Donald Trumpi poja väitel kaalub president Trump peavoolumeedia väljalöömist Valge Maja pressikorpusest ning suurte meediakorporatsioonide asendamist väikeste sõltumatute meediakanalitega.
USA tulevase presidendi Donald Trumpi poeg Donald Trump juunior tõdes 2024. aasta lõpus toimunud intervjuus, et tema isa kaalub nn pärimusmeedia* eemaldamist Valge Maja pressikorpuse koosseisust ja peavoolu meediakanalite asendamist sõltumatute ajakirjanike ja taskuhäälingute loojatega.
(*Selgitus: Pärimusmeedia (legacy media) on režiimikriitiliste ameeriklaste poolt kasutatav sõna, millega tähistatakse võimutruud peavoolumeediat, mis on minetanud oma funktsiooni võimu kriitikuna ning saanud võimu kuritarvituste varjajaks ning apologeediks.)
Trump jr tegi vastavasisulised märkused usutluses Daily Wire saatejuhi Michael Knowles’iga.
„Ma mõtlen, et nüüd, mil Teie isa oma meeskonda kokku paneb ja pressisekretär Karoline Leavitt vaatab üle uut Valge Maja pressiruumi kohtade jaotust, on ehk aeg küps seda jaotust ümber korraldada, ehk võtta mõnelt inimeselt koht ära,“ ütles Knowles.
Trump juunior täheldas seepeale, et küsimus etableerunud meediaväljaannete asendamisest uute sõltumatute meediategijatega oli arutlusel Trumpi ning Elon Muski vahelistes vestlustes.
„Meil oli juttu sellest, et avame Valge Maja pressiruumi uksed paljudele uutele sõltumatutele ajakirjanikele,“ kommenteeris Trump jr, märkides, et president Trump võiks asendada Valge Maja briifinguruumis senised peavoolu väljaannete reporterid Joe Rogani laadsete netimeedia persoonidega.
„Meil oli juttu sellest, et avame Valge Maja pressiruumi uksed paljudele uutele sõltumatutele ajakirjanikele,“ kommenteeris Trump jr, märkides, et president Trump võiks asendada Valge Maja briifinguruumis senised peavoolu väljaannete reporterid Joe Rogani laadsete netimeedia persoonidega.
„Miks mitte avada seda inimestele, kellel on suuremad vaatajaskonnad ja pühendunumad jälgijad? Mulle näiteks meeldiks näha Joe Roganit Valge Maja pressibriifingus,” lisas Trump jr.
Ameerika Ühendriikide meediamaastik on viimastel aastatel tundmatuseni muutunud. Varemalt laiade masside seas sisuliselt infomonopoli omanud suured meediakorporatsioonid on katastroofiliselt vaatajaskonda kaotamas, suutes oma saadetega jõuda nüüd vaevu poole miljoni vaatajani, samas kui Tucker Carlsoni ning Joe Rogani laadsete sõltumatute saatejuhtide intervjuusid on vaadatud juba sadade miljonite huviliste poolt nii USA-s kui mujal maailmas.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Veel paar inimpõlve tagasi koosnes USA (ja laiemalt kogu Läänemaailma) meediamaastik sadadest, kui mitte tuhandetest individuaalsetest tele- ja raadiokanalitest, ajalehtedest ning ajakirjadest, mille veergudelt võis leida autentset arvamuste paljusust.
Tänaseks päevaks umbes poole tosina hiidkontserni (Comcast, Warner, Disney, jt) poolt üles ostetud USA peavoolumeedia on muutunud üheülbaliseks mitte üksnes majandusliku omandistruktuuri mõttes, vaid ka kanalite poolt edastatud sisu osas, mis on nomenklatuurselt korrektne ning muundunud riigiaparaadi (ja selle kaaperdanud korporatiivsete huvide) kriitikutest võimu ning võimu kuritarvituste moraalivabaks apologeediks.
Üha ilmsemate valede abil üha talumatumaid topeltstandardeid publikumi teadvusesse haamerdav peavoolumeedia on sedasi kaotanud oma moraalse autoriteedi ning veenmisjõu, muutudes päev-päevalt aina väljakannatamatumaks aina suuremale osale ameeriklastest.
Adrian Bachmann
Reaalsus, kus suured meediaväljaanded üksnes teesklevad võimukriitilisust viiendajärgulistel teemadel, toimides mitte enam sõnavabaduse viljelejate, vaid võimukriitiliste häälte summutajana, on muutunumas tänaseks üha suuremale osale ameeriklastest vastuvõetamatuks. Seda eriti olukorras, kus aina suurem hulk ameeriklasi tajub oma isikuvabaduste kadu ning majanduslike perspektiivide kokkuvarisemist, mis aga ei peegeldu peavoolumeedia poolt loodud ersatskuvandites Ameerika elust, kus kõik on põhimõtteliselt pigem kulgemas positiivses, mitte negatiivses suunas.
Üha ilmsemate valede abil üha talumatumaid topeltstandardeid publikumi teadvusesse haamerdav peavoolumeedia on sedasi kaotanud oma moraalse autoriteedi ning veenmisjõu, muutudes päev-päevalt aina väljakannatamatumaks aina suuremale osale ameeriklastest. Selles peitub ka aluspõhjus, miks peagi ametisse vannutatav Trumpi administratsioon kaalub moraalselt pankrotistunud peavoolumeedia boikoteerimist väikeste meediakanalite kasuks, kes representeerivad tõeliselt, mitte üksnes deklaratiivselt sõnavabaduse aadet.
Mõistagi pole massimeedia muundumine poliitilise võimu mainekujundusaparaadiks üksnes USA-spetsiifiline. Tegemist on trendiga, mis on tänaseks vallutanud sisuliselt kogu Läänemaailma – kaasa arvatud Eesti.
Oluline on mõista, et “nomenklatuurselt korrektse” massimeedia funktsioon ei ole kaitsta rahvast võimu eest, paljastades võimu valesid, amoraalsust ning kuritarvitusi, vaid vastupidi, kaitsta võimu rahva eest, varjates kas olematuks selle valgust kartvad teod, või juhul kui see on võimatu, siis presenteerida neid viisil, mis maskeeriks maksimaalsel määral võimu otsuste ja käskude tegelikud tagajärjed ja moraalse kvaliteedi.
Oluline on mõista, et “nomenklatuurselt korrektse” massimeedia funktsioon ei ole kaitsta rahvast võimu eest, paljastades võimu valesid, amoraalsust ning kuritarvitusi, vaid vastupidi, kaitsta võimu rahva eest, varjates kas olematuks selle valgust kartvad teod, või juhul kui see on võimatu, siis presenteerida neid viisil, mis maskeeriks maksimaalsel määral võimu otsuste ja käskude tegelikud tagajärjed ja moraalse kvaliteedi.
Adrian Bachmann
Näiteid sellest, kuidas peavoolumeedia toimib võimu mainekujundusaparaadina, on loendamatul hulgal, ent printsiibi illustreerimiseks piisab vaid ühest näitest. Selleks tarvitseb üksnes avada suvalisel ajahetkel mistahes peavoolumeedia väljaanne ning vaadata parajasti aktuaalsete teemade kajastust, pöörates tähelepanu kasutatud sõnadele ning tonaalsusele, mis loob moraalse fooni sündmuste tõlgendamisel.
Teemegi siinkohal spontaanse eksperimendi ning avame käesoleva loo kirjutamise hetkel ühe Eesti elanikkonna tähelepanu fookuses oleva teema kajastuse peavoolumeedia veergudel.
ERRi lehekülge avades leiame uudistevoo eesotsas kajastuse 2025. aastal aset leidvatest maksutõusudest. Pealkiri kajastab sündmust või pigemini protsessi järgnevalt: “Alanud aasta tõi hulga maksumuudatusi”.
Artikli pealkirja lugedes nõuab märkimisväärset pingutust, et hoiduda mõrudast muigest. Vaadates, kuidas aastaid reaalse materiaalse heaolu mõttes vaesunud keskmise töölise töötasust niigi umbes 70% endale nõudev riik nõuab inimestelt veelgi suurema osa tööviljade loovutamist, on ootuspärane, et uudis kõige ulatuslikumatest maksutõusudest põhjustab elanikkonna absoluutse enamuse nördimuse.
Sellest tulenevalt ei ole üllatav, et keskse tähtsusega fakt maksude tõstmisest serveeritakse lugejatele mitte “maksutõusudena”, vaid oluliselt neutraalsemalt kõlavate “maksumuudatustena”. Artikli esimene lause deklareerib aga, et “Alanud aasta tõi hulga muudatusi, mis mõjutavad inimeste rahakoti paksust.” Seega mitte ametis olev valitsus ei võtnud vastu otsust võtta inimestelt ära suurema osa nende teenitud tööviljadest, vaid hoopiski “alanud aasta” on see, mis “toob kaasa” “muudatused”.
Keskse tähtsusega fakt maksude tõstmisest serveeritakse lugejatele mitte “maksutõusudena”, vaid oluliselt neutraalsemalt kõlavate “maksumuudatustena”.
Adrian Bachmann
Lühike artikkel esitab seejärel peamised faktid maksumäärade tõstmisest, tehes seda maksimaalselt neutraalse keelekasutusega, mille abil laaditakse sündmus tühjaks selle moraalsest kvaliteedist, maskeeritakse sooritatud teo (s.o valitsuse otsus võtta inimestelt veel suurem osa nende tööviljadest) teolisus, presenteerides seda ebaisikulise “protsessina”, ning katkestatakse lugeja teadvuses semantilise triki abil side tema jaoks halbade tagajärgede ning need tagajärjed teadlikult põhjustanud otsustajate ja vastutajate vahel. Tuletame meelde, et massimeedia eesmärk ei ole kaitsta rahvast võimu eest, vaid kehtivat võimu rahva eest.
Massimeedia eesmärk ei ole kaitsta rahvast võimu eest, vaid kehtivat võimu rahva eest.
Adrian Bachmann
Antud näide oli pelgalt üks fragment illustreerimaks, kuidas massimeedia piirab publikumi informeerituse taset, vormib inimeste hoiakuid ning vajadusel kas võimendab või vaigistab inimeste reaktsioonide emotsionaalset intensiivsust – kord on vaja rahva seas tekitada ja kanaliseerida viha võimu poolt väljavalitud vaenlaste pihta, teinekord aga minimeerida rahva viha võimu suunal ja/või kanaliseerida see ohutusse voolusängi, kus see võimu ei ohusta.
Selline on väga lühidalt kokku võetuna massimeedia funktsionaalne väljund ning moraalne pale nii Eestis, Ühendriikides kui enamikes teistes riikides, olles sedasi loomuomaselt talumatu igale inimesele, kelles tõemeelsuse ja õigluse aade mingisugust maksvust omab. Antud uudis on aga üks nendest, mis annab lootust, et Donald Trump võib kuuluda seesuguste inimeste hulka. Elame, loodame, näeme…
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: rblfmr/Shutterstock.com