AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.
Järgnevas mõtiskluses toob Oliver esile, kuidas võim toimib tänasel päeval oma tegevusmustrites sisuliselt identselt George Orwelli kultusromaanis “1984” kirjeldatud totalitaarse riigi masinavärgiga. Oliver juhib tähelepanu sellele, kuidas täna peale surutud kohustuslikud narratiivid paljastatakse küll kõigest lühikese aja möödudes valedena, ent lükatakse nii valetavate võimude kui valedele alluva populatsiooni poolt “mäluauku”, säästes võime vastutusest ning elanikkonda häbitundest.
Meile on alatasa räägitud, et “tõde teeb teid vabaks” (Johannese evangeelium 8:32). See on küll tõsi, kuid meid on juba väga kaua süstemaatiliselt eksitatud, esitades väljamõeldisi tõena, samas kui me ise ei ole tänini hästi adunud, mida tähendab vabadus.
Vabadus… on elu suurim väljakutse. Vabadus tähendab aktepteerimist, et vaid Sina ise oled oma elu eest vastutav; et kõik Sinuga toimuv on seotud iga Sinu teo ja mõttega ning et Sinu teod ja mõtted omavad võimet kujundada maailma. Vabadus tähendab ka seda, et Sa ei saa oodata, et “Suur Vend” Sinu mured Sinu eest lahendaks. Tõde teeb küll vabaks, aga see ei anna meile paraku õnne garantiid.
Vastuvõtlikkus tõele tähendab muuhulgas tunnistamist, et meid on põlvkondade kaupa manipuleeritud läbi psühholoogiliste operatsioonide, mis peavad meisse sisendama, keda me oleme sunnitud vihkama, vaenama ning vaenlasena tajuma.
Vastuvõtlikkus tõele tähendab muuhulgas tunnistamist, et meid on põlvkondade kaupa manipuleeritud läbi psühholoogiliste operatsioonide, mis peavad meisse sisendama, keda me oleme sunnitud vihkama, vaenama ning vaenlasena tajuma.
Neil Oliver
George Orwell kujutas oma teoses “1984” ühiskonda, kus valitsus korraldab programmiliselt ametlikke “vihanädalaid”, mille käigus inimesed kütetakse esmalt raevu, et seejärel väljendada kollektiivselt vihkamist võimude poolt välja kuulutatud vaenlase vastu. Oluline on siinkohal ka asjaolu, et Orwelli poolt visandatud düstoopilises ühiskonnas kujutas valitsev võim parasjagu vaenlaseks valitud subjekti igavikulise vaenlasena, kes on alati vaenlane olnud. Antud asjaolu sundis võime ajalugu pidevalt ümber kirjutama, et säilitada ideoloogilis-narratiivne järjepidevus ka olukorras, kus eilse päeva “igavikulisest vaenlasest” sai “suurim liitlane” ning vastupidi.
Väljamõeldud ajaloolise järjepidevuse huvides kirjutati varasemaid ajalehes ilmunud artikleid sedasi pidevalt ümber ning väikseimgi kodanikupoolne vihje vastuolule tegelikkusega oli võimude poolt deklareeritud rängalt karistatavaks mõtteroimaks. Orwelli fantaasia on mõistagi vaid karikeeritud võrdpilt reaalsest elust, kuna ajalugu ongi pidevalt ümber kirjutatud, et vastata tänase päeva poliitilistele nõudmistele ning selles osas ei ole ka tänasel päeval mitte midagi muutunud.
Ajalugu ongi pidevalt ümber kirjutatud, et vastata tänase päeva poliitilistele nõudmistele.
Neil Oliver
Osa tõest on ka see, et Venemaa ja venelased ei ole meie igavesed vaenlased. Samuti ei ole vaenlased USA, Donald Trump, Volodõmõr Zelenski ega Vladimir Putin.
Me peaksime olema nüüdseks piisavalt kogenud, et lõpuks ometi märgata, kuidas meid valmistatakse psühholoogiliselt alatasa aegsasti ette aktsepteerimaks reaalsust, mida meile ette on valmistatud.
Läbi kogu ajaloo on rahvaga sedavõrd palju manipuleeritud, et see kõik on juba nagu üks suur kiire vooluga jõgi. Kuid meil on võimalik selle jõe kulgu ülalt vaadelda ning märgata, kuidas sajad üksikud joad selles kokku sulanduvad.
Me peaksime olema nüüdseks piisavalt kogenud, et lõpuks ometi märgata, kuidas meid valmistatakse psühholoogiliselt alatasa aegsasti ette aktsepteerimaks reaalsust, mida meile ette on valmistatud.
Neil Oliver
Esimeses maailmasõjas oli Venemaa Suurbritannia liitlane kuni bolševike 1917. aastal läbi viidud oktoobrirevolutsioonini. Bolševikud tapsid 21. sajandil brutaalselt 100 miljonit inimest, kusjuures bolševike jaoks olid justnimelt tavalised venelased vaenlasteks. II maailmasõjas oli Venemaa esmalt Suurbritannia vaenlane pärast pakti sõlmimist Hitleri Saksamaaga. Seejärel sai Venemaast üleöö taas kord Suurbritannia liitlane ühises võitluses Natsi-Saksamaa vastu ning peagi pärast II maailmasõda kuulutati Venemaa taas Ühendkuningriigi vaenlaseks külmas sõjas.
Siinkohal tasub märkida, et kas pole mitte huvitav, et 2023. aastal plaksutas Kanada peaminister Justin Trudeau endisele natsisõdurile, kellele ka Zelenski andis üles tõstetud rusikaga au ning kellele kõik Kanada parlamendiliikmed aplodeerisid püsti seistes. Aplodeerisid pelgalt selle eest, et too oli II maailmasõjas venelaste vastu võidelnud… Orwelli kirjanduslik mõtteeksperiment skisofreenilisest ideoloogilisest kakofooniast on tänase elu tegelikes sündmustes leidnud sedasi otsese analoogi.
Ka Covidi hüsteeriaga seonduv on tänaseks paljastunud psühholoogilise operatsioonina – koosnedes algusest lõpuni vaid hunnikust valedest ja propagandast. Nad valetasid meile kõigest – uue tõve ohtude kohta, selle kohta, et nende imelised preparaadid on turvalised ja efektiivsed, liigsurmade ja veel palju muu osas, hoides meid samal ajal kodudes luku taga, lastes vanainimestel üksi piinarikkalt surra ning röövides meilt meie õigused ja vabadused. Miks me kipume unustama, et igaüks, kes kõigest mõne aasta eest söandas (tänaseks täielikuks valeks osutunud) ametlikust “koroonanarratiivist” kõrvale kalduda, kisti propagandamasinast meedia poolt ribadeks?
Ka Covidi hüsteeriaga seonduv on tänaseks paljastunud psühholoogilise operatsioonina – koosnedes algusest lõpuni vaid hunnikust valedest ja propagandast. … Miks me kipume unustama, et igaüks, kes kõigest mõne aasta eest söandas (tänaseks täielikuks valeks osutunud) ametlikust “koroonanarratiivist” kõrvale kalduda, kisti propagandamasinast meedia poolt ribadeks?
Neil Oliver
Praeguseks on juba paar aastat selge olnud, et meile valetati totaalselt, kuid selle asemel, et meenutada koroonasulgude ajal korda saadetud kohutavaid tegusid ja nõuda õiguse jalule seadmist, on tõde ära kustutatud ja ümber kirjutatud – Orwelli täiuslikult totalitaarse ühiskonna “mäluauk” paljastub koroonatürannia ära unustamise kontekstis meie endi reaalsusena.
Minu arvates oli Covidi-vale kõigi aegade suurim kuritegu inimkonna vastu – vähemalt siiani… . Kuid tõde on selline, et reaalsusele otsa vaatamise ja vastutuse võtmise asemel lasevad liiga paljud meist kas tahtlikult või tahtmatult ikka veel end kanda psühholoogiliste operatsioonide kiirel voolul.
Valitsused üle kogu maailma vajavad üht kriisi teise järel, et neil oleks õigustus, millele tuginedes meilt üha enam vabadusi riisuda, allutades elanikkonda üha rangemale kontrollile.
Neil Oliver
Tõde on ka see, et nii meie valitsus kui teised valitsused üle kogu maailma vajavad üht kriisi teise järel, et neil oleks õigustus, millele tuginedes meilt üha enam vabadusi riisuda, allutades elanikkonda üha rangemale kontrollile.
Covidiga läksid minitürannid lihtsalt liiga kaugele, rääkides liiga palju ilmselgeid valesid liiga lähestikku. Riigipead ja nende hästi tasustatud lakeid seisid kaamerate ees ja lugesid ette neile antud tekste ” nakatumise kõvera tasandamisest”, “uuesti paremini üles ehitamisest”, “kitsast võimaluste aknast” ja… üllatus-üllatus järjekordsest vajadusest uue maailmakorra järele.
Me nägime ja kuulsime seda kõike, meile sisendati aegsasti ette, mis tulemas on, kuid ometi on liiga paljude inimeste jaoks ilmselt lihtsam asjade kulgemise voogude kiires voolus toimunu unustada ja tekitada äsjases ajaloos mäluauk.
Valitsejad õppisid meie käitumisest Covidi ajal, et me ei võta meie suhtes toime pandu suhtes mitte midagi ette.
Neil Oliver
Valitsused ja nende niiditõmbajad teavad, et nad läksid koroonatürannia kehtestamisel liiga kiiresti liiga kaugele, ja nad teavad, et meie teame, et nad valetasid meile, kuid tuleb välja, et… tegelikult see ei olegi oluline. Valitsejad õppisid meie käitumisest Covidi ajal, et me ei võta meie suhtes toime pandu suhtes mitte midagi ette. Sest tõde on selline, et liiga paljud inimesed on võtnud omaks idee, et nemad ei saa nende suhtes toime pandava osas niikuinii midagi teha.
Nüüdseks teeb propagandamasin jälle ületunde, et veenda meid kõiki Venemaa vastu III maailmasõtta tormama. Ukraina-kriis annab neile samadele Covidi-kurjategijatele taas võimaluse määrata endale õigus eriolukorra välja kuulutamiseks, õiguste röövimiseks, kaelarihma lühendamiseks, vastaste vaigistamiseks ja oma narratiivi kui ainsa aktsepteeritava versiooni läbi surumiseks.
Nüüdseks teeb propagandamasin jälle ületunde, et veenda meid kõiki Venemaa vastu III maailmasõtta tormama. Ukraina-kriis annab neile samadele Covidi-kurjategijatele taas võimaluse määrata endale õigus eriolukorra välja kuulutamiseks, õiguste röövimiseks, kaelarihma lühendamiseks, vastaste vaigistamiseks ja oma narratiivi kui ainsa aktsepteeritava versiooni läbi surumiseks.
Neil Oliver
On aeg vaadata kaugemale heade ja pahade, mustade ja valgete tegelaste kujutamisest meedias ning aktsepteerida, et küsimus ei ole üliriikide vahelises võitluses, vaid meie endi ja võimurite vahelistes suhetes ning selles, mida meie kallal võimu poolt korda saadetakse. Inimesed teavad tänaseks, et meile valetatakse jultunult ka Ukraina sõja kohta, aga need, kelle käes on võim, küsivad meilt ülbelt… ja mis siis? Mida te ikka peale hakkate?
Hiljuti teatati, et Saksamaal kutsutakse inimesi üles teavitama valitsuse nõuande keskust oma lähedastest, keda võib kahtlustada “valeinfo” uskumises. Võite valitsuse ideoloogiatöötajatele ööpäevaringselt helistada, et nad tegeleks näiteks teie opaka emaga, kes on hakanud “valeinfot” uskuma.
Hiljuti, et Saksamaal kutsutakse inimesi üles teavitama valitsuse nõuande keskust oma lähedastest, keda võib kahtlustada “valeinfo” uskumises.
Neil Oliver
Samal ajal paistab, et osa 100-aastasest maavarade õiguste lepingust Ukrainaga, mille Keir Starmer on Zelenskiga allkirjastanud, sisaldab ka kohustust tegeleda probleemse valeinfo ja propagandaga. Lepingus deklareeritakse kavatsusest “rakendada ühiseid meediaalgatusi, mis aitavad kaasa kooskõlastatud jõupingutustele ühiste väärtuste edendamiseks, mis puudutab teabega manipuleerimist ja pahatahtlikku sekkumist kolmandate riikide poolt kogu Euroopas ja mujal maailmas.”
Need, kelle käes on võim, toodavad käsikäes nii kriise kui ka valmis pakutud “lahendusi” loodud kriisidele, mille otstarve on vabastada meid vabadustest. Valitsused ütlevad meile igal hetkel, kes on parajasti meie vaenlane, kuid lõppastmes on “Suurel Vennal” kõikjal ja alati ainult üks vaenlane. See vaenlane on tõde ja võitlus selle vastu on halastamatu. Meie jaoks on tõde aga vabanemisteeks, kuid üksnes juhul, kui meil on julgust tunnistada tõde nii heas kui halvas.
Need, kelle käes on võim, toodavad käsikäes nii kriise kui ka valmis pakutud “lahendusi” loodud kriisidele, mille otstarve on vabastada meid vabadustest.
Neil Oliver
Adrian Bachmanni kommentaar:
George Orwelli mõttearendused totalitaarse võimu ning masside vahelistest suhetest omavad tõepoolest hämmastavaid paralleele tänapäeval meie ümber toimuvas. Alustades kohustusega vihata ja vaenata võimude poolt määratletud sise- ja välisvaenlasi ning lõpetades süüdimatu unustusega iseenese tegemistest ja tegemata jätmistest viimase kollektiivse sõgedusepuhangu ajal on muster sisuliselt identne. Mis pole ka üllatav, kuna Orwelli kirjanduslik uurimus totalitaarsuse piiridest ammutas inspiratsiooni tegeliku elu sündmustest ning põhines nii indiviidi kui masside psühholoogia heal tundmisel.
Ultimatiivselt on aga kõikide kollektiivsete, sünteetiliselt esile kutsutud hirmu ja viha puhangute taga masside õud mitte võimude poolt määrtud vaenlase, vaid võimu enese ees. Täpselt nii nagu Orwelli fiktiivse Okeaania superriigi kodanikud ei kartnud tegelikult mitte Ingsoci partei poolt vaenlasena määratletud välisvaenlast, vaid nende üle valitsevat režiimi ennast, võib olla kindel, et enamus Euroopa rahvaid kardavad tänaseks oma enda valitsusi ning sisevaenlasi otsima dresseeritud kaaskodanikke rohkem kui koroonat, ekstremiste, Putinit, kliimasoojenemist, linnugrippi või järjekordseid hääldamatu nimega obskuurseid terroriste. Ent see on taas kord üks nendest fundamentaalsetest tõsiasjadest, mida vähesed sisemas ning veelgi vähemad avalikult tunnistada julgevad.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: