Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Patrcik Henningsen
Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli poolt Iraani vastu alustatud sõja tagajärjena alguse saanud ülemaailmne energeetikakriis ei ole Trumpi administratsiooni läbimõtlemata poliitika soovimatu tagajärg, vaid läbi kalkuleeritud strateegia tagada Ühendriikide hegemoonia jätkumine maailmamajanduse pantvangi võtmise läbi. Kuna Ühendriikidel puudub reaalne soov maailmas aset leidvad sõjad lõpetada, kujutasid ka ootuspäraselt läbi kukkunud rahuläbirääkimised Iraaniga endast etendust, millel puudus tegelik sisu.
Ennustasin juba enne USA ja Iraani vaheliste nn. “läbirääkimiste” algust, et tegemist on spektaakliga, millel pole absoluutselt mitte mingisugust reaalset sisu ega sellest tulenevalt ka võimalust reaalset rahu tuua.
Selleks polnud vaja ülemäära palju pingutada. Selleks, et saada aru, et läbirääkimised Iraaniga olid pelgalt teater oli vaja üksnes vaadata isikuid, kelle Washington saatis läbirääkimistele. Need olid needsamad tegelased kes on olnud vastutavad kõikide teiste diplomaatiliste algatuste põhja laskmise eest Trumpi presidentuuri vältel.
Selleks, et saada aru, et läbirääkimised Iraaniga olid pelgalt teater oli vaja üksnes vaadata isikuid, kelle Washington saatis läbirääkimistele. Need olid needsamad tegelased kes on olnud vastutavad kõikide teiste diplomaatiliste algatuste põhja laskmise eest Trumpi presidentuuri vältel.
Ühtlasi on tähelepanuväärne, et Ühendriigid ei ole senini saatnud läbirääkimistele isikut, kes on riigi peamine diplomaat ning kellel on diplomaatiliste läbirääkimiste läbi viimiseks olemas reaalne mandaat senati poolt. Ning selleks isikuks on mõistagi Ühendriikide välisminister. Selle asemel, et saata läbirääkimistelaua taha riigi esidiplomaati, läkitab Trump pidevalt hämaraid tegelasi iseenda siseringist – perekonnatuttavaid ning kliki liikmeid.
USA asepresidendi isikul ma ei hakka siinkohal üldse pikemalt peatuma. Tegemist on persooniga kellel puudub reaalne võim. Samuti puudub asepresident Vance’il igasugune rahvusvaheliste suhete kogemus. Tegemist on 41 aastase itipoisiga, kes kirjutas ühe raamatu. See on ka kõik. Ainus põhjus miks J.D Vance üldse pildil figureerib tuleneb sellest, et tegemist on IT miljardäri Peter Thieli protežeega, kes viimase nõudmisel poogiti Trumpi administratsiooni külge.
Ameerika Ühendriigid ei tee midagi muud, kui kasutavad diplomaatiliste läbirääkimiste miraaži, korraldamaks uusi rünnakuid vastaspoolte vastu – see on sissetöötatud taktika, mida me oleme näinud korduvat üha uuesti ja uuesti nii Iraanis, Ukrainas kui Palestiinas (Hamasi ja Hezbollahi vastu). Ning oluline on mõista, et kõikide nende diplomaatiliste pettemanöövrite taga ei ole mitte üksnes USA vaid ka Iisrael, mis tegutsevad tandemis.
Ameerika Ühendriigid ei tee midagi muud, kui kasutavad diplomaatiliste läbirääkimiste miraaži, korraldamaks uusi rünnakuid vastaspoolte vastu – see on sissetöötatud taktika, mida me oleme näinud korduvat üha uuesti ja uuesti nii Iraanis, Ukrainas kui Palestiinas.
Samuti on oluline meeles pidada, et Iisrael ei seo ennast absoluutselt mitte ühegi lubaduse ega kokkuleppega, mida nad võivad rikkuda vastavalt oma meelevallale täpselt nii nagu ise heaks arvavad. Me näeme seda praegu kasutatavat küüniliselt Liibanoni vastu, mida Iisrael otsustas rünnata kohaselt peale seda kui vaherahu sai välja kuulutatud.
Liibanonis aset leidev näitab meile ühtlasi kätte selle kuidas Washinton tantsib nagu marionett Iisraeli pilli järgi, olles sunnitud sööma iseenda sõnu ning teesklema alandavalt nagu poleks Liibanon olnud hõlmatud Iraaniga saavutatud vaherahu tingimuste sisse, mida see mõistagi oli.
Absoluutselt kõik sõjad Lähis-Idas omavad ühisnimetajat, mis on hõlmatud kõikidesse nendesse konfliktidesse. Ning selleks ühisnimetajaks on riik, mis on pidevalt rünnanud teisi regiooni riike. Selleks riigiks on Iisrael.
Ka Liibanonis praegu aset leidev tuleneb mitte sellest, et Hezbollah oleks omalt poolt rikkunud vaherahu tingimusi. Seda tegi Iisrael, mis on ümberlükkamatu fakt. Kokku on Iisrael rikkunud mõne päeva eest välja kuulutatud vaherahu tingimusi üle 1500 korral. Ent Washington jätkab teadagi teesklemist nagu poleks Iisrael kunagi midagi korda saatnud.
Ühendriigid ja Iisrael lavastavad pidevalt klassikalist “hea politseinik – halb politseinik” etendust. See on spektaakel, kus Ühendriigid lepivad deklaratiivselt milleski kokku ning annavad seejärel Iisraelile loa kokkuleppe tingimusi otseselt rikkuda, teeseldes seejärel et nemad ei teadnud Iisraeli rünnakutest ja sõnamurdlikkusest midagi ning käitusid heauskselt.
Ühendriigid ja Iisrael lavastavad pidevalt klassikalist “hea politseinik – halb politseinik” etendust. See on spektaakel, kus Ühendriigid lepivad deklaratiivselt milleski kokku ning annavad seejärel Iisraelile loa kokkuleppe tingimusi otseselt rikkuda, teeseldes seejärel et nemad ei teadnud Iisraeli rünnakutest ja sõnamurdlikkusest midagi ning käitusid heauskselt.
Ent oluline on mõista, et Ühendriikide ja Iisraeli vahelises sümbiootilises suhtes on Iisrael isandaks ja Ühendriigid käsutäitjaks. See subordinatsioonisuhe tuleb selgesti välja olukordades, kus Iisraelil on täielik voli rikkuda kõiki leppeid sõltumata sellest kas tal on selleks Ühendriikide vaikiv heakskiit või mitte. Iisrael teeb mida soovib ning ameeriklased peavad selle vaguralt alla neelama. Seega võib Iisrael toimida nii Ühendriikide käepikendusena, ent soovi korral ka käituda täiesti omavoliliselt Ühendriikide huvide vastaselt.
USA ja Iisraeli silmakirjaliku spektaakli taustal – kus Iisraeli ei süüdistata kunagi üheski leppe rikkumises – võtab Washington dramaatilisi poose ning väidab nagu oleks Iraan rikkunud leppeid, millest USA ja Iisrael ise esimesena kinni ei pidanud. Sellele järgneb nördimuse etendamine, mida tehakse selleks, et anda ettekääne lepetest taganemiseks, igasugustest omapoolsetsest järeleandmistest loobumiseks ning sisuliselt kapitulatsiooni nõudmiseks “läbirääkimiste” lähtepunktina.
Oluline on mõista, et Ukraina ja Iisrael etendavad rahvusvahelisel areenil funktsionaalselt samasugust rolli – ehk siis kontrolli alt väljunud tegutseja rolli, kelle eesmärk on tagada et mingisuguseid rahuleppeid ei saaks allkirjastatud ning sõjad võiksid jätkuda. Täpselt samamoodi nagu (täielikult USA poolt sõjaliselt võimestatud) Iisrael teeskleb autonoomse tegutseja rolli lastes põhja rahuläbirääkimised Iraaniga ja rünnates Liibanoni, tegutseb ka Ukraina iga kord, et välistada võimalused rahuläbirääkimisteks.
Mis puudutab Iraaniga toimuvat, siis Ühendriigid asusid ka ise koheselt rahulepet saboteerima, saates sõjalaevad Hormuzi väina väidetavalt “meremiinide likvideerimise” operatsiooni läbi viima. See mõistagi on vaid ettekääne, et provotseerida Iraani rünnakutele, mis annaks Washingtonile ettekäände hakata taas Iraani ründama.
Iraan on omalt poolt aga väga hästi teadlik asjaolust, et nad peavad seda teatrit kaasa tegema, samas kui tõenäosus, et selle presidendi ja selle administratsiooniga oleks olemas mingisuguseid väljavaateid sõja lõpetamiseks on täpselt null.
Trumpi administratsiooni huvides ei ole mitte kuskil, mitte ühtegi sõda lõpetada, vaid vastupidi – sõjategevust alal hoida ning eskaleerida. See on sedasi nii Iraanis, Ukrainas, Gazas kui Liibanonis.
Trumpi administratsiooni huvides ei ole mitte kuskil, mitte ühtegi sõda lõpetada, vaid vastupidi – sõjategevust alal hoida ning eskaleerida. See on sedasi nii Iraanis, Ukrainas, Gazas kui Liibanonis.
Mis Liibanoni puudutab, siis Ühendriikide eriteenistused käivitasid juba mitu kuud tagasi operatsiooni kodusõja mahitamiseks selles riigis. See on aktsioon mida sooritatakse taas kord Iisraeli huvides ja Iisraeli käsul, kuna valla päästetud kodusõda ja kaos võimaldaks Iisraelil lihtsamini anastada endale lõuna Liibanoni alad. Muuhulgas aitaks Liibanon kodusõda nõrgestada Hezbollahit.
Ultimatiivselt ei kavatse Iisrael lüüa risti ette mitte millegi ees, olles valmis vallandama nii sõdu kui etnilisi puhastusi, et saada oma tahtmist ning kõik see saab aset leida üksnes Ameerika Ühendriikide toel. Lääne-Aasias on vaid üks agressor, mis on kuulutanud sõja sisuliselt kõikidele oma naabritele ning selleks riigiks on Iisrael.
Lõppkokkuvõttes ongi vaid Ameerika Ühendriigid ainsaks jõuks, mille võimuses oleks Iisraeli tegevus peatada, sest vastasel juhul ei kujuta mitte ükski läbirääkimiste raund endast midagi enamat kui järjekordset võimalust fotosessioonideks ja tseremoniaalseteks käepigistusteks, mille ainsaks mõtteks on võimaldada pausi, et USA ja Iisrael saaksid uuteks rünnakuteks relvi ja moona koguda.
Lõppkokkuvõttes ongi vaid Ameerika Ühendriigid ainsaks jõuks, mille võimuses oleks Iisraeli tegevus peatada.
Mis on veel oluline on see, et antud vaherahu oli vajalik eeskätt USAle ja Iisraelile. Iraanil puudus selleks vajadus, kuigi mõistagi soovivad ka iraanlased kasutada vahepausi sõjategevuses, et oma vägesid koondada. Kuid samas on nad väga hästi teadlikud millega neil on tegemist vaadates eelnenud vaherahusid mis Iisrael on sõlminud Hamasi ja Hezbollahiga. Iga kord kui seda tehtud on, on olnud tegemist vaid vahepausiga, millele on järgnenud äkkrünnaku korraldamine.
Ehk siis… meil ei ole mõtet hellitada mingisuguseid illusioone. Ei USA ega Iisrael ei soovi rahu. Nad ei kavatse Iraanile mitte mingisuguseid omapoolseid järeleandmisi teha. Ning Trumpi sõnad ja lubadused ei maksa absoluutselt mitte midagi. Ta võib anda lubaduse ja mõne tunni pärast käituda nagu nagu ta poleks seda kunagi andnudki. Trumpi administratsioon ei ole kokkulepeteks võimeline.
Meil ei ole mõtet hellitada mingisuguseid illusioone. Ei USA ega Iisrael ei soovi rahu. Nad ei kavatse Iraanile mitte mingisuguseid omapoolseid järeleandmisi teha. Ning Trumpi sõnad ja lubadused ei maksa absoluutselt mitte midagi.
Olukorra teeb eriliselt irooniliseks asjaolu, et Trumpi on esitatud alatasa suurepärase kokkulepete meistrina. Kui on midagi mida Trump päris kindlasti ei ole, siis see on hea kokkulepete tegija – tema katastroofide kataloog antud funktsioonis on hullem kui ühelgi teisel Ühendriikide presidendil.
Selle vähem kui pooleteist aasta jooksul mil ta on võimul olnud, on Trump suutnud põhja lasta rohkem rahvusvahelisi leppeid kui eelnenud presidendid tervete presidentuuride ajal. Ainus milleks ta võimeline on, on kaose külvamine läbi olemasolevate raamistike puruks kiskumise, mida ei asendata mitte kunagi millegi konstruktiivsega.
Tänaseks on päevselge, et ainus mida Trump suudab genereerida on lõputu kaos, kannatused, destabiliseerimised, majandussüsteemi hävitamine ning lakkamatu sõda. Tegemist on mehega kes tuli võimule teatud lubadustega ning kes ei ole reaalsuses mitte üksnes neid lubadusi mitte saavutanud, vaid kes on teostanud peaaegu täiuslikult programmi, mis on olnud oma lubaduste täielik vastand. Ent see ei lähe talle vähimalgi määral korda. Teda ei huvita, et ta on oma valijad reetnud, olles neid avalikult sõimanud madala IQga idiootideks.
Tänaseks on päevselge, et ainus mida Trump suudab genereerida on lõputu kaos, kannatused, destabiliseerimised, majandussüsteemi hävitamine ning lakkamatu sõda. Tegemist on mehega kes tuli võimule teatud lubadustega ning kes ei ole reaalsuses mitte üksnes neid lubadusi mitte saavutanud, vaid kes on teostanud peaaegu täiuslikult programmi, mis on olnud oma lubaduste täielik vastand.
Trumpi reaalseks võimubaasiks on tänapäeval mitte ameeriklased, kes talle oma hääle andsid, vaid Wall Streeri börsispekulandid, kes manipuleerivad toorainefutuuridega ja aktsiatega vastavalt Trumpi skandaalsetele kraaksatustele sotsiaalmeedias. Samuti suured sõjatööstusettevõtted, energeetikakorporatsioonid ning tehisintellekti hiiud. Lihtrahva hääled on sisse kasseeritud ning tavaliste inimeste toetus ei tähenda Trumpile enam midagi.
Ning nüüd kus Trumpi võimubaas on täielikult asendunud rahva asemel eliit-huvigruppide vastu on ka tagajärjed ootuspärased. Trump on täitnud teda toetavate huvigruppide ühise huvi, milleks on sõda, mille poolt tekitatud energeetikakriis ja turuhäired võimaldavad neil kasseerida sisse kasumeid kõrgenenud hinnatasemelt ning konsolideerida oma võimu geograafiliste piirkondade üle, mille üle neil varemalt puudus kontroll.
Turmpi poliitikate tagajärjeks on massiivne energeetika defitsiit, kuna paljude riikide energeetikakompleksid on kas Ühendriikide või selle liitlaste poolt hävitatud või siis on nende varud rekvireeritud. Ainuüksi Ukraina on näiteks tänaseks hävitanud 30% Venemaa naftasaaduste ekspordi võimekusest.
Suur osa Lähis-Ida energeetika kompleksist on halvatud ning siin peitub ka põhjus, mis seletab Iisraeli poolsed rünnakud Lõuna Parsi gaasimaardlatele. See on Ameerika huvides ning see on ka põhjuseks miks Washington mahitas Iisraeli seda rünnakut korraldama, teades, et Iraan annab vastusena omapoolse vastulöögi teiste Lähis-Ida energeetika komplekside vastu.
Lähis-Ida energeetikakompleksi hävitamine või halvamine on Ühendriikide poolt teadlikult läbi viidud poliitika. Asja mõte on pärast sõda kompleks üles ehitada USA kontsernide poolt, pärast mida on see allutatud Ühendriikide kontrollile, samas kui Iisraelist saab kogu regiooni energeetika ekspordi keskne sõlmjaam. Senikaua kuni kaos aga kestab kasseerivad Ühendriikide energeetikakontsernid sisse hiigeltulusid, mis on põhjustatud Lähis-Ida nafta ja gaasivoogude paralüüsist. Tegemist on osaga suuremast poliitikast, mille hulka kuulus ka Nord Streami gaasijuhtmete hävitamine. Olukorra lõppresultaadiks on, et Euroopa on rohkem USA lõa otsas kui kunagi varem, kuna eurooplased sõltuvad nüüdseks oma majanduse käitamisel täielikult ameeriklaste armust.
Lähis-Ida energeetikakompleksi hävitamine või halvamine on Ühendriikide poolt teadlikult läbi viidud poliitika. Asja mõte on pärast sõda kompleks üles ehitada USA kontsernide poolt, pärast mida on see allutatud Ühendriikide kontrollile, samas kui Iisraelist saab kogu regiooni energeetika ekspordi keskne sõlmjaam.
Sõda Iraani vastu on Washingtoni tervikliku strateegia järgmine vaatus – teatud mõttes võib seda nimetada Nord-Streamist alguse saanud energeetikasüsteemide hävitamise programmi järgmiseks faasiks, kus Katari veeldatud maagaasi ära langemine on andnud eurooplastele järgmise hoobi. Kogu ettevõtmine on tänase seisuga osutunud erakordselt edukaks.
Ühendriigid on pannud doominod kukkuma, kasutades Iisraeli Iraani vastastes rünnakutes, teades, et Iraan on sunnitud rünnakutele vastama viisil, mis tõstab Ühendriigid globaalsete energeetika turgude valitsejaks. Sama programmi osiseks oli mõistagi ka Venezuela üle kontrolli saavutamine möödunud detsembris, mis oli mõeldud kindlustuspoliisina. Kontroll Venezuela nafta üle oli võti, mis andis Washingtonile vabad käed päästa valla kaos Pärsia lahe regioonis. Nad nägid oma võimalust ning kasutasid seda ära.
Küsimus, millega see kõik Ameerika jaoks pikemas plaanis lõppeb, on siiski antud hetkel veel lahtine.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Vaadates Iraani vastase sõja sobitumist suuremasse, globaalsete mõõtmetega programmi, mille eesmärgiks on Ühendriikide hegemoonia säilitamine ning võimaluse korral ka kinnistamine ning laiendamine, on kõik aset leidnu igati loogiline.
Kuna Ameerika Ühendriikidel puudub igasugune perspektiiv säilitada oma dominantne positsioon tuginedes majanduslikule võimsusele, mis on tänaseks praktiliselt kõikides reaalmajanduse dimensioonides seljatatud Hiina poolt, on Washingtoni ainsaks võimaluseks mitte konstruktiivne programm läbi oma võimekuste suurendamise, vaid destruktiivne programm maailmamajanduse seiskamiseks läbi energeetikasüsteemi halvamise, mille eest Ühendriigid ise on suhteliselt turvatud.
Tõsi, tegemist on programmiga, mille üheks soovimatuks kõrvalproduktiks on jätkuvalt maailma suurimate energeetika ressurssidega Vene Föderatsiooni tugevnemine, ent see on hind mida Washington on valmis maksma Hiina arengu köndistamise ning Euroopa ja arengumaade tugevamini enda kontrolli alla saamise nimel.
Kummatigi on Venemaa energeetikakompleksi vastu suunatud, tänaseks mitte enam kosmeetilist, vaid reaalselt suurt kahju tekitanud rünnakud piiramas määra, mil Venemaa saab kõrgendatud nafta ja gaasihindade eest hõlptulu sisse kasseerida. Oleks ülimalt naiivne arvata, et Ukraina poolt teostatud massiivsed rünnakud Vene energeetikakompleksi kesksete osiste pihta täpselt ajal mil maailm on Iraani vastase sõja tulemusena sööstmas ajaloo suurimasse energeetika defitsiiti said teostatud ilma Washingtoni poolse heakskiidu ning tõenäoliselt ka käsuta.
Oleks ülimalt naiivne arvata, et Ukraina poolt teostatud massiivsed rünnakud Vene energeetikakompleksi kesksete osiste pihta täpselt ajal mil maailm on Iraani vastase sõja tulemusena sööstmas ajaloo suurimasse energeetika defitsiiti said teostatud ilma Washingtoni poolse heakskiidu ning tõenäoliselt ka käsuta.
Adrian Bachmann
Millega see kõik lõppeb? Peavoolumeediast sõltumatud, Ühendriikide hegemoonia vastased geopoliitika kommentaatorid on Iraani sõja käsitluses teinud pikemat aega fundamentaalse vea, mis näib reetvat võimetuse mõista Ühendriikide ja Iisraeli poolt algatatud sõja suuremat tähendust väljaspool Iisraeli ja USA regionaalseid ambitsioone, mis on küll olulised, ent mitte tsentraalsed.
Kuigi Iisraeli ulatuslik kontroll Ühendriikide poliitilise protsessi üle on tänaseks üldteada fakt (mida julgetakse ka mitte tõe, vaid võimu huvides tegutsevas peavoolumeedias üha enam välja lausuda) on ülimalt ebatõenäoline, et Ühendriikide võimueliit on sedavõrd monopoolselt kontrollitud üksnes sionistlike huvigruppide poolt, et lasta USA globaalne hegemoonia põhja pelgalt Iisraeli regionaalse ülemvõimu kindlustamise nimel. Pigem on kaks eesmärki seotud sümbiootiliselt kui mitte reaalsetes resultaatides, siis vähemasti soovitud eesmärkidena.
Eelpool mainitud arusaamatusest lähtub ka naiivsevõitu seisukoht nagu oleks maailma energeetikaturgudel tekkinud defitsiit Ühendriikidele ettenägematu ja soovimatu tagajärg. See pole kumbagi, kuna Ühendriigid suudavad katta ligi 70% oma naftatarbimise vajadusest ning 110-120% oma maagaasi nõudlusest siseriiklikult, olles maagaasi netoeksportijana maailmas esikohal.
Kuigi USA ei ole kildanafta revolutsiooni kiuste suutnud veel jõuda siseriikliku naftatarnimise katmiseni täielikult kodumaise tootmise abil, on USA 30% line puudujääk naftatoodete tarbimisel kaetud valdavalt Lähis-Ida välistest allikatest – peamiselt Kanadast ning Mehhikost.
Euroopa, Jaapan, Hiina ning teised Aasia tööstusriigid on aga erinevalt Ühendriikidest võimetud oma majandust käitama juhul kui peaks saabuma olukord, kus nii Lähis-Ida kui Venemaa energiakandjad on tarnijatena tasalülitatud. Sõda Iraanis ja Ukrainas on aga täpselt sellise olukorra loonud, mis asetab Ühendriigid positsiooni paisata kogu maailma majandus depressiooni, mille tulemusel Ühendriikide majandus kannatab, ent mille siiski üle elab, samas kui ülejäänud maailma riigid on asetatud positsiooni, kus nende sotsiaalmajanduslik ellujäämine on asetatud Ühendriikide meelevalda, millel on ainsana võime lõpetada kiiremas korras sõjad nii Iraanis kui Ukrainas. Ning mõistagi ei ole Iraani ja Ukraina sõja tagajärjel tekkinud asjade seis mitte Ühendriikide jaoks soodsate asjaolude juhuslik kokkulangevus, vaid teadlikult läbi töötatud geostrateegilise programmi resultaat.
Euroopa, Jaapan, Hiina ning teised Aasia tööstusriigid on aga erinevalt Ühendriikidest võimetud oma majandust käitama juhul kui peaks saabuma olukord, kus nii Lähis-Ida kui Venemaa energiakandjad on tarnijatena tasalülitatud. Sõda Iraanis ja Ukrainas on aga täpselt sellise olukorra loonud, mis asetab Ühendriigid positsiooni paisata kogu maailma majandus depressiooni, mille tulemusel Ühendriikide majandus kannatab, ent mille siiski üle elab, samas kui ülejäänud maailma riigid on asetatud positsiooni, kus nende sotsiaalmajanduslik ellujäämine on asetatud Ühendriikide meelevalda, millel on ainsana võime lõpetada kiiremas korras sõjad nii Iraanis kui Ukrainas.
Adrian Bachmann
Kas Ühendriikidel õnnestub globaalne hegemoonia üha uute sõdade käivitamise ja käitamise ning globaalse majanduse umbe jooksutamise teel kindlustada või mitte sõltub aga eeskätt sellest kas maailma võimukeskused, mille juhtivad kaadrid ei ole Ühendriikide eriteenistuste ja võimuvõrgustike kontrolli all kapituleeruvad Washingtoni diktaadile, või võtavad omalt poolt vastu samaväärselt kehtestava vastuprogrammi, teadvustades tõsiasja, et III maailmasõda on tänaseks funktsionaalselt juba alanud.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD:
