Caitlin Johnstone
Caitlin Johnstone analüüsib mehhanisme, mille abil hoitakse Läänes illusoorselt vaba massimeediat tegelikkuses efektiivselt niiditõmbajate jaoks sobivates rööbastes ka ilma tsentraliseeritud kontrolli rakendamata. Järgnev on 2. osa kaheosalisest loost. 1. osa võib lugeda siit.
8. Juurdepääsu-ajakirjandus
Ilmne näide ligipääsust kui meediat mõjutavast tegurist on 3. punktis toodud Krystal Balli lugu sellest, kuidas Hillary Clintoni esindaja helistas uudistekanalile MSNBC ja ähvardas keelata kanalile juurdepääsu Valgele Majale. Meediaväljaanded ja reporterid võivad kaotada ligipääsu poliitikutele, valitsusametnikele ja teistele mõjuvõimsatele tegelastele, kui need isikud ei taju reportereid või väljaandeid piisavalt toetavatena.
Kui keegi võimul olev inimene otsustab, et konkreetne reporter talle ei meeldi, võib ta lihtsalt otsustada anda oma intervjuud kellelegi teisele, kes on piisavalt lipitsev, või võtta pressikonverentsil vastu kellegi teise küsimusi või pidada ametlikke või eraviisilisi vestlusi kellegagi, kes rohkem konformsust üles näitab.
Kriitilisi küsimusi esitavate reporterite ligipääsust ilma jätmine suunab kõik müüvad uudislood ajakirjanduse kõige lömitavamate isendite kätte, sest kui teil juhtub olema selleks liiga palju eneseväärikust, et esitada sisutuid küsimusi või ponnistada selle nimel, et poliitikute naeruväärselt sisutühjast sõnamulinast midagi talutavat kokku kirjutada, siis leidub alati keegi teine, kes on valmis seda tegema.
Antud seaduspära loob aga dünaamika, kus võimu teenivad tallalakkujad tõstetakse peavoolumeedias alati tippu, samas kui reaalselt oma nime väärivad uurivad ajakirjanikud, kes püüavad võimuesindajaid nende tegude eest vastutama panna, jäävad tasustamata.
Võimu teenivad tallalakkujad tõstetakse peavoolumeedias alati tippu, samas kui reaalselt oma nime väärivad uurivad ajakirjanikud, kes püüavad võimuesindajaid nende tegude eest vastutama panna, jäävad tasustamata.
Caitlin Johnstone
9. Valitsusasutused söödavad oma huvide edendamiseks ajakirjanikele “siseinfot”
Totalitaarsetes diktatuurides ütleb valitsuse agentuur uudismeediale, milliseid lugusid kajastada, ja uudismeedia avaldab esitatud materjali vastuvaidlematult. “Vabades demokraatiates” ütleb valitsuse agentuur: “Oo, sõber, mul on Sulle siseinfot!” – ja uudismeedia avaldab selle vastuvaidlematult ning kriitikavabalt.
Üks lihtsamaid viise, kuidas tänapäeval riikliku julgeoleku või välispoliitikaga seotud suuri teemasid avalikuks tehakse, on “usalduslik vestlus” ühe või mitme valitsusametnikuga – loomulikult anonüümsust eeldades –, mis täiesti juhuslikult näitab valitsust reservatsioonideta heas või valitsuse vaenlasi halvas valguses ja toodab avalikkuse heakskiitu ühele või teisele päevakorra teemale.
Üks lihtsamaid viise, kuidas tänapäeval riikliku julgeoleku või välispoliitikaga seotud suuri teemasid avalikuks tehakse, on “usalduslik vestlus” ühe või mitme valitsusametnikuga – loomulikult anonüümsust eeldades –, mis täiesti juhuslikult näitab valitsust reservatsioonideta heas või valitsuse vaenlasi halvas valguses.
Caitlin Johnstone
Sisuliselt on seejuures muidugi tegemist pelgalt Valge Maja, Pentagoni või USA luurekartelli pressiteate avaldamisega, kuna te kordate kriitikavabalt mõnda kontrollimata väidet, mille ametnik teile ette söötis, ja teete näo, nagu esitaksite uudist. Kuid selline käitumine on Lääne “ajakirjanduses” tüüpiline, kuna vajadus levitada propagandat Washingtoni külma sõja vaenlaste kohta Moskvas ja Pekingis aina kasvab.
Mõned kurikuulsad hiljutised näited valitsuse propaganda esitamisest “vaba ajakirjanduse” pähe on The New York Timesi esitatud ja hiljem täielikult valena paljastatud väide, et Venemaa maksis Talibaniga seotud võitlejatele USA ja selle liitlasvägede sõdurite tapmise eest Afganistanis, ning The Guardiani samuti valeväide, nagu oleks Paul Manafort külastanud Julian Assange’i Ecuadori saatkonnas.
Mõlemad väited olid lausvaled, mille poetasid massimeediasse luuretöötajad, kes üritasid sisendada inimeste teadvusse narratiivi, mida ajalehed faktina kordasid, avaldamata kunagi nende isikute nimesid, kes neile valelood ette olid söötnud. Lisaks tunnistasid USA ametnikud 2022. aastal NBC-le üles – mõistagi anonüümsuse kaitsva loori all –, et Bideni administratsioon söötis meediale Venemaa kohta süsteemselt valesid, et võita Putini-vastast “infosõda”.
USA ametnikud tunnistasid 2022. aastal NBC-le üles – mõistagi anonüümsuse kaitsva loori all –, et Bideni administratsioon söötis meediale Venemaa kohta süsteemselt valesid, et võita Putini-vastast “infosõda”.
Caitlin Johnstone
“Siseinfo” dünaamika toimib sarnaselt juurdepääsu-ajakirjanduse dünaamikaga selle poolest, et väljaanded ja reporterid, kes on näidanud endid neile ette söödetavate valitsuse narratiivide suhtes mõistvate ja kriitikavabade papagoidena, osutuvad kõige tõenäolisemalt ka edaspidi “siseinfo” saajateks.
Sellest, kuidas see protsess lähemalt välja näeb, saime aimu siis, kui Obama administratsiooni alluvuses töötanud CIA direktori kohusetäitja Mike Morell tunnistas, et tema ja ta luurekartelli kaaslased olid algselt plaaninud oma Hunter Bideni sülearvutit puudutava teabe edastada konkreetsele nimetule reporterile ajalehest The Washington Post, kellega neil oli hea koostöö.
Teine oluline aspekt luurekartelli “siseinfo” dünaamikas on muster, kus valitsusametnikud edastavad ühe väljaande reporterile teavet ja seejärel võtavad teiste väljaannete reporterid nende samade ametnikega ühendust ja küsivad neilt, kas teave vastab tõele, ning siis kordavad kõik väljaanded sotsiaalmeedias justkui paraadil, et teema kajastus on “kinnitatud”. Tegelikkuses ei ole mõistagi mitte midagi mitte mingilgi moel kinnitatud; tegemist on lihtsalt sama looga, mida sama allikas pajatab erinevatele väljaannetele.
10. Klassihuvid
Mida suuremal määral ajakirjanikud imperialistliku grupimõtlemisega kaasa lähevad ja kirjutamata reegleid järgivad ning mida vähem ohtu nad endast mõjuvõimsatele isikutele kujutavad, seda kõrgemale nad meedia karjääriredelil tõusevad. Mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad, seda rohkem raha nad teenivad. Ja kui nad leiavad end olukorras, kus on võimalik mõjutada väga suurt hulka inimesi, siis kuuluvad nad juba jõukate klassi, mille huvides on säilitada poliitiline status quo, mis omakorda võimaldab neil oma varandust säilitada.
Status quo säilitamine võib väljenduda vastuseisus kõigele, mida on võimalik tembeldada sotsialismiks, või poliitilistele liikumistele, mis võivad sundida rikkaid isikuid rohkem makse maksma, nagu nägime aktiivsetes laimukampaaniates progressiivsete figuuride, näiteks Bernie Sandersi ja Jeremy Corbyni, vastu.
Status quo säilitamise üheks põhimeetodiks on suunata massid pidama kultuurisõda, selmet olla aktiivsed klassisõja rindel, mis kultuurilist reaalsust vormib. Ning eelkõige võib see väljenduda selles, et ajakirjanik muutub impeeriumi kestmise ja huvide suhtes toetavamaks, sest tema oma varandus põhineb nüüd asjade seisu püsimisel.
Lisaks võib ajakirjanik muutuda mõistvamaks poliitikute, valitsusametnike, plutokraatide ja kuulsuste kui tervikliku inimgrupi suhtes, sest sellesse klassi kuuluvad tema uued sõbrad; need on inimesed, kellega ta veedab koos aega, käib pidudel ja pulmades, joob ja naerab ning kellele ta püüab igapäevaselt muljet avaldada.
Klassihuvid seostuvad ajakirjanike käitumisega veel nii mõnelgi moel, sest nagu Glenn Greenwald ja Matt Taibbi on märkinud, on massimeedias töötavad ajakirjanikud üha enam pärit mitte töölisklassi peredest, vaid jõukatest kodudest ja nad on oma kraadid omandanud kallites eliitülikoolides.
Sealjuures täidavad ülikoolid ise ajakirjanike ettevalmistamisel status quo`d teenindavat ja konformsust soodustavat rolli, sest rikkus ei voola sellisesse akadeemilisse keskkonda, mis mõjub jõukatele solvavalt. See tähendab, et rahakad isikud ei tee kopsakaid annetusi ülikoolidele, mis õpetavad oma tudengitele, et plutokraadid on rahva koormajad, ja päris kindlasti ei saada jõukad ja mõjuvõimsad inimesed oma järeltulijaid sellistesse koolidesse.
11. Mõttekojad
Quincy Instituut leidis oma uuringus, et 85 protsenti mõttekodadest, mida uudismeedia tsiteerib USA poolt Ukrainale jagatava sõjalise toetuse teemal, toimivad Pentagoni töövõtjate rahastusel.
Quincy Instituut leidis oma uuringus, et 85 protsenti mõttekodadest, mida uudismeedia tsiteerib USA poolt Ukrainale jagatava sõjalise toetuse teemal, toimivad Pentagoni töövõtjate rahastusel.
Caitlin Johnstone
“Ameerika Ühendriikide mõttekojad on see koht, kuhu pakilistes avaliku poliitika küsimustes nn ekspertarvamusi otsivad meediaväljaanded pöörduvad,” kirjutas Ben Freeman Quincy Instituudist. „Kuid mõttekodadel on sageli sügavalt juurdunud seisukohad; üha kasvav hulk uuringuid on näidanud, et mõttekodade rahastajatel on võimalik mõjutada nende analüüsi ja kommentaare. Nimetatud mõju võib hõlmata tsensuuri – nii enesetsensuuri kui ka rahastaja jaoks ebasoodsate tulemuste konkreetsemat tsenseerimist – ja otseseid uurimistöö eest maksmise lepinguid rahastajatega. Tulemuseks on keskkond, kus mõttekodade poliitilistes debattides võivad domineerida kõige heldemate rahastajate huvid.”
See on juba ajakirjanduseetika rikkumine. Mitte üheski olukorras ei ole ajakirjanduseetikaga kooskõlas tsiteerida sõja, militarismi või välissuhete teemadel ekspertidena mõttekodasid, mida rahastavad sõjast kasu lõikavad osapooled, kuid Lääne ajakirjanduse jaoks on see igapäevane praktika, kusjuures tohutut huvide konflikti isegi ei mainita oma lugejaskonnale.
Lääne ajakirjanikud tsiteerivad impeeriumi poolt rahastatavaid mõttekodasid, kuna nad järgivad üldiselt impeeriumi heakskiidetud jutupunkte, mille kohta massimeedia stenograaf teab, et võib nende abil oma karjääri edendada, ja nad teevad seda seetõttu, et see annab neile ametliku moega “ekspertallika”, keda tsiteerida.
Kuid tegelikult on selliste tsitaatide taga ainult üks sõnum: “Sõjatööstus toetab sõja jätkumist ja levimist.”
Asjaolu, et sõjast kasu lõikavatel osapooltel lubatakse aktiivselt mõjutada meediat, poliitikat ja valitsusorganeid mõttekodade, reklaami ja korporatiivse lobitöö kaudu, on üks kohutavamaid asju, mis meie ühiskonnas tänapäeval toimub, – ja see pole mitte üksnes lubatud, vaid seda seatakse väga harva isegi kahtluse alla.
12. Välissuhete Nõukogu
Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et Välissuhete Nõukogu on ülimalt mõjuvõimas mõttekoda, mille liikmete hulka kuulub jahmatavalt palju meediaagentuuride juhte ja mõjukaid ajakirjanikke. Selline dünaamika annab mõttekodadele meedias veel ühe mõjuhoova.
Endine ajalehe The Washington Post vanemtoimetaja ja ombudsman Richard Harwood kirjeldas Välissuhete Nõukogu 1993. aastal tunnustavalt kui “lähimat nähtust valitsevale institutsioonile, mis meil Ameerika Ühendriikides leidub”.
Harwood kirjutas, et „Nende ajakirjanike kuulumine nõukokku, kuidas iganes nad seda ise ka ei tõlgenda, annab tunnistust nende aktiivsest ja olulisest rollist avalikes suhetes ning nende tõusmisest Ameerika valitseva klassi liikmeteks. Nad mitte üksnes ei analüüsi ega tõlgenda USA välispoliitikat; nad aitavad seda kujundada. Jon Vanden Heuvel oletab ajakirjas Media Studies Journal avaldatud artiklis, et nende ajakirjanike mõju tõenäoliselt kasvab nüüd, kus külm sõda on lõppenud: “Keskendudes konkreetsetele kriisidele kogu maailmas, {on meedia paremas olukorras}, et survestada valitsust tegutsema.’”
13. Reklaam
Poliitikauudiste keskkond Politico avaldas 2021. aastal relvatootja Lockheed Martini kohta lipitseva ülistuskõne samal ajal, kui Lockheed sponsoreeris Politico välispoliitikat käsitlevat uudiskirja. Eli Clifton kirjutas väljaandes Responsible Statecrafti toona:
“Politico ja USA suurima relvatootja Lockheed Martini vaheliste rahaliste suhete ning Politico avaldatud artiklite vahel on väga hägune piir. Ja see piir võib nüüd veelgi hägusam olla.
Eelmisel nädalal teatas Responsible Statecrafti ajakirjanik Ethan Paul, et Politico kustutas oma arhiivist viited asjaolule, et Lockheed Martin on pikaajaliselt sponsoreerinud Politico uudiskirja Morning Defense. Kuigi tõendid Lockheedi finantssuhetest Politicoga eemaldati, avaldas keskkond äsja ettevõtte kohta tähelepanuväärselt kiitva artikli.
Politico ei vastanud küsimustele, kas Lockheed sponsoreeris väljaannet ka pärast eelmisel kuul portaalis läbi viidud suurpuhastust, või kas relvafirma maksis suures osas reklaamina kõlanud loo avaldamise eest.
Politico ajakirjanik Lee Hudson külastas Los Angelesest põhja pool asuvat Lockheedi üliturvalist ja enamjaolt salastatud uurimis- ja arenduskeskust Skunk Works ning kirjutas ülistavalt: „Kaitsetehnoloogia ajakirjanike ja lennundusnohikute jaoks on see samaväärne kuldse piletiga Willy Wonka tehasesse, kuid siin on Everlasting Gobstoppersi asemel ülehelikiirusega droonid.”
Kas olete kunagi mõelnud, miks näidatakse Ameerika jalgpalliliiga NFL-i finaalmängu vahele kosmose- ja kaitsetehnoloogia tootja Northrop Grummani reklaame? Kas arvate, et keegi vaatab neid reklaame ja mõtleb, “Tead mida? Ma ostan omale vargpommitaja”? Muidugi mitte.
Kaitsetööstus on pidevalt meedias reklaamidega esindatud ja kuigi iga kord ei pruugita neid tabada otseselt manipuleerimiselt uudisteväljaannetega, nagu juhtus Lockheed Martiniga Politicos, on raske ette kujutada, et tööstuse raha ei mõjuta välispoliitika kajastust mõtlemapaneval määral ega anna neile võib-olla isegi mingit otsustusõigust väljaande avaldatava materjali suunamisel.
Nagu endine MSNBC produtsent Jeff Cohen eespool välja tõi: parimaid reklaamijaid ei kritiseerita.
14. Varjatud infiltratsioon
Asjaolust, et suurt osa massimeedia propagandistlikust käitumisest saab seletada ilma salajastest vandenõudest lähtumata, ei tulene, nagu salajasi vandenõusid ei eksisteeriks. 1977. aastal avaldas Carl Bernstein artikli pealkirjaga “CIA ja meedia”, milles ta paljastas, et USA Luure Keskagentuur (CIA) imbus varjatult Ameerika mõjukamatesse uudisteväljaannetesse ning Operatsiooni Pilalind (Operation Mockingbird) raames oli CIA alluvuses üle 400 reporteri.
1977. aastal avaldas Carl Bernstein artikli pealkirjaga “CIA ja meedia”, milles ta paljastas, et USA Luure Keskagentuur (CIA) imbus varjatult Ameerika mõjukamatesse uudisteväljaannetesse ning Operatsiooni Pilalind (Operation Mockingbird) raames oli CIA alluvuses üle 400 reporteri.
Caitlin Johnstone
Meile räägitakse, et sellist varjatud sisse imbumist tänapäeval enam ei juhtu, kuid see väide on absurdne. Muidugi juhtub. Inimesed usuvad, et CIA ei osale enam julmustes ja petuskeemides, sest nende jaoks on mugav seda uskuda, mitte seetõttu, et see veendumus mingitele kindlatele tõenditele tugineks.
1970. aastatel ei olnud selliseid Operatsiooni Pilalind jaoks kandepinda andnud tingimusi, mis tänapäeval enam ei kehtiks. Külm sõda? See toimub täna. Kuum sõda? See toimub täna. Dissidentide rühmitused? On täna olemas. Hullumeelne rüselus USA ülemvõimu ja kapitali maailmaareenil kindlustamise nimel? Ka see toimub täna.
CIA-d ei lammutatud laiali ja keegi ei läinud vangi. Muutunud on vaid see, et valitsusametnikel on nüüd uudismeedias rohkem manipuleerimisvõimalusi, sh veebimeedia ja sotsiaalmeedia.
Ja tõepoolest oleme näinud tõendeid selle kohta, et see kõik toimub ka tänapäeval. Aastal 2014 tabati Ken Dilanian, kes praegu on üks NBC esireportereid, tihedalt koostöölt CIA-ga. Dilanian saatis oma artikleid enne avaldamist CIA-le kinnitamiseks ja muudatuste tegemiseks. Oma e-kirjades CIA pressiesindajatega käitus Dilanian luureagentuuri propagandistina, väites, et soovib CIA droonirünnakuid käsitleda „avalikkusele rahustavalt mõjuval moel”, ja redigeerides oma artikleid vastavalt CIA soovidele.
Potentsiaalsete CIA käepikenduste hulka kuuluvad ka CNN-i Anderson Cooper, kes sooritas oma praktika Luure Keskagentuuris, ning isegi Tucker Carlson, kelle minevikus leidub kahtlaselt ulatuslikke sidemeid CIA-ga.
15. Ilmne infiltratsioon
Ning viimaks käitub massimeedia tihtilugu riigipropagandistina sel lihtsalt põhjusel, et nad ongi reaalselt riigipropagandistid. Carl Bernsteini päevil pidi CIA imbuma massimeediasse salamisi; tänapäeval palkab massimeedia aga avalikult oma ridadesse luureringkondadesse kuulujaid.
Massimeedia väljaanded värbavad nüüd avalikult tööle Luure Keskagentuuri veterane nagu John Brennan, James Clapper, Chuck Rosenberg, Michael Hayden, Frank Figliuzzi, Fran Townsend, Stephen Hall, Samantha Vinograd, Andrew McCabe, Josh Campbell, Asha Rangappa, Phil Mudd, James Gagliano, Jeremy Bash, Susan Hennessey, Ned Price ja Rick Francona.
Lisaks kaasab meedia sõjanduse ja relvadega seotud teemade kajastamisel sageli sõjatööstuskompleksi töötajatest “eksperte”, ilma et nad seda huvide konflikti oma publikule isegi mainiksid. Näitena avaldas uudistekeskkond Lever News 2022. aastal põhjaliku ülevaate sellest, kuidas meedia oli esitlenud USA impeeriumi haldureid, kes töötavad kõik sõjast kasu lõikavates ettevõtetes, Ukraina sõja “erapooletute asjatundjatena”.
Summa summarum… Nagu näete, avaldatakse uudismeediale igal tasandil ja iga mõeldava nurga alt survet, mis sunnib meedias tegutsevaid isikuid tegutsema mitte enam reporterite, vaid propagandistidena ehk teisisõnu impeeriumi suhtekorraldajate ja avaliku kuvandi klantsijatena, kelleks Lääne peavoolu ajakirjanikud tänaseks mandunud on.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Võttes arvesse Johnstone’i poolt kirjeldatud meedia korrumpeerituse kõikehõlmavust, ei ole kuigi üllatav, et nn “peavoolumeedia” on tänasel päeval üha suuremale osale elanikkonnast muutunud ausameelse reaalsuse peegeldajast võimul oleva režiimi poolt kehtestatud kohustuslike kokkuleppeliste valede edastajaks, mis teenib sotsiaalse konformsuse reeglistiku kehtestaja funktsiooni. Jääb üle vaid küsida, kui laiaks võivad meedia poolt edastatava paralleelreaalsuse ning tegelike elu tõsiasjade vahelised käärid lõheneda, enne kui “kohustuslike valede” kaardimajake auditooriumi kognitiivse dissonantsi taluvuse piirid ületab ning kokku variseb. Jääb üle vaid loota, et see tund ei ole enam kaugel.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: