Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Möödas on ajad, mil poliitika haaras enda alla üksnes selle jaoks määratud – üsna tagasihoidliku – osa inimeste ajast ja elust, võimaldades kodanikel peale hääletamist, ühiskonnas toimuva jälgimist ja maksude või välispoliitika üle arutlemist naasta oma igapäevaelu ehk töö, usutalituste, perekonna, kirjanduse, muusika, spordi ja seltsielu juurde.
Tänasel päeval ei piirdu poliitika enam ammu pelgalt valitsuse töö ja valimistega, olles tunginud läbi varemalt normaalse elu kõikidest kudedest ning ajades oma kombitsad nii meelelahutuse, hariduse, äritegevuse, spordi kui ka argise keelekasutuse sfääridesse, nõudes nüüdseks ka inimeste südametunnistuse poliitilistele kategooriatele allutamist.
Me elame nüüdseks kultuuris, kus peaaegu iga institutsioon nõuab inimestelt üha nahaalsemalt ideoloogilist aktivismi ning kus isegi vaikimist või ükskõiksust tõlgendatakse üha enam poliitilise aktina.
Me elame nüüdseks kultuuris, kus peaaegu iga institutsioon nõuab inimestelt üha nahaalsemalt ideoloogilist aktivismi ning kus isegi vaikimist või ükskõiksust tõlgendatakse üha enam poliitilise aktina.
Meil ei ole enam tegemist tavapäraste poliitiliste erimeelsustega. Selle asemel oleme tunnistajateks kogu varem poliitikast puutumata jäänud elusfääri järkjärgulisele kadumisele. Peaaegu kõik on nüüd ideoloogiliselt tõlgendatav ning eluõiguse saamiseks peab kõigele leiduma poliitiline õigustus.
Nagu Ameerika poliitikafilosoof Harvey Mansfield märgib oma 2026. aasta alguses ilmunud raamatus „Ratsionaalse kontrolli tõus ja langus: kaasaegse poliitikafilosoofia ajalugu” (The Rise and Fall of Rational Control: The History of Modern Political Philosophy), pakatab tänapäeva ühiskond riikliku kontrolli vahenditest, mis varieeruvad „kõige tühisematest kuni kõige sundivamateni”. Meetmete kaudu, mis justkui peaks säästma elanikkonda ise mõtlemise koormast, sekkutakse kodanike privaatsfääri, jälgides ja survestades inimeste elu ja käitumist. Tänapäeva poliitiline riik ei piirdu lihtsalt ühiskonna valitsemisega, vaid püüab üha enam tõusta kogu ühiskonna tähenduse allikaks.
Poola filosoof Ryszard Legutko, kes on elanud nii kommunismi kui ka liberaalse demokraatia tingimustes, tõi oma teoses „Demokraatia deemon: totalitaarsed kiusatused vabades ühiskondades“ (Triumf człowieka pospolitego, 2012, inglise keeles The Demon in Democracy: Totalitarian Temptations in Free Societies) esile murettekitavaid sarnasusi neis näiliselt vastandlikes süsteemides. Legutko sõnul kalduvad mõlemad süsteemid ideoloogilise ühtlustamise poole, käsitledes end ajaloo kohustustest kõrgemal seisvatena. Tsiviliseeritud minevikku meenutab suures osas veel vaid jumestus – määrdunud poliitilise masinavärgi kaunistamiseks kasutatav dekoratiivne kiht.
Tulemuseks on nähtus, mida prantsuse poliitikafilosoof Alexis de Tocqueville prognoosis juba aastatel 1835-1840 avaldatud raamatus „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” (De la démocratie en Amérique): ehk teisisõnu „täpne ja ühtne väikeste keerukate reeglite võrgustik”, mille kaudu individuaalsus järk-järgult pehmendatakse, painutatakse ja allutatakse konformismile. De Tocqueville mõistis, et demokraatlikud ühiskonnad võivad avaliku türannia kehtestamise asemel kujundada pigem välja püsiva eestkoste, millele allutatud kodanikud muutuvad üha sõltuvamaks nende igapäevaelu reguleerivatest süsteemidest.
Tänaseks ongi De Tocqueville’i prognoositud suundumus haaranud enda alla peaaegu kõik lääne tsivilisatsiooni aspektid. Läänemaailm on nüüdseks jõudnud hüperideologiseerituse ajastusse, kus isegi emotsioonid on politiseeritud. Komöödiad läbivad ideoloogilise filtri juba enne, kui keegi üldse küsib, kas need on naljakad. Kunstist on saanud aktivism ning spordist moraaliteater. Hariduses keskendutakse teaduse, kultuuri ja ajaloo kainemõistusliku õppimise asemel eelkõige laste ja noorte poliitilisele kujundamisele. Isegi „virgumisideoloogia“ raames levitatavad ilmselged absurdsused ei suuda enam lämmatavas hirmuõhkkonnas naerupahvakut esile kutsuda, sest need on kaetud ranget konformsust nõudva poliitilise pitseriga.
Läänemaailm on nüüdseks jõudnud hüperideologiseerituse ajastusse, kus isegi emotsioonid on politiseeritud. Komöödiad läbivad ideoloogilise filtri juba enne, kui keegi üldse küsib, kas need on naljakad. Kunstist on saanud aktivism ning spordist moraaliteater. Hariduses keskendutakse teaduse, kultuuri ja ajaloo kainemõistusliku õppimise asemel eelkõige laste ja noorte poliitilisele kujundamisele.
Kaasaegse riigi silmis ei ole kultuur mitte eraldiseisev ja kaitset vääriv tsivilisatsioonipärand, vaid tooraine, mida tuleb lakkamatult jälgida, korrigeerida ja ideoloogiliselt ühtlustada. Täisväärtusliku ja iseseisva kodaniku kui vana ideaali positsiooni on järk-järgult üle võtmas totaalriigi poolt lakkamatult karjatatav terapeutiline subjekt – juhitav, jälgitav ja kontrollitav kodanik, kellele kinnitatakse pidevalt, et „meie demokraatia“ tagab talle vabaduse.
Täisväärtusliku ja iseseisva kodaniku kui vana ideaali positsiooni on järk-järgult üle võtmas totaalriigi poolt lakkamatult karjatatav terapeutiline subjekt – juhitav, jälgitav ja kontrollitav kodanik, kellele kinnitatakse pidevalt, et „meie demokraatia“ tagab talle vabaduse.
Siinkohal on paslik meenutada Maailma Majandusfoorumi kurikuulsat loosungit, mida pärast katastroofilist vastureaktsiooni unustusehõlma üritatakse pühkida, ent mille staatus kultuurilise meemina on nüüdseks kinnistunud: „Sa ei oma midagi ja oled õnnelik.” Mõistagi saab selline täiesti mõistusevastane anti-ideaal pürgimisväärse eesmärgina juurduda üksnes sunni ja manipulatsiooni teel riigiga laulatatud poliitilise inimese kujutluses. Sõltuvus on ümber nimetatud vabastamiseks. “Haldusjuhtimisest” on saanud tänaseks terapeutiline hooldus. Ning klassikalise vaba, sõltumatu ning apoliitilise inimese õnnest on saanud poliitilise inimese sunnitud rahulolu.
Vene teoloog ja filosoof Nikolai Berdjajev hoiatas lugejaid selle suundumuse eest oma raamatus „Inimese kutsumus“ (О назначении человека, 1931, inglise keeles The Destiny of Man), kirjeldades kaasaegse riigi valmisolekut ohverdada vabadus koos selle loomupärase riskide aktsepteerimise ja ebaõnnestumise võimalusega täiuslikkuse illusiooni nimel. Kui poliitika võtab endale vastutuse moraalse tähenduse loomise eest, siis on ühiskond jõudnud punktini, kus riiklik kontrollimehhanism ei tunnista enam mingisuguseid piire. Iga eluvaldkond muutub potentsiaalselt poliitiliseks, sest iga valdkond võib aidata kaasa kas ideoloogilise konformismi või dissidentluse kujunemisele.
Kui poliitika võtab endale vastutuse moraalse tähenduse loomise eest, siis on ühiskond jõudnud punktini, kus riiklik kontrollimehhanism ei tunnista enam mingisuguseid piire. Iga eluvaldkond muutub potentsiaalselt poliitiliseks, sest iga valdkond võib aidata kaasa kas ideoloogilise konformismi või dissidentluse kujunemisele.
Samal ajal nõrgeneb läänemaailma alal hoidva tsivilisatsiooni pärand järjekindlalt. Meie valitsev klass elab antiikaja arhitektuurilise kesta sees, omamata samas vähimaidki vaimseid sidemeid tsivilisatsiooniga, mis selle kesta lõi. Nad pole kunagi lugenud Platoni ega Cicero teoseid, Vergiliuse nimi on vaevu nende kõrvu riivanud ning ajalugu kui nähtus tekitab neis valdavalt kas piinlikkust või poliitilist ebamugavust. Klassikalises maailmas kehastunud potentsiaali sädemed on tänaseks tuhmunud ning inimkonna ees seisvate saavutuste horisonti redigeeritakse üha karmimalt.
Kuid mitte kõik pole veel kadunud. Kirikud, kohalikud inimeste ühendused, sõltumatud väljaanded, väikeettevõtted ja tõsiseltvõetavad kultuuriteosed võitlevad edasi selle nimel, et hoida elusana tsivilisatsiooni fragmente, mida poliitika ei suuda ega soovi elus hoida. Need „apoliitilised jõud” tuletavad meile meelde, et inimestel ei ole võimalik elada täielikult ideologiseeritud süsteemides, ilma et nad hingeliselt kuhtuksid.
Kuid mitte kõik pole veel kadunud. Kirikud, kohalikud inimeste ühendused, sõltumatud väljaanded, väikeettevõtted ja tõsiseltvõetavad kultuuriteosed võitlevad edasi selle nimel, et hoida elusana tsivilisatsiooni fragmente, mida poliitika ei suuda ega soovi elus hoida.
Lõpetuseks… Tsivilisatsioon saab jääda kestma üksnes juhul, kui eksisteerib veel eluvaldkondi, mida poliitika ei suuda täielikult endasse neelata. Sest tõsi on see, et hetk, mil poliitika muutub elu kesemeks, lakkab tsivilisatsioon elamast.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Selgitamaks kui vaba on “vaba läänemaailma” inimene tänapäeval, küsigem endilt mõned küsimused, mis aitavad hinnata tööalase autonoomsuse, eraomandi puutumatuse ning sõna- ja mõttevabaduse määra ühiskonnas milles elame. Küsimused ise võiksid olla aga järgnevad…
Milline osa teie poolt loodud lisaväärtusest jääb teile endale ning milline osa teie rahasse konverteeritud tööviljadest võetakse maksude, lõivude ja koormistega riigimasina poolt ära?
Kui eelnev küsimus on jäänud esitamata või vastamata, siis kas olete teadlik, et tüüpilise palgatöölisena võetakse teie elutöö viljadest ligikaudu 70% riigi poolt ära?
Kas teie käest elu jooksul riigi poolt ära võetud raha – millest keskmise sissetulekuga inimene võiks soetada 40 aastaga kolm keskmist korterit või esindusliku maja – kasutatakse viisil mis on teile meelepärane või kulutatakse teie raha otstarvetel, milleks puudub teie heakskiit, mis on teile vastumeelne või sootuks vastuvõetamatu?
Kas teie käest elu jooksul riigi poolt ära võetud raha – millest keskmise sissetulekuga inimene võiks soetada 40 aastaga kolm keskmist korterit või esindusliku maja – kasutatakse viisil mis on teile meelepärane või kulutatakse teie raha otstarvetel, milleks puudub teie heakskiit, mis on teile vastumeelne või sootuks vastuvõetamatu?
ADRIAN BACHMANN
Kas inimestel kes võtavad teilt vägivallaähvardusel teie vara on moraalne õigus seda teha kui seda tehakse lubadusega anda mingi osa teie poolt loodud lisaväärtusest tagasi teie kasutusse?
Kas teie võime täita oma kutsumust eksisteerib keskkonnas, kus eneseväljenduse ja eneseteostuse tarbeks kulutatava aja ja energia osakaal ületab aega ja energiat, mis teil kulub üha arvukamate kontrollivate organite üha arvukamate eeskirjade täitmiseks ning vastava aruandluse koostamiseks?
Kas olete kogenud, et tarbides riikliku informatsiooniedastust või (sellest tänaseks eristamatut) massimeediat sisendatakse teisse süstemaatiliselt käsitlusi, mida te teate selgesti olema ebatõesed või sootuks võimatud? Ning vastupidi, kas olete kogenud kuidas ümberlükkamatult tõeseid ning olulisi fakte surutakse samaväärse süstemaatilisusega maha?
Kas olete kogenud, et tarbides riikliku informatsiooniedastust või (sellest tänaseks eristamatut) massimeediat sisendatakse teisse süstemaatiliselt käsitlusi, mida te teate selgesti olema ebatõesed või sootuks võimatud? Ning vastupidi, kas olete kogenud kuidas ümberlükkamatult tõeseid ning olulisi fakte surutakse samaväärse süstemaatilisusega maha?
ADRIAN BACHMANN
Kas olete kogenud vahetult või kolmandate isikute kogemuse kaudu kuidas tõdede välja lausumine ning valede valeks nimetamine on toonud kaasa rängad isiklikud tagajärjed tõe rääkijale?
Kas teie arvates saab ühiskond milles tõe rääkimisele järgnevad tõe rääkija jaoks rängad ühiskondlikud sanktsioonid olla vaba? Kas selline ühiskond saab olla tõetruu? Või moraalne? Või hea?
Olles vastanud eelnevatele küsimustele ning teinud seda loodetavasti ausalt, jääb üle esitada viimane – pooleldi introspektiivne, pooleldi väljapoole vaatav – küsimus… kas tunnete, et elate jätkuvalt vaba inimesena, vabas ühiskonnas, vabal maal?
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.