Cam Wakefield
Kujutage ette, et saabunud on aasta 2030. Teie ümber leidub rohkem jälgimisseadmeid kui inimesi, teie röster raporteerib teie hommikusöögiharjumustest sisejulgeolekuinstantsidele ning politsei tegeleb kuritegude uurimise asemel tuleviku ennustamisega. Olete jõudnud kuriteo-eelsesse Ühendkuningriiki, kus ametivõimud ahistavad süütuid inimesi, keda tehisintellekti algoritm kahtlustab tulevikus kuriteo toime panemise võimaluses.
Nimelt katsetab Briti politsei parajasti kümneid uusi tehisintellektil põhinevaid vahendeid, et teha kindlaks, millised neist suudavad kõige efektiivsemalt prognoosida, kellest saab kurjategija. Lugesite õigesti: prognoosida, mitte tabada ega tõestada. Ning seda tuginedes segule andmetest, oletustest ja tõenäoliselt ka teie 2011. aasta internetiotsingute ajaloost…
Briti politsei katsetab parajasti kümneid uusi tehisintellektil põhinevaid vahendeid, et teha kindlaks, millised neist suudavad kõige efektiivsemalt prognoosida, kellest saab kurjategija.
Millest selline plaan? Paistab, et Ühendkuningriigi siseminister Shabana Mahmood on veetnud viimased aastad vanglamudeleid ning düstoopilisi romaane lugedes, tõlgendades loetut sealjuures mitte hoiatusena autoritaarse jälitustegevuse ohtudest, vaid sihtidena, mille poole püüelda.
Täpsemalt teatas Mahmood endisele peaministrile ja digikontrolli entusiastlikule eestkõnelejale Tony Blairile antud intervjuus täiesti tõsise näoga: “Õigusvaldkonnas töötades seadsin endale kriminaalõigussüsteemi osas kõrgeimaks eesmärgiks saavutada tehisintellekti ja tehnoloogia abil olukord, mida Jeremy Bentham püüdis luua oma Panoptikoniga – reaalsus, kus riigi silmad võivad teid igal hetkel jälgida.”
Selgituseks neile, kes ei ole tuttavad 18. sajandi autoritaarse arhitektuuri aruteludega, Panoptikon kujutas endast ringikujulist vanglat, kus üksainus valvur suudab jälgida kõiki vange, kuid vangid ei tea kunagi, millal neid parajasti jälgitakse. Sellise mudeli puhul ei ole küsimus eelkõige mitte seaduse ja korra tagamises, vaid paranoia sisendamises.
Õigusvaldkonnas töötades seadsin endale kriminaalõigussüsteemi osas kõrgeimaks eesmärgiks saavutada tehisintellekti ja tehnoloogia abil olukord, mida Jeremy Bentham püüdis luua oma Panoptikoniga – reaalsus, kus riigi silmad võivad teid igal hetkel jälgida.
Shabana Mahmood, Ühendkuningriigi siseminister
Ühendkuningriigi Politseikolledži direktor Andy Marsh ajakohastas Panoptikoni idee 21. sajandile vastavaks ning soovitas valitsusel sisse viia prognoosidele tuginev süsteem, mis leiaks üles riigi 1000 kõige ohtlikumat isikut: “Andmed ja juhtumianalüüsid näitavad, et kahjuks liiguvad need isikud sageli ühe ohvri juurest edasi järgmise juurde. Seetõttu soovime prognoosisüsteemide abil lahinguvälja just nonde indiviidide õuele viia. Politsei leiab nad üles ja paneb luku taha.”
Kurjategijate püüdmine on muidugi suurepärane. Kuid hetkest, mil asutakse andmemudelitele tuginedes ennustama, kes võiks potentsiaalselt toime panna kuriteo, ei ole enam tegemist võitlusega kurjategijate, vaid tõenäosuse vastu.
Valitsus, kes on alati rõõmuga valmis miljoneid paberimajandusse loopima, eraldas 4 miljonit naela projektile, mille eesmärk on koostada “interaktiivne tehisintellektipõhine kaart” võimalike kuritegude toimumispaikade märgistamiseks. Pange tähele, et see kaart ei märgi kohti, kus on aset leidnud kuritegu, vaid kus “midagi võib aset leida”. Väidetavalt hakatakse nimetatud kaardi abil ennetama isikuvastaseid kuritegusid ning tabama antisotsiaalset käitumist juba enne, kui inimene on kedagi rünnanud.
Sellegipoolest pole tavakodanikel valitsuse sõnul põhjust muretsemiseks, sest küsimus ei ole üldse kõigi jälgimises: “See ei tähenda selliste inimeste jälgimist, kes ei ole kurjategijad. Tema (Mahmoodi) hinnangul kaotavad isikud, kes sooritavad kuriteo, õiguse sellistele vabadustele, mida ülejäänud nautida saavad.” Valitsuse suust, kes arreteerib inimesi sotsiaalmeediapostituste tõttu, ei kõla sellised sõnad just kuigi kindlustunnet sisendavalt…
Lisaks katsetab Manchesteri politsei koduvägivallajuhtumite lahendamisel “tehisintellektist assistentide” kasutamist, lastes neil endale ette kirjutada, mida öelda, kuidas aruandeid koostada ning kas on mõtet kellegi suhtes kinnipidamisordenit taotleda. Väidetavalt “tekitaks teis pettumust näha, kui suure osa oma tööajast kulutab politseinik patrullimise, juhtimise ja kaitsmise asemel andmete kontrollimisele.” Tõenäoliselt vastab see tõele, kuid kas ainus lahendus seisneb tõesti politseitöö tehisintellektile üle andmises ja parimat lootma jäämises?
Lisaks katsetab Manchesteri politsei koduvägivallajuhtumite lahendamisel “tehisintellektist assistentide” kasutamist, lastes neil endale ette kirjutada, mida öelda, kuidas aruandeid koostada ning kas on mõtet kellegi suhtes kinnipidamisordenit taotleda.
Siseministri optimistlikul hinnangul “on tehisintellekt uskumatult võimas tööriist, mida meie politsei saab ja peab kasutama”, kuigi kõrvalmärkusena võiks kasutatav tehisintellekt olla ka täpne. Paraku on senine kogemus näidanud, et täpsusega on lood kasinad. Ühe tehisintellekti ekslikkust kinnitanud näitena võime meenutada noorukeid tänavakuritegevuse eest kaitsva vabatahtliku organisatsiooni liiget Shaun Thompsonit, kes väärtuvastati tagaotsitavana ning kes võttis endaga toimunu hiljem tabavalt kokku, väites, et vastupidiselt tavapärasele “süütu, kuni süüd pole tõestatud” eeldusele koheldi teda “süüdiolevana kuni süütuse tõestamiseni”.
Väidetavalt esitab ÜK valitsus politseile tehisintellekti rakendamiseks võimalike tulevaste kurjategijate tabamisel täpsemad juhtnöörid, mis peaks meid kaitsma väärsüüdistuste eest. Kuid probleem seisneb selles, et kui idee, et politsei võib kõiki jälgida, ennustada kuritegude toimumist tulevikus ning tegutseda ennetavalt, on kord juba normaliseeritud, siis lihtsat tagasiteed enam ei eksisteeri. Kahtlused on tõstetud poliitika tasemele ja õigussüsteem ehitatud oletustele ning ükski särav esitlus ega näotuvastuskaamera ei ravi kõige selle südames peituvat mädanikku välja.
Sest lõppkokkuvõttes ei ole rakendatava süsteemi eesmärk mitte kurjategijate püüdmine, vaid totaalne kontroll elanikkonna üle. Panoptikoni mudeli tõeline eesmärk oli tekitada igas kinnipeetavas tunnet, et teda jälgitakse. Kuid see ei tähenda mitte turvalisust, vaid kogu riigi avaõhuvanglaks muutmist.
Lõppkokkuvõttes ei ole rakendatava süsteemi eesmärk mitte kurjategijate püüdmine, vaid totaalne kontroll elanikkonna üle.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
Esifoto: Jeremy Reddington/Shutterstock.com