President Donald Trump uuendas äsja erakorralist määrust, mille alusel kõik Iraagi naftatulud jäävad ka edaspidi Washingtoni kontrolli alla, pikendades sedasi Iraagis Ühendriikide kallaletungi ja okupatsiooni järgselt alates 2003. aastast kehtinud korda.
Erakorraline määrus nr 13303 näeb ette Iraagi naftatulude jätkuvat hoiustamist New Yorgi Föderaalreservi pangakontol, kuhu on laekunud kõik naftamüügist saadud tulud alates 2003. aastast, mil Ühendriikide poolt okupeeritud Lähis-Ida riik oli sunnitud oma naftaeksporti teostama taas vaid USA dollaris.*
(*Selgitus – Iraagi eemaldumist dollarist naftaga kauplemisel peetakse muuhulgas üheks peamiseks põhjuseks, miks George W. Bushi administratsioon otsustas Iraaki rünnata vastupidiselt valimistel ameeriklastele antud lubadustest edaspidi sõjalistest sekkumistest hoiduda.)
Iraagi naftatulude sisulise ärastamise programmi on Ühendriikide poolt uuendatud igal aastal presidentide erakorraliste määrustega. Erandiks ei ole siinkohal olnud ka Donald Trump ei oma esimese ega teise presidentuuri vältel. Hoidmaks sammu võimalikult diskreetsena hoidus Valge Maja määruse 13303 vastuvõtmist avalikult kommenteerimast, piirdudes presidendi kommünikeega kongressile.
Iraagi naftatulude sisulise ärastamise programmi on Ühendriikide poolt uuendatud igal aastal presidentide erakorraliste määrustega. Erandiks ei ole siinkohal olnud ka Donald Trump ei oma esimese ega teise presidentuuri vältel.
Selgituses Iraagi naftatulude konfiskeerimise jätkamisele (Iraagi valitsus saab oma naftatulusid jätkuvalt kasutada üksnes Washingtoni poolt lubatud ulatuses ja eesmärkidel) apelleeris president Trump vajadusele tagada Iraagi naftatulude kontrolli alla võtmise abil Ühendriikide “rahvuslik julgeolek”.
Ametlikus selgituses sedastatakse Trumpi administratsiooni poolt järgnevat:
“Iraagi üles ehitamist ning riigis rahu ja julgeoleku tagamist häirivad tegurid, nagu ka tegurid, mis takistavad Iraagi majanduslikku, poliitilist ja administratiivset arengut, kujutavad endast kõik erakordset ohtu Ameerika Ühendriikide rahvuslikule julgeolekule ning välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele.”
Iraagi päritolu Rootsi kodanikust analüütik Hussein Askari hinnangul on Ameerika Ühendriigid sisuliselt röövinud iraaklaste peamiseks sissetulekuallikaks olevad naftatulud, muutes sedasi iraaklastel rahvusliku suveräänsuse ning autonoomse majandusvõimsuse üles ehitamise võimatuks.
Kuna enamus Iraagi elektrienergiast on tarnitud Iraani poolt, on USA keelanud Iraagi valitsusel Iraanile arvete eest tasumise, mistõttu on Bagdadi võlg Teherani ees kasvanud tänaseks ligikaudu 12 miljardi dollarini.
Muuhulgas on Washington teinud Iraagile ligipääsu oma naftamüügist saadud tuludele sõltuvaks Iraagi edukusest likvideerida islamirühmitused, mis on aktiveerunud pärast Iisraeli poolt vallandatud genotsiidi Gazas ning Iisraeli ja Ühendriikide kallaletungi Iraanile.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Asjaolu, et Iraagi naftatulud on 23 aastat pärast sadade tuhandete iraaklaste surmaga lõppenud Ühendriikide-poolset kallaletungi jätkuvalt Washingtoni kontrolli all, on üksikuna küllaldane paljastamaks Washingtoni Lähis-Idas korraldatud sõdade iseloomu nii moraalses kui geopoliitilises dimensioonis.
Asjaolu, et Iraagi naftatulud on 23 aastat pärast sadade tuhandete iraaklaste surmaga lõppenud Ühendriikide-poolset kallaletungi jätkuvalt Washingtoni kontrolli all, on üksikuna küllaldane paljastamaks Washingtoni Lähis-Idas korraldatud sõdade iseloomu nii moraalses kui geopoliitilises dimensioonis.
Adrian Bachmann
Seevastu asjaolu, et antud fakt on juba mitukümmend aastat Lääne peavoolumeedias sisuliselt olematuks vaikitud – nagu ka miljonite iraaklaste massidemonstratsioonid USA relvajõudude riigist lahkumiseks – on eneseküllane demonstreerimaks, kuidas massimeedia ja nn “välispoliitika ekspertide” funktsiooniks on mitte inimeste objektiivne informeerimine maailmas toimuvast, vaid meelsuse vormimine võimule meelepärases suunas viisil, milles pole vähimatki intellektuaalset ausust ega tõetaotlust.
Kuigi Iraagi näide on eriliselt markantne, demonstreerimaks vormiliselt suveräänse, ent funktsionaalselt okupeeritud riigi võimetust kontrollida oma majanduslikku rikkust ning seeläbi poliitilist ja geopoliitilist kurssi, on kõikide maailma riikide suveräänsus Washingtoni diktaadist väga lihtsasti mõõdetav sellega, millises ulatuses on riigil võimalik funktsioneerida väljaspool kas otseselt või kaudselt Ühendriikide poolt kontrollitud globaalset finantsarhitektuuri.
Kui püstitada küsimus selliselt ning teha mõtte-eksperimendi korras nn “stressi test” erinevatele maailma riikidele mõõtmaks nende võimekust (või pigem võimetust) käitada oma majandust välja lõigatuna globaalsest finantsarhitektuurist, näeme, kuidas funktsionaalselt ei oma kaugelt üle 90% maailma riikidest praktiliselt mingisugust sisulist enesemääramise võimekust.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.