Neil Oliver
AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele. Järgnevas arutelus näitab Oliver, kuidas tänapäeva valitsejate kõige eesrindlikumad varade maksustamise tehnikad ei ole midagi muud kui palju sajandeid despootide poolt viljeletud türannia kaasaegne vorm. “Infoühiskond” aga vaeseks maksustamist võimaldav digitaalne vangla, mis röövib inimestelt viimased privaatautonoomia riismed.
Ma mõtlen viimasel ajal üsna palju tsensuuri peale, sest tsensuuri praktiseerimine on ühiskonnas aina domineerivamaks muutumas. Ma mõtlen sellele sedavõrd palju, et tunnen üha enam kontrolli külma kätt, mis siseneb inimeste teadvusesse kui hüpiknukkudesse, et meid soovitud suunas juhtida. See kõik valmistab mulle suurt muret.
Tsensuuri praktiseerimine on ühiskonnas aina domineerivamaks muutumas.
Sel nädalal olen mõelnud palju Viimsepäevaraamatule, mille William Vallutaja tellis umbes 20 aastat pärast Inglismaale tungimist. Tellimus teose koostamiseks anti sisse, sest kuningas plaanis juba järgmist kulukat sõda. William saatis oma kirjasõna tundvad saadikud mööda maad laiali, et välja selgitada, mida Inglismaa ülepea väärt oli, et seda siis tulevikus oma maade kaitseks maksustada.
Mina kuulsin Viimsepäevaraamatust esimest korda koolis. Esimese maailmasõja, Vene revolutsiooni ja muude teadmiste kõrvale mahtus ka see episood Briti saarte ajaloost. Olen sellest teosest alati teadlik olnud ja mäletan, et sellest on alati räägitud kui millestki, mis väärib uhke olemist. Tegemist on tõepoolest hämmastava teosega. Inglismaa või Suurbritannia peaksid olema uhked, kuna see oli esimene seda sorti ülevaade kogu maailmas. Ühelgi teisel Euroopa monarhil ei olnud oma elanikkonna kohta nii detailset infokogumikku, kust vaadata täpselt järele, palju kuskil mingis talus näiteks sigu on.
1215. aastal välja antud Inglise monarhide absoluutset võimu piirav õigusakt Magna Carta ja Viimsepäevaraamat näitasid eurooplastele, kuidas kuningriigi kompetentne valitsemine välja peaks nägema.
Viimasel ajal olen ma aga hakanud Viimsepäevaraamatut teisiti vaatama. Olen seda hakanud vaatama mitte kui midagi kiiduväärset, vaid kui suurepärast näidet, kuidas midagi on võimalik kontrollida läbi andmete kogumise.
Kui miski on tasuta, siis toode, mida müüakse, oled sina ise.
Kui sa pole tänaseni ikka veel aru saanud, et meie maailmas keerleb kõik kontrolli ja andmete ümber, siis oled sattunud valele kanalile. Mulle meenub see tabav mõttetera: „Kui miski on tasuta, siis toode, mida müüakse, oled sina ise.“ (If you’re not paying for it, you’re the product.) Ning selline ongi nüüd meie maailma reaalsus: meie kohta kogutakse pidevalt ja lakkamatult andmeid.
Tehisintellektil ja muul taolisel on tänasel päeval meie kohta nii palju privaatset infot, et need programmid tunnevad meid paremini, kui me ise endid tunneme. Kogutakse üksikasjalikke andmeid selle kohta, mida me ostame, millal me ostame, mida me sellega teeme, kuhu me läheme, kellega räägime, mis filme me vaatame, kus me puhkust veedame. See kõik annab aga “neile” võimu. See on teave, mis paneb aluse seda infot kontrollivate inimeste jõukusele.
Tehisintellektil ja muul taolisel on tänasel päeval meie kohta nii palju privaatset infot, et need programmid tunnevad meid paremini, kui me ise endid tunneme.
Huvitav on mõelda, et seda kõike tegi William Vallutaja juba tuhat aastat tagasi ning ta polnud isegi esimene, kes selle peale tuli. Aga ta leidis viisi, kuidas infot tõhusalt koguda ja talletada.
Kuningatel ja kuningannadel on alati olnud suhtumine, et Jumala asemikena siin maa peal on niikuinii kõik nende oma. Inglise kuninga jaoks oli Inglismaa tema oma. Šotimaa kuninga arvates oli Šotimaa tema pärusmaa. See, et inimesed nende maadel elasid, oli muidugi tülikas tõsiasi, millega tuli leppida.
Valitsejad on alati arvanud, et neil on täielik meelevald võtta, mis iganes inimestele kuulub. Sellel nähtusel on ka väga konkreetne nimi: maksud.
Valitsejad on alati arvanud, et neil on täielik meelevald võtta, mis iganes inimestele kuulub. Sellel nähtusel on ka väga konkreetne nimi: maksud.
See kõik ei saanud mõistagi alguse William Vallutajast – ta oli lihtsalt teistest monarhidest selles ettevõtmises tõhusam. Williamit tunti ka kui William Sohilast, sest tema vanemad ei olnud abielus. Inimesena oli ta erakordselt ahne ja julm. Ta oli võimekas kuningas ja sõjamees ning keegi ei tahtnud temaga kindlasti otsesesse konflikti astuda.
Rääkides tema matustest, siis kõnekas fakt on, et William Vallutaja oli nii massiivne, et tema keha, mis pandi suurte kirstu, ei mahtunud kuidagi hauda. Haud oli natuke liiga kitsas, seega avaldati kirstule survet, et see auku läheks. Kirst läks aga katki, William selle sees samuti ning kirikut täitis kohutav lehk. Ma ei tea, miks see mulle parajasti meelde tuli, aga mõelge pisut sellele väikesele kõnekale kõrvalepõikele.
William ise ei nimetanud teost Viimsepäevaraamatuks, tema kirjatundjad andsid sellele nime „Suur ülevaade“ (Great Survey). Viimsepäevaraamatu nimi tuli teistelt inimestelt, kui nad said aru, mida see teos endast kujutab. See meenutas neile Johannese ilmutusraamatut Uues Testamendis.
Johannese ilmutusraamatus asub Jumal ise kõigi heade ja pahade, üleannetute ja sõnakuulelike üle kohut mõistma ning tal on selleks kohtumõistmise raamat. Täpselt nagu ei ole võimalik vältida Viimset kohtupäeva, ei ole võimalik vältida ka maksude maksmist. Sellest pole mingit kasu, kui väita, et sul on ainult kaks lehma ja ader on katki, kui ülevaates on kirjas, et sul on 50 lehma ja siga.
Menetlus oli sedavõrd ümberlükkamatu ja tõhus, et inimesed seostasid seda kohe viimse kohtumõistmisega ja andsid teosele nime Viimsepäevaraamat. Esimese mustandi kokku panemiseks kulus ainult 100 päeva. Kõik Thames’i jõest lõunasse jääv vara oli üles märgitud 1086. aasta augustiks ning juba järgmisel aastal oli Williamil võimalik lugeda lõplikku ülevaadet oma alamatele kuuluvast.
Kõik talupidamised olid üle loetud. Kõik inimesed, kes talus töötasid ja elasid, olid samuti arvel. Iga põld, lehm, siga, lammas, viljatera oli üles täheldatud. William kogus infot selle kohta, mis tema arvates niikuinii temale kuulus. Kui tekkis vajadus, siis ta teadis, kust mida saab, hoolimata sellest, kellele see kuulus.
Lugedes meelevalla kohta, millega valitsejad vanasti nende alamate vara enda omaks arvasid, tekib paratamatult paralleel ühe teise lausumisega, mis on märksa tänapäevasem ja mida me kõik nüüdseks kuulnud oleme: „Sulle ei kuulu midagi ja sa oled õnnelik.“ (You own nothing and you’ll be happy.) Juba tuhat aastat tagasi mõtles William, et nendel talunikel pole vaja midagi omada, et õnnelik olla, sest tema oli kuningas ja kõik kuulus niikuinii talle.
Lugedes meelevalla kohta, millega valitsejad vanasti nende alamate vara enda omaks arvasid, tekib paratamatult paralleel ühe teise lausumisega, mis on märksa tänapäevasem ja mida me kõik nüüdseks kuulnud oleme: „Sulle ei kuulu midagi ja sa oled õnnelik.“ (You will own nothing and you will be happy.)
Mulle tundub, et võimul olevad isikud on alati samasugused olnud. Vahet pole, kas tuhat aastat tagasi, viis tuhat aastat tagasi või tänapäeval, ikka arvab väike võimul olev grupp inimesi, et nad on kõrgemalt poolt välja valitud ning neil on õigus kõigele, mille järele neil himu tekib. Kuidagi tuleb lihtsalt tavaline inimene jalust ära saada, et saaks kõiki maailma hüvesid rahus nautida. Ja ärgem unustagem, et selle kõige võimaldajaks on täielik kontroll info üle.
Täpselt nagu Williami käsilased kogusid tuhande aasta eest infot Viimsepäevaraamatu jaoks, on tänasel päeval kogunud võimud enam kui piisavalt infot meie kohta, et koostada selle kaasaegne versioon. Nad teavad täpselt, mida ja kui palju meil on hingel ja hinge taga… ja see on reaalsus, mille eest me ei saa enam peitu pugeda.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!