Tõe rääkimise hinnast valedele rajatud ühiskonnas

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Alex Krainer

Alex Krainer on horvaatia päritolu investor, ökonomist, globaalse haardega geoökonoomiliste ja geopoliitiliste trendide analüütik ning mitmete maailmamajandust ja geostrateegiat käsitlevate raamatute autor. Olles töötanud mitmetes Euroopa ja Ühendriikide finantsinstitutsioonides, omab Krainer sisevaadet nii ülemaailmse majandussüsteemi metatrendidesse kui geopoliitilistesse süvahoovustesse, mis mõjutavad sotsiaalmajanduslikke protsesse globaalsel skaalal.

Järgnevas mõtiskluses arutletakse, kuidas kohustus rääkida alati tõtt on iga hea ühiskonna kõige fundamentaalsemaks alustalaks, millest kinni pidamine ei luba kurjusel võimust võtta ning millele truuks jäämine annab inimesele eneseväärikuse ja osaduse headuses, mida ükski kurjus temalt röövida ei saa.

Pole olemas kõrgemat jumalat kui tõde.
Mahatma Gandhi

On kummaline, kui pöördeliselt võivad vaid mõned ritta seatud sõnad mõjutada meie maailmavaadet. Mõned aastad tagasi nägin Ridley Scotti filmi “Taevane kuningriik” (Kingdom of Heaven) – ning juhul kui te pole seda teost veel näinud, siis soovitan soojalt seda vaadata. Filmis leiab aset stseen, mille käigus vana rüütel (kehastatud Liam Neesoni poolt) vannutab rüütlistaatusesse oma poja (Orlando Bloom), manitsedes äsja sõdalaseks pühitsetud noort meest sõnadega: “Millega iganes sa eluteel silmitsi ei seisa, kõnele alati tõtt… ka juhul kui oled sunnitud maksma selle eest oma eluga.”

Tõtt öeldes heitsin alul need sõnad kõrvale – need kõlasid ülevalt, kuid ometi tundus selline printsiip mulle liiga äärmuslik. Oleks ju võimatu päriselt sellise maksiimi järgi elada. Võib-olla on see pelgalt rumal mõte… Kuid need sõnad naasesid ikka ja jälle mu mõtetesse, omandades iga kord üha suurema tähendussügavuse.

Just neis olukordades, kus meil on kiusatus mis tahes põhjusel kedagi tahtlikult petta või eksitada, osutub meie truudus tõele, või selle puudumine, määravaks.

Alex Krainer

Tõele truuks jäämine ei tähenda iga lausutud sõna juures juuksekarva lõhki ajamist. Huumori viljelemisega kaasnevad näiteks tihtipeale pöörased, ebatõesed või liialdatud väited. Teinekord jällegi keerlevad meie arutelud tõe isiklike tõlgenduste ümber, mis võivad, kuid ei pruugi olla õiged. Kuid siiski… just neis olukordades, kus meil on kiusatus mis tahes põhjusel kedagi tahtlikult petta või eksitada, osutub meie truudus tõele, või selle puudumine, määravaks.

Toon siinkohal oma mõtte illustreerimiseks lihtsa näite… Ma pean oluliseks täpsust, sest ma austan teisi inimesi ja väärtustan nende aega. Ometi on mul uskumatult raske ka tegelikkuses täpne olla. Varemalt jäin praktiliselt igale kohtumisele 5, 10 või 15 minutit hiljaks. Ja mõistagi oli mul igal seesugusel korral valmis mingi vabandus, mis oli reeglina otsitud: liiklusummik, pikemaks veninud koosolek, mõni kõne ülemuselt, mis saabus just siis, kui olin kontorist lahkumas… Põhjenduse leidsin alati.

Suurem austus tõe vastu on võimeline muutma kogu maailma loendamatutel viisidel paremaks…

Alex Krainer

Valetamine tundus sedasi mugava abivahendina, lepitamaks lahknevust minu enesekuvandi (ma olen ju teiste suhtes lugupidav) ja tegeliku käitumise (mul on tavaks hilineda) vahel. Loomulikult oleksin ma õigeaegselt kohal, kui vaid see miski ei oleks vahele tulnud… Ainult et mind takistanud asjaolud olid sageli väljamõeldised ja tegelikkuses toetus mu kujutlus endast kui teistest lugupidavast inimesest valedele.

Teisest küljest sundis valetamisest keeldumine mind kas täpne olema või tunnistama, et olen lugupidamatu mühakas, kes hilineb tegelikkuses ilma põhjuseta. See kõik pani mind mõistma, et apaatia ja laiskus tõe suhtes võimaldas mul olla laisk ka mitmel muul moel ning et kohustus alati tõtt rääkida hoiab mind eemal asjadest, mille kohta ma muidu peaksin valetama.

On hetki, mil tõe rääkimisega kaasneb risk, mis nõuab tõe rääkijalt vaprust. Elu on seatud kord sedasi, et mida rohkem julgust mingi tõe välja lausumine nõuab, seda olulisem on selles hetkes justnimelt see tõde välja lausuda – olla sellel raskel hetkel aus inimene.

Alex Krainer

Suurem austus tõe vastu on võimeline muutma kogu maailma loendamatutel viisidel paremaks… Kui abikaasad pühenduksid tõele, ei pruugiks nad teineteist reeta, mille tagajärjeks on purunenud perekondades purunenud elud. Toimetajad ja ajakirjanikud, kes on seadnud tõe oma tegevuse keskmesse, ei manipuleeriks lugejatega ega moonutaks demokraatlikke protsesse. Finantsistid ei ehitaks üles Ponzi-skeeme, millega riisutakse investorite varad ja tulevaste vanurite pensionifondid. Valitsejad ei tungiks valelikel ettekäänetel võõrastesse riikidesse ega hävitaks sedasi miljonite inimeste elu. Lühidalt öeldes, kui me kõik pühenduksime tõele, oleks maailm palju parem koht.

Kas veendumus tõe rääkimise kesksest tähtsusest on tõepoolest eluvõõras ja naiivne? Ma keeldun seda naiivseks pidamast. Kuid vaielamatu on seegi, et tõde ei ole alati mugav. On hetki, mil tõe rääkimisega kaasneb risk, mis nõuab tõe rääkijalt vaprust. Elu on seatud kord sedasi, et mida rohkem julgust mingi tõe välja lausumine nõuab, seda olulisem on selles hetkes justnimelt see tõde välja lausuda – olla sellel raskel hetkel aus inimene. Mis juhatabki meid ülalmainitud käsuni olla truu tõele kuni surmani.

Nii voorused kui pahed kasvatavad oma juuri pisiasjades – igapäevaelu arvukates ja sagedastes võimalustes kas ehitada üles või siis lõhkuda inimest, kelleks me soovime saada.

Alex Krainer

Küsimus on selles, kellena me ise kavatseme oma elu elada. Me kõik imetleme kuulsate inimeste vooruslikkust. Olgu selleks näiteks Šoti vabadusvõitluse sangar William Wallace, Iiri inimõiguste aktivist Roger Casement, India vabadusliikumise juht Mohandas Gandhi või mustanahaliste kodanikuõiguste eestkõneleja Martin Luther King. Mitte keegi meist ei unista lapsena kasvada täiskasvanuna argpüksiks. Samuti ei unista noored südamed enese raha eest maha müümisest (vähemasti enamus ei tee seda).

Me hoolime sügavalt mõistetest nagu tõde, julgus ja õiglus ning probleem on ehk vaid selles, et me ei oska hinnata asjaolu, et igaühel meist on võimalus siin maailmas midagi muuta – mitte teiste üle kohut mõistes ja nende käitumist hurjutades, vaid olles ise rohkem nagu need inimesed, keda me oma südameis imetleme.

Tõeline eneseväärikus on aga miskit, mis kuulub teile igavesti ning mida keegi teilt kunagi röövida ei saa. See on miskit, millest saame ilma jääda vaid ise sellest loobudes.

Alex Krainer

Nii voorused kui pahed kasvatavad oma juuri pisiasjades – igapäevaelu arvukates ja sagedastes võimalustes kas ehitada üles või siis lõhkuda inimest, kelleks me soovime saada. Määrav osa on siinjuures teadlik pühendumine. Selle pühendumise järgi elamine on iga inimese isiklik lahing, mille võidupärjaks on teenida välja iseenese südametunnistuse tunnustus, mis laob vundamendi tõelisele eneseväärikusele. Tõeline eneseväärikus on aga miskit, mis kuulub teile igavesti ning mida keegi teilt kunagi röövida ei saa. See on miskit, millest saame ilma jääda vaid ise sellest loobudes.

Isegi kui me kõik ei suuda olla pühakud ning koguda endas kokku julgust, et iga kord kogu tõtt lausuda, aitab pühendumine ja tõetruuduse eneses elus hoidmine meid tähtsatel puhkudel olukorra kõrgusele tõusta. Vähemalt peaks see hoidma meid eemal harjumuspärase ja juhusliku valetamise libedast teest. See oleks aga kindlasti juba edasiminek, millest võiksime leida rõõmu teadmises, et maailm, milles elame, vajab igat meie head ja julget sõna ning tegu, mida me oleme valmis selle paremaks muutmise nimel ohvriks tooma.

Maailm, milles elame, vajab igat meie head ja julget sõna ning tegu, mida me oleme valmis selle paremaks muutmise nimel ohvriks tooma.

Alex Krainer

Tänane vaatenurk
Selle mõtiskluse algsele avaldamisele järgnenud aastate jooksul toimunu on minu veendumust ülalkirjeldatu osas üksnes tugevdanud. Kui teistsugune võiks maailm olla, kui parasiitlik eliit, poliitikud, valitsusbürokraadid, ajakirjanikud ja arstid ei valetaks pandeemia, viiruse, vaktsiinide, ivermektiini ja kõige muu kohta? Või kui nad ei valetaks Süüria, Hiina, Venemaa, Jeemeni, Haiti, Ukraina, sõdade, sildade ja torujuhtmete kohta…

Ma tean, selle tõenäosus on nullilähedane. Aga me ei tohiks kunagi tunda, et oleme hukule määratud: väga paljud valetavad, aga mõned räägivad siiski ka tõtt. Meie ülesanne peaks olema suuta eristada ühte teisest, otsida tõde ja toetada neid väheseid inimesi, kelles on vaprust rääkida tõtt. Me ei pea kurtma, et tõde ei ole meile lusikaga sisse söödetud – me peame üksnes ise pingutama ning seda nõudma ja kaitsma.

Meie ülesanne peaks olema suuta eristada ühte teisest, otsida tõde ja toetada neid väheseid inimesi, kelles on vaprust rääkida tõtt.

Alex Krainer

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Miks on maailm täis kurjust ja ülekohut? Unikaalseid põhjuseid selleks leidub veelgi rohkem kui olukordi, kus kurjusele on antud võimalus triumfeerida. Kuid universaalse aluspõhjuse leidmisel on abiks tõdemus, et peaaegu kõikide kurjade tegudega kaasneb vale, mida kurja tegija oma kurja teo maskeerimiseks õigustusena toob. Seega võib reservatsioonideta väita, et valed on iga kurja ühiskonna olemuslikuks anti-printsiibiks.

Peaaegu kõikide kurjade tegudega kaasneb vale, mida kurja tegija oma kurja teo maskeerimiseks õigustusena toob.

Adrian Bachmann

Valedest läbi imbunud ühiskond muutub moraalsetele inimestele paratamatult lõpuks talumatuks. Talumatuks juhul kui elanikkonna põhimass, kelle seas ausameelsed inimesed moodustavad üha väiksema vähemuse, talub valesid üksnes hirmust võimule trüginud valetajate ees, kuid veelgi talumatumaks olukorras, kus populatsiooni kriitiline mass elab valelikkuse oma loomuse osaks võtnuna valedega leppimises. Moraalsete inimeste kadumine ühiskonnast – olgu siis emigratsiooni või siseeksiili läbi – kuulutab valedest läbi imbunud ühiskonnale aga ette peatset hävingut nagu tervete rakkude suremine organismis.

Valedest läbi imbunud ühiskond muutub moraalsetele inimestele paratamatult lõpuks talumatuks.

Adrian Bachmann

Hea ühiskond on ühiskond, kus on lihtne olla hea… Kuri ühiskond seevastu on ühiskonnaks, kus hea olemine on tehtud “kohustuslike valede” sunniviisilise jaatamise läbi ühiskondliku karistuse ähvardusel… peaaegu võimatuks.

See “peaaegu” on siinkohal keskse tähtsusega, kuna kurjuse triumf ei saa kunagi olla absoluutne, sest igal inimesel säilib igas olukorras vaatamata kõigele vaba tahe kas painduda karistuse kartuses valede ees või seista tõe eest.

Hea ühiskond on ühiskond, kus on lihtne olla hea… Kuri ühiskond seevastu on ühiskonnaks, kus hea olemine on tehtud “kohustuslike valede” sunniviisilise jaatamise läbi ühiskondliku karistuse ähvardusel… peaaegu võimatuks.

Adrian Bachmann

Lõpetuseks soovin teile jätta aga ühe mõtte, mis keset kurjust ja valesid täis maailma annab alust väga tõsiseks lootuseks ka siis, kui lootus tundub olevat lõplikult kustunud. Ning see mõte seisneb lihtsas tähelepanekus, et juhul kui võitmatuna näiv kurjus peab igal ajastul ometi oma tegudele otsima abi valedest, mis selle tegude moraalset olemust looritavad, peab see valede loor olema mõeldud selleks, et varjata oma tegelikku paleust “kellegi” eest, kes on vägevatest sootuks vägevam.

See “keegi” muudab lõppastmes tarbetuks kogu võimu, mida kurjus enese varjestamiseks maniakaalselt kõikjal ja alati enese ümber koondab (see on ka põhjus, miks võimuiha teiste üle on eriliselt omane kurjadele inimestele), paisates põrmu valedele rajatud kurjuse, mis vaid viivu eest võitmatuna näis.

Juhul kui võitmatuna näiv kurjus peab igal ajastul ometi oma tegudele otsima abi valedest, mis selle tegude moraalset olemust looritavad, peab see valede loor olema mõeldud selleks, et varjata oma tegelikku paleust “kellegi” eest, kes on vägevatest sootuks vägevam.

Adrian Bachmann

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!