Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
Iraani president Masoud Pezeshkian tegi avaliku pöördumise Ameerika rahva poole, milles kutsus ameeriklasi üles lõpetama Iraani-vastast agressioonisõda ning loobuma oma rollist Iisraeli ülemvõimu teostamise instrumendina. Pezeshkian toonitas, et Iraan ei ole terve Ameerika Ühendriikide ajaloo vältel mitte ühelegi riigile kallale tunginud, ning hoiatas, et tema riik on suutnud aastatuhandete jooksul üle elada kõikide agressorite rünnakud. Alljärgnevas on toodud Iraani presidendi pöördumine täismahus.
Järgnevas kirjas pöördun ma Ameerika rahva ja kõikide nende poole, kes valede laviini ja sünteetiliselt loodud narratiivide kiuste soovivad pürgida tõe ja parema, elamisväärsema elu poole. Ma pöördun teie poole kõikvõimsa halastaja Jumala nimel.
Iraan on üks inimkonna vanimaid jätkupidevaid tsivilisatsioone. Iraan on riik, mis ei ole vaatamata oma geograafia poolt pakutavatele võimalustele mitte kunagi oma hilises ajaloos valinud agressiooni, ekspansionismi, kolonialismi ega oma naabrite alla surumise teed. Olles kannatanud kibedalt globaalsete suurvõimude surve, okupatsiooni ning invasioonide all, ei ole Iraan sellele vaatamata kunagi algatanud sõdu oma naabrite vastu, vaatamata sõjalisele üleolekule, mis oleks seda võimaldanud. Olemata kunagi agressoriks, on Iraan hakanud ometi vastu nendele, kes on teda rünnanud.
Olles kannatanud kibedalt globaalsete suurvõimude surve, okupatsiooni ning invasioonide all, ei ole Iraan sellele vaatamata kunagi algatanud sõdu oma naabrite vastu, vaatamata sõjalisele üleolekule, mis oleks seda võimaldanud. Olemata kunagi agressoriks, on Iraan hakanud ometi vastu nendele, kes on teda rünnanud.
Iraani president Masoud Pezeshkian
Samuti ei ole Iraani rahvas hoidnud üleval vihavaenu ei ameeriklaste, eurooplaste ega naaberrahvaste suhtes. Olles olnud pikka aega oma ajaloo vältel võõrvõimude rünnakute all, on Iraani rahvas vaatamata kõigele alati suutnud eristada neid ründavate võimude valitsusi ning rahvaid. Tegemist on mitte pelgalt ajutise poliitilise hoiakuga, vaid iraanlaste maailmapildi olulise koostisosaga, mis on juurdunud sügaval rahvuslikus psüühikas.
Võttes arvesse ajaloolist tõde ning kõiki objektiivselt vaadeldavaid fakte, ei ole Iraani võimalik mitte kuidagi käsitleda ohuna. Vastupidi – sellised valekujutelmad on loodud ning teenivad üksnes poliitilise ning majandusliku võimueliidi huve, kelle huvides on valetada kokku vaenlasepilt, mis õigustaks survemeetmeid, sõjatööstuse subsideerimist, sõjalise hegemoonia alalhoidu ning kontrolli strateegiliste turgude üle. (Läänemaailma) võimueliidi ülemvõimuihalus dikteerib, et vaenlase puudumise korral on vaja vaenlasekuju tekitada.
Sellele hegemoonilisele võimuloogikale toetudes on Ameerika Ühendriigid koondanud suure osa oma sõjalisest jõust ning võimekustest Iraani vastu – riigi vastu, mis ei ole algatanud mitte ühtegi sõda alates Ameerika Ühendriikide loomisest. Ameerika agressioon, mis on valla päästetud Iraani ümber koondatud sõjaväebaasidest, illustreerib ühemõtteliselt, millist ohtu Ameerika sõjaväebaasid ja Ühendriikide sõjaväe kohalolu endast tegelikult kujutavad.
On igati loogiline eeldada, et mis tahes riik, mis on ümbritsetud Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest ning vägedest, asub astuma samme, mis suudaksid tagada tema julgeoleku. Iraani sõjalised vasturünnakud kujutavad seega endast legitiimset kaitset, mida ei ole mitte mingil viisil võimalik käsitleda omaalgatusliku agressioonina teiste riikide vastu.
On igati loogiline eeldada, et mis tahes riik, mis on ümbritsetud Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest ning vägedest, asub astuma samme, mis suudaksid tagada tema julgeoleku. Iraani sõjalised vasturünnakud kujutavad seega endast legitiimset kaitset, mida ei ole mitte mingil viisil võimalik käsitleda omaalgatusliku agressioonina teiste riikide vastu.
Iraani president Masoud Pezeshkian
Iraani ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ei olnud algupäraselt üldsegi vaenulikud…. Pöördepunkt Ühendriikide ja Iraani vahelistes suhetes saabus momendil, mil Ühendriigid sekkusid Iraani siseriiklikesse küsimustesse eesmärgiga keelata Iraani rahval omaenda looduslike ressursside kasutamine maavarade natsionaliseerimise kaudu.
Ameerika Ühendriikide poolt (1953. aastal) mahitatud riigipööre hävitas Iraani demokraatia, paigaldas võimule diktatuuri ning sütitas iraanlastes ootuspäraselt umbusu ameeriklaste vastu. Ajalooliselt eksisteerib küllalt põhjusi, miks iraanlaste umbusk Ameerika Ühendriikide vastu on ajas üksnes süvenenud. Nende põhjuste hulka kuuluvad šahhi diktatuuri paika panemine ja toetamine, Iraagi toetamine Iraani-vastases agressioonisõjas 1980ndatel aastatel, ajaloo kõige pikaajalisemate ja karmimate sanktsioonide kehtestamine ning viimaks kaks provotseerimata kallaletungi Iraanile, mille Ühendriigid vallandasid pahauskselt keset Iraani valitsusega peetavaid läbirääkimisi.
Pöördepunkt Ühendriikide ja Iraani vahelistes suhetes saabus momendil, mil Ühendriigid sekkusid Iraani siseriiklikesse küsimustesse eesmärgiga keelata Iraani rahval omaenda looduslike ressursside kasutamine maavarade natsionaliseerimise kaudu.
Iraani president Masoud Pezeshkian
Ent kõik need agressiivsed sammud ei ole suutnud Iraani nõrgestada. Vastupidi… Vaatamata (Ühendriikide) lakkamatule survele on Iraani rahva lugemisoskuse näitajad kolmekordistunud, kõrgema hariduse kättesaadavus on plahvatuslikult kasvanud, tehtud on ka suuri edusamme kaasaegsete tehnoloogiate juurutamisel, iraanlaste tervishoiusüsteem on märgatavalt paranenud ning kogu riigi infrastruktuur on arenenud sanktsioonide kiuste kiiremini kui kunagi varem Iraani ajaloos. Kõik see on objektiivne reaalsus, mida ei ole võimalik olematuks vaikida sõltumata sellest, kui palju võltsnarratiive Iraani kohta ka ei levitataks.
Vaatamata iraanlaste saavutustele ei ole võimalik alahinnata sõja, sanktsioonide ning kõikvõimalike agressiivsete sammude hävitavat mõju Iraani rahva heaolule. Jätkuva sõjalise agressiooni mõju Iraani inimeste eludele, perspektiividele ning maailmavaatele saab olema ränk. See on ootuspärane tõde, mis võrsub inimloomusest enesest – mis iganes rahvas muudab paratamatult oma suhtumist nendesse, kes on vastutavad nende elude, kodude ning tulevikulootuste hävitamise eest.
See kõik juhatab meid aga fundamentaalsete küsimusteni… Millised peaksid olema need ameeriklaste huvid, mida see sõda õigupoolest teenib? Kas Iraan kujutas endast Ameerika Ühendriikidele vähimatki ohtu, mis teie agressiooni oleks kuidagi õigustanud? Kas süütute laste massimõrvadel, vähihaigete farmakoloogiliste keskuste hävitamistel või “terve riigi kiviaega pommitamise” julmadel kavadel on mingisugust mõju peale Ameerika Ühendriikide moraalse paleuse hävitamise inimkonna silmis?
Kas Iraan kujutas endast Ameerika Ühendriikidele vähimatki ohtu, mis teie agressiooni oleks kuidagi õigustanud? Kas süütute laste massimõrvadel, vähihaigete farmakoloogiliste keskuste hävitamistel või “terve riigi kiviaega pommitamise” julmadel kavadel on mingisugust mõju peale Ameerika Ühendriikide moraalse paleuse hävitamise inimkonna silmis?
Iraani president Masoud Pezeshkian
Iraan täitis kõiki oma rahvusvahelistest lepetest tulenevaid kohustusi, pidas heauskselt läbirääkimisi ning jõudis nende käigus ka kokkulepeteni. Ameerika Ühendriikide valitsuse otsus taganeda enda poolt allkirjastatud leppest, eskaleerida pingeid ning käivitada kaks kallaletungi kesest diplomaatilisi läbirääkimisi olid sammud, mida sooritati üksnes välisriigist agressori huvides.
Iraani elukriitilise infrastruktuuri vastased rünnakud võtavad sihikule Iraani rahva ning omavad tagajärgi kaugele väljapoole Iraani piire, kujutades endast otsest sõjakuritegu.
Rünnakud Iraani vastu tekitavad ebastabiilsust, suurendavad nii inimlikke kui majanduslikke kulusid, kütavad pingete eskaleerumist ning panevad idanema vihaseemned, mille vilju me maitseme veel palju aastaid. Tegemist on kõike muud kui tugevuse manifestatsiooniga – vastupidi, valides agressiooni tee demonstreerivad Ühendriigid üksnes oma võimetust saavutada toimivaid lahendusi.
Kas tänaseks ei ole mitte üheselt ilmne, et Ameerika Ühendriikidest on saanud agressor üksnes tänu selle allutatusele Iisraeli režiimi poolt, mille käepikendusena Ameerika nüüdseks funktsioneerib? Kas pole tänaseks mitte päevselge ka tõsiasi, et Iraanist vaenlasekuju luues tegutseb Iisraeli režiim eesmärgiga juhtida inimkonna tähelepanu eemale inimsusvastastest kuritegudest palestiinlaste vastu? Kas pole meile kõigile lõpuks selgeks saanud ka asjaolu, et Iisraeli eesmärgiks on sõdida seda sõda ameeriklaste vere ja Ameerika maksumaksjate maksudollarite eest? Sedasi toimides toidab see iseenese luulusid regionaalsest hegemooniast, ebalegitiimsetest eesmärkidest, mille täideviimine on asetatud Ameerika Ühendriikide õlule?
Kas tänaseks ei ole mitte üheselt ilmne, et Ameerika Ühendriikidest on saanud agressor üksnes tänu selle allutatusele Iisraeli režiimi poolt, mille käepikendusena Ameerika nüüdseks funktsioneerib?
Iraani president Masoud Pezeshkian
Viimaks jääb meil üle vaid küsida, mis on saanud “Ameerika ennekõike” programmist? Kas see enam üldse figureerib praeguse administratsiooni prioriteetide seas?
Selle asemel, et tarbida võimu masinavärgi poolt toodetud valesid, soovitan omada kokkupuudet nendega, kes on reaalselt Iraanis käinud. Andmaks hinnanguid, võtke arvesse ka paljude Iraani immigrantide poolt korda saadetut – inimeste, kes on panustanud kõvasti Lääne juhtivate tehnoloogiaettevõtete arengusse ning kes teostavad uurimustöid maailma juhtivates ülikoolides. Seejärel kõrvutage neid kogemusi narratiividega, mida teile on räägitud iraanlastest ning küsige endilt, kus on siin tõde.
Viimaks jääb meil üle vaid küsida, mis on saanud “Ameerika ennekõike” programmist? Kas see enam üldse figureerib praeguse administratsiooni prioriteetide seas?
Iraani president Masoud Pezeshkian
Maailm seisab täna veelahkmel. Agressiooni teel jätkamine on viljatum ja kulukam kui kunagi varem. Valik konfrontatsiooni või koostöö vahel on samaväärselt reaalne, kui see on kaalukas – see on valik, mis saab vormima tervete põlvkondade tulevikuväljavaateid pikaks ajaks.
Oma aastatuhandete pikkuse ajaloo vältel on Iraan suutnud ellu jääda mitmete agressorite kiuste. Agressorite, kellest on tänaseks jäänud vaid autu mälestus, samas kui Iraan kestab edasi – sitke, väärika ja auväärsena.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Iraani presidendi pöördumises välja toodud tõsiasjad on olnud Washingtoni võimuaparaadile mõistagi teada juba enne käimasoleva sõja algust, ent tegemist on argumentidega, mille moraalne dimensioon ei oma Ühendriikide võimul olevale võimuladvikule vähimatki maksvust, kuna tegemist ei ole moraalsete inimestega.
Samuti ei ole üllatav, et Iraani presidendi olulise pöördumise sisu ei ole jõudnud tänini Ühendriikide massimeedia veergudele, kuna antud institutsioon kujutab endast psühholoogilise sõjapidamise instrumenti, mille pretensioonid vaba ja võimukriitilise infoallika staatusele on muutunud tänaseks liiga absurdseks, et olla elementaarset intellektuaalset ausust omava inimese jaoks vähegi tõsiseltvõetavad.
Käimasolev sõda ei ole eksistentsiaalse tähtsusega Ühendriikidele, mille suhteline võimsus lühiajalises ja keskmises perspektiivis pigem kasvab – kui Iraani sõja tulemusena purustatud Lähis-Ida energeetikakompleksi poolt esile kutsutud globaalne majanduskriis Aasia ja Euroopa riikidele oluliselt laostavamalt mõjub kui energeetiliselt oluliselt autonoomsema Ameerika jaoks.
Ei ole üllatav, et Iraani presidendi olulise pöördumise sisu ei ole jõudnud tänini Ühendriikide massimeedia veergudele, kuna antud institutsioon kujutab endast psühholoogilise sõjapidamise instrumenti, mille pretensioonid vaba ja võimukriitilise infoallika staatusele on muutunud tänaseks liiga absurdseks, et olla elementaarset intellektuaalset ausust omava inimese jaoks vähegi tõsiseltvõetavad.
Adrian Bachmann
Oleks naiivne arvata, et antud stsenaariumi võimalik realiseerumine ei olnud sõja potentsiaalse tagajärjena Washingtoni sõjalistele planeerijatele juba enne sõja käivitamist teada. Sedasi on ülimalt ekslik käsitleda maailmamajanduse potentsiaalsesse kataklüsmi viimist Iraani sõja tulemusena, kui soovimatut ja ettenähtamatut tagajärge ning mitte Washingtonile aktsepteeritavat või isegi soovitavat eesmärki.
Kummatigi võib Iraani sõda osutuda pikemas perspektiivis eksistentsiaalseks ohuks kui mitte Ühendriikidele, siis Ühendriikide globaalsele hegemooniale, mille enesehuvi taseme ning selle teadvustatuse tõus maailma rahvaste seas on ületamas nivood, mil Washingtoni diktaadi all elamise õigustamine ei ole maailma riikide poliitilisele eliidile oma rahvaste ees enam jõukohane. Sedasi võib president Trumpi poliitiliseks pärandiks osutuda Ühendriikide impeeriumi kokku kukutamine, ent seda tõenäoliselt mitte taotlusliku eesmärgi, vaid piiridest väljunud arrogantsi soovimatu tagajärjena.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: noamgalai/Shutterstock.com
