Vanessa Beeley
Ameerika Ühendriikide president Donald Trumpi sammud kontrolli taastamiseks Venezuela naftavarude üle ei kujuta endast midagi muud kui aastakümneid Washingtoni poolt kasutatud metoodika taas kord käiku laskmist allumatute valitsuste kukutamiseks inimröövide, atentaatide, revolutsioonide ja sõdade abil, kirjutab Vanessa Beeley.
Õigupoolest ei kujutanud USA relvajõudude rünnak ja erioperatsioon Venezuelas midagi tavatut, järgides täpselt sama mustrit, mida kasutasid USA ja Ühendkuningriigi luureteenistused – CIA ja MI6 – ka 1953. aastal Iraanis riigipöörde korraldamisel operatsiooni Ajax abil.
Õigupoolest ei kujutanud USA relvajõudude rünnak ja erioperatsioon Venezuelas midagi tavatut, järgides täpselt sama mustrit, mida kasutasid USA ja Ühendkuningriigi luureteenistused – CIA ja MI6 – ka 1953. aastal Iraanis riigipöörde korraldamisel operatsiooni Ajax abil.
Vanessa Beeley
Toona mahhineerisid ameeriklased ja britid 1951. aastal Iraani naftatööstuse riigistanud peaminister Mohammad Mosaddeghi võimult tagandamise ning asendasid demokraatlikult valitud peaministri diktaatorliku šahhiga, kes taastas koheselt Briti ja Ameerika kontrolli Iraani naftavarude üle.
Ka Donald Trump on tänaseks avalikult teatanud, et USA võtab „tagasi” kontrolli „oma” naftahuvide üle Venezuelas. Järgnevalt on toodud 14 põhipunkti, mida on oluline teada seoses Trumpi juhtimisel Venezuelas läbi viidava operatsiooniga.
- Venezuela naftatööstus ei ole täna heas seisus. USA on oma aastakümnete pikkuste sanktsioonidega sihilikult takistanud investeeringute jõudmist Venezuelasse, vajalike seadmete uuendamist jms. Venezuela toornafta on viskoosne ja selle töötlemiseks läheb vaja spetsiaalseid rafineerimistehaseid, mis asuvad Mehhiko lahe piirkonnas. Venezuela tootmisvõimsuse täielikuks taastamiseks sanktsioonide-eelse tasemeni kuluks aga hinnanguliselt 40–50 miljardit dollarit.
- See kõik võtab aga aega. Võimalik, et Venezuela nafta abil suudetaks mingil määral vähendada Saudi Araabia domineerivat rolli naftaturul, kuid mitte täielikult.
- On väidetud, et Trumpi Venezuela-projekt kujutab endast ettevalmistust sõjaks Iraaniga, lootuses kompenseerida kahjusid, mis tekivad juhul, kui Iraan viib täide oma ähvarduse sulgeda talle kallaletungi korral Hormuzi väin. Kuid sellisel juhul ei ole tegemist otsese sõjaga, sest Venezuela pole ameeriklaste jaoks veel kaugeltki kindel võit. USA ja sionistid eelistavad jätkata Iraani vastu suunatud hübriidsõda, mis hõlmab sanktsioone ja sisekonfliktide ning kokkupõrgete õhutamist Iraani ühiskonna siseselt, võib-olla ka Takfiri sõdalaste saatmist Iraani. Sellegipoolest on Venezuelas aset leidnu kaudu edastatud Iraanile ühene sõnum. Ilmselt ei ole kokkusattumus, et president Maduro ja tema abikaasa rööviti Trumpi esimese administratsiooni poolt korraldatud Iraani sõjaväelase Haj Qasem Soleimani atentaadi aastapäeval. Trumpi administratsiooni signaal nii Maduro röövimise kui Soleimani tapmise juures on ühene: kõikide riikide valitsused, mis vastanduvad USA ja/või sionistide globaalsele ja/või regionaalsele hegemooniale, on määratud likvideerimisele.
- Nii Venemaal kui ka Hiinal on olnud osalus Venezuela naftatööstuses. Joe Bideni administratsiooni liige Ian Mellul kirjutas järgnevat: „Peking on väljastanud Venezuelale ligikaudu 19–20 miljardi dollari ulatuses laenu seoses mitmete „nafta laenu vastu” tehingutega. Uus, USA poolt ametisse seatav valitsus võib need võlad üleöö enda jaoks mitte siduvaks kuulutada ja nende maksmisest keelduda.”
- Muuhulgas oli Venezuela Lõuna-Ameerika piirkonnas Hiina kõige usaldusväärsem partner energia- ja sõjalise koostöö alal ning Hiina rafineerimistehased on ehitatud spetsiaalselt Venezuela raske toornafta töötlemiseks. USA mereblokaad ja Venezuela valitsuse vahetus tähendaksid, et nafta liigub edaspidi tõenäoliselt läbi Lääne turgude, jättes hiinlased kuivale.
- Hiina on käivitanud Ladina-Ameerikas mitmeid projekte eesmärgiga pakkuda alternatiivi USA domineerimisele antud regioonis. Seesuguste algatuste hulka kuuluvad muuhulgas Nicaragua kanal, mis peaks konkureerima Panama kanaliga, ent mille rajamine on juba pikemat aega takerdunud majanduslike, keskkondlike ja poliitiliste takistuste taha; Brasiilia-Peruu kahe ookeani vaheline koridor, mis ühendaks Brasiilia Atlandi ookeani ranniku raudteede ja sadamate võrgustiku abil Peruu Vaikse ookeani rannikuga, vähendades oluliselt transiidiaega ja -kulusid võrreldes Panama kanaliga; Colombia kuiv kanal ehk kavandatav raudtee, mis ühendab Colombia Vaikse ookeani Buenaventura sadama Atlandi ookeaniga, pakkudes jällegi raudteepõhist alternatiivi Panama kanalile. Lisaks on Hiina riigi subsideeritud ettevõtted kasvatanud oma investeeringuid Panama sadama-infrastruktuuri, et suurendada Hiina strateegilist jalajälge Ladina-Ameerikas.
- Venezuela rolli kõrvaldamine mõjutab sügavalt nii Hiina kui ka Venemaa strateegilist mõju Ladina-Ameerikas, kuigi Hiina puhul märkimisväärselt rohkem kui Venemaa puhul. Tegemist on Ameerika Ühendriikide selge strateegiaga nõrgendada või isegi täielikult blokeerida Hiina mõju laienemist Lõuna-Ameerikas, mida ameeriklased käsitlevad USA “tagahoovina”. Samuti on välja toodud, et Venezuelas toimunu näitab meile üheselt, et destabiliseerimine ootab ees ka Kuubat, Colombiat ja Brasiiliat, samal ajal kui sionistliku Iisraeli ning Ladina-Ameerika vaheline koostööleping nn Isaac Accords hõlmab juba Argentinat, Costa Ricat, Panamat ja Uruguayd. USA tagab omalt poolt aga endale meelepäraste režiimide võimule tõusmise kogu piirkonnas, sh viimati Hondurases.
- Nagu märkis ajakirjanik Fiorella Isabel, paistab silma Hiina delegatsiooni külaskäigu aeg Venezuelasse, mis leidis aset kõigest päev enne Maduro ametist tagandamist. Kas Hiina püüdis kaitsta sedasi oma huve, teades, et USA kavatseb nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis taastada kontrolli Venezuela üle? Asjaolu, et USA helikopterite ja droonide pihta ei tulistatud Venezuelas ühtegi portatiivset maa-õhk nn MANPAD raketti ning presidendi röövimise takistamiseks ei tehtud ühtegi lasku, on vägagi kõnekas. Kas kõik väidetavalt Venezuelale kuuluvad 5000 Venemaal toodetud MANPAD-süsteemi olid blokeeritud, nagu juhtus sionistide rünnaku esimese 24 tunni jooksul 2025. aasta juunis Iraanis? Kuid isegi kui see nii oli, ei vasta see küsimusele, miks palees endas ei toimunud lähivõitlust ja presidendil ei paistnud olevat mingit kaitset. Kuni päevavalgele tuuakse rohkem fakte, saame vaid oletada (Märkus: tänaseks on Venezuela meedias väidetud, et Ühendriikide operatsiooni käigus tapeti tulevahetuses 57 president Maduro turvameeskonna liiget).
- „Me müüme suures koguses naftat teistele riikidele,” kuulutas Trump võidukalt, kui temalt küsiti, kuidas Venezuela energiavarustuse kontrollimine võib mõjutada suhteid Hiina, Venemaa ja Iraaniga. „Me tegutseme naftaäris. Me müüme seda neile.” Minu hinnangul ei ole Venemaal mingit probleemi Venezuela juhtkonna vahetumisega juhul, kui Venemaa ise oma huvide kaitse kindlustada suudab. Oleme juba näinud küünilist lähenemist Süürias, kus Türgi, Iisrael ja USA normaliseerisid pea koheselt oma suhted Süürias võimust võtnud Al-Qaida režiimiga.
- Ian Mellul märkis ka, et Trumpi operatsioon võib julgustada Venemaad ja Hiinat omalt poolt sarnaseid meetmeid võtma: „Kümned Hiina laevad paiknevad Taiwani lähedal. Lennukid sisenevad peaaegu iga päev riigi õhukaitsetsooni. Õppustel harjutatakse blokaade ja maandumisi. Pekingi vaatenurgast on ka neil nüüd Taiwani vastu käepärast poliitiline legitiimsus ja tegevuskava, mille alusel tegutseda: „piirkondlik stabiilsus”, „korra taastamine”, „ebaseaduslik režiim” ja „riiklik julgeolek”.
- Endine Briti diplomaat ja Lääne-Aasia spetsialist Alastair Crooke on väitnud, et Ameerika Ühendriikide rahandussüsteemi äärmiselt kehva seisu tõttu hõivab Trump globaalseid ressursse peaasjalikult USA dollari kokkuvarisemise ennetamiseks. Kindlasti võibki see olla üks tegur Valge Maja ja Pentagoni kalkulatsioonides. Minu arvates tasakaalustavad ressursside hõivamise operatsioonidega seotud kulud siiski kõik neist saadavad kasud, mistõttu lükkab selline strateegia USA kui finantshiiglase kokkupõrke takistustega üksnes veidi edasi.
- Venezuela tänavatel aset leidvad protestid ja presidendi kohusetäitja Delcy Rodriguezi avaldus viitavad võimalusele, et rahvas võib korraldada Maduro vabastamist ja presidendina Venezuelasse naasmist nõudes 2002. aastale sarnaneva ülestõusu, kuid paljude hinnangul ei lubaks Trumpi loomupärane nartsissism USA-l sellist järeleandmist teha.
- Mis iganes ka ei juhtuks, on kindel see, et olenemata operatsiooni läbiviimise viisist, maksab lõppkokkuvõttes Venezuela taaskoloniseerimise ning selle ressursside kaaperdamise kinni Venezuela rahvas.
- Nagu kirjutas ajakirjanik Hala Jaber: „Venezuelas saab korduma Iraagis toimunu” – ehk teisisõnu sissetung, kaos ja võimuvaakumile järgnev verine võimuhaaramine. Ning kõik see saab aset leidma ilma igasuguse rahvusvahelise mandaadita. Selline näeb paratamatult välja vägivaldne režiimivahetus… taas kord ei eksisteeri (Washingtonis) mitte mingisugust plaani, mis saab edasi. Impeerium lihtsalt sekkub ja haarab võimu refleksiivselt, korraldab meedialavastuse “võidukast operatsioonist” ning paiskab järjekordse riigi ja ühiskonna kaosesse. Venezuela jaoks seisavad kõige suuremad kannatused alles ees…
Taas kord ei eksisteeri (Washingtonis) mitte mingisugust plaani, mis saab edasi. Impeerium lihtsalt sekkub ja haarab võimu refleksiivselt, korraldab meedialavastuse “võidukast operatsioonist” ning paiskab järjekordse riigi ja ühiskonna kaosesse. Venezuela jaoks seisavad kõige suuremad kannatused alles ees…
Vanessa Beeley
Adrian Bachmanni kommentaar:
Jättes kõrvale ilmselgelt retoorilise küsimuse võõrriigi riigipea inimröövi ning tema kaaskonna maha tapmise legaalsusest rahvusvahelise õiguse kohaselt (inimene, kes vastavat küsimust küsimisväärseks arvab, ei deklareeri ennast seeläbi mitte intellektuaalses, vaid pigem moraalses pankrotis olevat), ei ole üldse selge, kas Venezuelas toime pandud järjekordne dekapitatsioon ja destabiliseerimine annab Washingtoni jaoks loodetud tagajärje.
Kuigi Ühendriikide strateegiliste planeerijate kalkulatsioonis peaks Venezuela riigipea kukutamine kujutama endast regionaalse geopoliitilise doominoefekti vallandumist USA hegemoonia kinnistamise kasuks, võivad “destabiliseeritud” doominokivid teadupärast hakata kaskaadina kukkuma nii ühes kui teises suunas. Sestap ei ole välistatud, et Washingtoni-poolne tooraine ja inimressursi kontrolli alla saamise plaan vallandab Ladina-Ameerika riikides lähiaastatel vastupanu, suveräänsuse ihaluse ja solidaarsuse laine, mis mitte ei kinnista, vaid kahandab Ühendriikide ülemvõimu läänepoolkeral.
Milline saab olema venezuelalaste ning teiste Ladina-Ameerika rahvaste saatus pikemas perspektiivis, sõltub suuresti sellest, kas rahvad mobiliseeruvad patriootlike jõudude taha või joonduvad järjekordselt Washingtoni poolt paika pandud või vähemasti heaks kiidetud comprador eliidi järgi.
Milline saab olema venezuelalaste ning teiste Ladina-Ameerika rahvaste saatus pikemas perspektiivis, sõltub suuresti sellest, kas rahvad mobiliseeruvad patriootlike jõudude taha või joonduvad järjekordselt Washingtoni poolt paika pandud või vähemasti heaks kiidetud comprador eliidi järgi.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: