Massimeedia sisendusel on aastaid edastatud sõnumit, mille kohaselt Boliivia on äganud sotsialistliku diktatuuri all. Reaalsuses keeldus Evo Moralese valitsus aga pelgalt lubamast USA korporatsioonidel riisuda võileivahinna eest Boliivia toorainebaasi.
Käesoleva aasta alguses avalikkuse ette lekkinud Ühendriikide kava mõrvata Morales tõi boliivlased tänavale kukutama 5 aasta jooksul järjekorras teist Washingtoni poolt võimule upitatud valitsust. Maailma suurimate liitiumivarudega ning elektriautode tööstuse jaoks võtmetähtsusega riigi saatus ripub jätkuvalt õhus.
Kui Moralese MAS-IPSP 2006. aastal esmakordselt võimule tuli otsustas Evo Moralese juhitud valitsus riigistada Boliivia (maailma suurimad) liitiumivarud ning maagaasi reservid (suuruselt teisel kohal Lõuna-Ameerika riikide seas), kanaliseerides Boliivia loodusvaradest ammutatava rikkuse Ameerika korporatsioonide asemel boliivia kodanike taskusse.
Valgeks kullaks nimetatud liitium kujutab endast elektrifitseeritud autode ning taastuvenergia tootmise tehnoloogia võtmekomponenti, mida Ühendriikide valitsus on aastakümneid ihaldanud oma valdusesse. 2008. aastal vastu võetud seadusega kuulutati Boliivia liitiumivarud riigi strateegiliseks varaks, mille müük pidi toimuma tingimustel, mis tagab maksimaalse sissetuleku riigi kodanikele.
Valgeks kullaks nimetatud liitium kujutab endast elektrifitseeritud autode ning taastuvenergia tootmise tehnoloogia võtmekomponenti, mida Ühendriikide valitsus on aastakümneid ihaldanud oma valdusesse.
Kuna Ühendriikide korporatsioonid keeldusid liitiumit selle turuväärtusega ostmast pöördus Boliivia valitsus teiste kaubanduspartnerite – peamiselt Hiina aga ka Venemaa ning teiste riikide poole – saamaks oma riigi suurima rikkuse müügist väärilist tasu.
Ühendriikide asendamine teiste kaubanduspartneritega suurendas Boliivia teenistust liitiumi müügist kõigest viie aastaga 173 miljonilt dollarilt 1500 miljoni dollarini, võimaldades Ladina Ameerika riigil uuendada põhjalikult riigi infrastruktuuri uute hüdroelektrijaamade, teede ning sidevõrkude abil. Muuhulgas käivitati liitiumi müügist saadud tulude eest riigi ajaloos esmakordselt massiline elanikkonna vaesuse likvideerimise programm, mis tõstis miljonid boliivlased kõigest mõne aastaga oluliselt paremale majanduslikule järjele ülevalpool vaesuspiiri. Ehk teisisõnu, Moralese liikumine lõpetas aastakümneid riiki laastanud välismaiste (peamiselt Ühendriikide) korporatsioonide rüüste ning seda kandnud neoliberalismi programmi, võttes esmakordselt Boliivia saatuse võõrvõimude kontrolli alt.
Ühendriikide asendamine teiste kaubanduspartneritega suurendas Boliivia teenistust liitiumi müügist kõigest viie aastaga 173 miljonilt dollarilt 1500 miljoni dollarini, võimaldades Ladina Ameerika riigil uuendada põhjalikult riigi infrastruktuuri uute hüdroelektrijaamade, teede ning sidevõrkude abil.
Ühendriikide vastus Moralese valitsuse otsusele müüa oma liitiumit teistele riikidele oli ootuspärane, seisnedes majandussanktsioonides, diplomaatilises surves, laimukampaaniates, valitsuse legitiimsuse kahtluse alla seadmises ning katsetes teostada riigis riigipööre, kuna Washingtoni kohaselt ei eksisteeri demokraatiat mitte üheski riigis, mille rahvas peaks valima võimule isikud, kes ei alluta oma riiki Ühendriikide diktaadile.
2019. aasta presidendivalimistel õnnestus Moralesel saavutada 47%lise toetusega napp enamus, millest piisas esimeses valimisvoorus valituks saamiseks. Alludes Ühendriikide survele kuulutas Ameerika Riikide Organisatsioon valimised kehtetuks seoses Moralese toetuseks valimiste lõpusirgel saabunud häältesaagi suurusega.
Washingtoni kohaselt ei eksisteeri demokraatiat mitte üheski riigis, mille rahvas peaks valima võimule isikud, kes ei alluta oma riiki Ühendriikide diktaadile.
Vaatamata Massachusetsi ülikooli valimisandmete analüüsi labori põhjalikule uurimusele millest nähtus, et Moralese võit oli igati legitiimne – asjaolu mida ka alguses valimise võltsimise süüdistustega kaasa läinud New York Times hiljem tunnistas – jätkas Trumpi administratsioon Boliivia valimiste tühiseks kuulutamise nõudmist, püüdmata sealjuures varjata, et selline huvi lähtus puhtalt soovist Boliivia loodusvarad taas enda kontrolli alla saada.
Hiljem Los Angeles Times’is avaldatud artikli kohaselt saavutati Ameerika Riikide Organisatsiooni poolne valimiste kahtluse alla seadmine üksnes tänu USA suursaadiku Carlos Trujillo poolt Ladina Ameerika riikidele avaldatud survele.
Vaatamata kõigele osutus Ühendriikide 2019. aastal maksimumi keeratud survekampaania Moralesest vabanemiseks edukaks ning Morales oli sunnitud taanduma, millele järgnevalt ennistati ametisse Ühendriikide poolt soositud Jeanine Anez, kelle brutaalne vägivald valitud presidendi tagasi nõudva rahva vastu jõudis kesta vaid aasta enne kui boliivlased valisid 2020. aastal taas võimule MAS-IPSP partei, seekord president Luis Arce juhtimisel.
Ent Washingtoni surve Boliivias Ühendriikidele meelepärase marionettvalitsuse võimule surumiseks on jätkanud lakkamatult, päädides 2025. aastal neoliberaalist Rodriguo Pazi presidentuuriga. Kõigest poole aasta valitsemise järel seisab Boliivia Washingtoni mahhinatsioonide abil võimule ennistatud valitsus silmitsi massilise ülestõusuga, mis vallandus pärast seda kui Ühendriikide plaan mõrvata Evo Morales paljastati, täites tänavad mässavate töölistega.
õigest poole aasta valitsemise järel seisab Boliivia Washingtoni mahhinatsioonide abil võimule ennistatud valitsus silmitsi massilise ülestõusuga, mis vallandus pärast seda kui Ühendriikide plaan mõrvata Evo Morales paljastati, täites tänavad mässavate töölistega.
Pärast Washingtoni poolt soositud valitsuse poolt peale surutud brutaalsete kasinusmeetmete kehtestamist sotsiaalmajanduslikku viletsusse langenud Boliivias valitseb tänaseks kaos. Kütusehinnad on riigis kolmekordistunud, samas kui kütuse kvaliteet on langenud, kahjustades boliivlaste elukorralduseks möödapääsmatult vajalike transpordivahendeid. Pazi kasinusprogramm aga jätkub, tööliste sotsiaalmajanduslikud tagatised on tühistatud, inflatsioon on väljunud kontrolli alt ning riigi allesjäänud varasid müüakse võileivahinna eest väliskorporatsioonidele.
Vastuhakk riigi hävitamisele välismaiste isandate diktaadi järgi on alanud ning boliivlased on alates 1. maist kuulutanud välja üldstreigi võtmaks tagasi võim oma riigi üle. Maanteed on barrikadeeritud, halvates liikluse, kaubavahetuse ning tootmisahelate funktsioneerimise. Kuigi riigi jõuametkonnad on vallandanud meeleavaldajate vastu vägivallakampaania, keelduvad boliivlased tänavatelt lahkuma enne kui Washingtoni käepikenduseks olev valitsus on võimult tagandatud.
Boliivlased on näidanud, et nad ei kavatse enam leppida oma riigi hävitamisega Washingtoni asehaldurite poolt.
Boliivlased on näidanud, et nad ei kavatse enam leppida oma riigi hävitamisega Washingtoni asehaldurite poolt, ega usu Ühendriikide heasse tahtesse, mis on demonstreerinud, et see on võimeline hävitama mis tahes riigi läbi majandussõja ning destabiliseerimise operatsioonide juhul kui kangekaelne rahvas ei lepi oma rikkuse riisumisega. Ehk teisisõnu – boliivlased on näidanud, et nad eelistavad elada pigem sotsialismi all Ühendriikide sanktsioonide kiuste, kui sanktsioonidevabalt Washingtoni marionettvalitsuse võimu all.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Iga väikse ja keskmise suurusega rahva saatuse otsustab suures pildis ära see, kas kohalik eliit otsustab isiklike ohvrite hinnaga seista oma rahva vabaduse ja heaolu eest või läheb kaasa hegemoonilise suurvõimu poolt pakutud rolliga müüa oma rahvas omakasu eest maha ning täita iseendi taskuid oma enda rahva vaesumise ja orjastamise hinnaga.
Iga väikse ja keskmise suurusega rahva saatuse otsustab suures pildis ära see, kas kohalik eliit otsustab isiklike ohvrite hinnaga seista oma rahva vabaduse ja heaolu eest või läheb kaasa hegemoonilise suurvõimu poolt pakutud rolliga müüa oma rahvas omakasu eest maha ning täita iseendi taskuid oma enda rahva vaesumise ja orjastamise hinnaga.
Adrian Bachmann
Süsteemi edukuse võtmemomendiks on oskus varjata selle toimimismehaanikat allaheidetud rahva eest, kes ei saa oma viletsuse põhjusest üldse aru, või süüdistab selles subjekte, kes on sellistena määratletud nende üle valitseva võimu poolt – olgu selleks siis mõni fiktiivne sise- või välisvaenlane.
Tegemist on kurblooga, mis on inimkonna ajaloos kordunud loendamatu arv kordi ning mis osutub võimalikuks tänu eliidi küünilisusele ja argusele ning masside apaatsusele ja valmisolekule kollektiivseks sõgeduseks. Ultimatiivselt tähendab moraalse printsiibi hülgamine lõppastmes paratamatult ka ainelise heaolu kadu, hägustades sealjuures rõhuja ja kannataja süülisust ebaõigluse levikus. Seevastu olukorras, kus rahvas säilitab moraalse tundlikkuse ning eliit isetu südikuse türanniseeriva välisvõimu palge ees, on lootust säilitada nii vaimne vabadus kui aineline heaolu.
Olukorras, kus rahvas säilitab moraalse tundlikkuse ning eliit isetu südikuse türanniseeriva välisvõimu palge ees, on lootust säilitada nii vaimne vabadus kui aineline heaolu.
Adrian Bachmann
Mis puudutab konkreetsemalt Boliiviat ning laiemalt kõigi Ladina Ameerika rahvaste ees ikka ja jälle eest seisvat võtmeküsimust, siis selleks ongi küsimus sellest, kas alluda nn “Washingtoni konsensusele” või mitte.
Kui alluda, siis tuleb leppida, et riigi rahvuslik rikkus eksproprieeritakse 90% ulatuses võileivahinna eest Ühendriikide korporatsioonide ning panganduskontsernide poolt. Muuhulgas jääb 10% riiki jäänud rikkusest peamiselt oma rahva rikkuse ja vabaduse maha müünud kohalikule “eliidile” (kes hoiustab oma raha neid rüüstavate välispankade kontodel), samas kui rahva põhimass vireleb lõputus vaesuses. Vaesuses, mille keskmisest nutikamale töölisele arusaadavate aluspõhjuste mitte tuvastamise eest majandusteadlased Maailmapangas ja Rahvusvahelises valuutafondis kuuekohalisi aastapalku välja teenivad, õigustades absurdsete ning täiesti abstraktsete väljamõeldiste abil Ühendriikide alasti finants- ja geopoliitilist agressiooni.
Kui aga Washingtoni konsensusele mitte alluda, siis tuleb hegemoonile vastupanu osutaval rahval olla valmis, et nende riik asetatakse Ühendriikide survel rahvusvahelisse isolatsiooni ning finantsrepressiooni, põhjustamaks senikaua kannatusi, kuni rahva tahe murdub või pääseb valla kaos, kus kõige paremad võimalused võimule tulla on mõnel järjekordsel Ühendriikide eriteenistuste ning sõjaväe poolt toetatud huntal.
Selline on väga lühidalt kokkuvõetuna Ladina Ameerika riikide geopoliitiline reaalsus, mis ei saa muutuda enne kui piisav hulk rahvast mõistab süsteemi toimimisloogikat ning tuvastab oma vara ja vabaduse riisujate tegeliku palge. Mõistagi kehtib sama printsiip enamiku maailma riikide kohta, mille funktsioon Ühendriikide ja “kollektiivse lääne” poolt jooksutatud süsteemile allutatud subjektina on üksnes väikeste lokaalsete mugandustega identne.
Täiendavaid esseesid, sisevaateid, uudiseid ja analüüse maailma võimusüsteemi toimimisest on võimalik lugeda, kuulata ning jagada käesoleva loo lõpus toodud linkidel. Kes soovib aidata Makroskoobil jätkata maailmas aset leidva vahendamist ning mõtestamist saab seda teha allpool viidatud rekvisiitide abil.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD: