta, kuid ükski tema tehtud avaldus ei olnud „saladus“, sest katastroofilisi otsuseid ja otsustajaid puudutavad väited on pikka aega olnud ilmselged. Cummingsi ütlused muutis tähelepanuväärseks üksnes asjaolu, et need kinnitasid seda, mida enamik inimesi juba teadis.

Sama võib väita ka Wikileaksi poolt USA salajaste dokumentide avaldamise kohta, mille eest Julian Assange hetkel Londonis Belmarshi vanglas viibib. Hoolimata USA valitsuse jõupingutustest tõestada vastupidist, ei paljastanud need väidetavad „saladused“ eriti midagi sellist, mida varem poleks teatud, olgu USA valitsusel kuitahes piinlik tõendite pärast, mis kinnitasid seda, et nende helikopteritest lasti Baghdadi tänavatel tsiviilelanikke maha. Ehkki USA sõjavägi nägi kurja vaeva, et leida kasvõi ühte USA sõdurit või agenti, kes oleks info lekkimise pärast surma saanud, tõestamaks, et lekitajate käed on samuti verised, ei suutnud 120-pealine töörühm leida mitte kedagi.

Enamik riiklikke saladusi on tegelikkuses kas tühised või mõne mõistliku ja hästi informeeritud inimese poolt kerge vaevaga (avaliku info põhjal) tuletatavad.

Tõeline põhjus, miks valitsused võitlevad selle nimel, et teabe üle võimumonopoli säilitada, ei ole riikliku tähtsusega saladuste varjamine, vaid soov avalikustada infot ise ja just nii, nagu neile sobiv on. Valitsused teavad, et see on nende võimu üks olulisematest hoobadest ning karistavad kõiki, kes seda ära kaotada püüavad. 


Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga