Audio leiad artikli lõpust
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog
Tutvustus Adrian Bachmannilt
Tõnu Lehtsaar mõtiskleb alljärgnevas survegruppide olemusest. Üha tigedamalt hüsteeriliseks muutuvas konformismikultuuris on sotsiaalne positsioneerimine “õige” grupi hulka kuulumise nimel jõudnud tasemeni, kus primitiivne traibalism on lahustanud enamikes inimestes nii ratsionaalsuse kui personaalsuse.
Massimeedia, kui survegruppide oluline võimuinstrument ja häälekandja, on tänaseks vormunud varjamatult kurjaks hirmu ja viha ülesse kütmise masinavärgiks, millega masse juhitakse ühest afektiseisundist teise.
Lehtsaar märgib tabavalt, et inimesed ei otsigi enamasti tõde, vaid… selgust. Selgust parajasti domineeriva survegrupi poolt kehtestatud “õigete” ideoloogiliste positsioonide ja sotsiaalsete reeglite osas. See kõik peaks eeldatavasti tagama nende heaolu ja turvalisuse.
Paraku kaasneb turvalisust ja mõnu esmaseks elumõtteks asetamisega midagi õõvastavat. Nimelt inimese väärikuse ja personaalsuse asendumine küünilise oportunismiga. See trajektoor viib lõppastmes inimtüübini, kes ei ole enam isegi mitte immoraalne, vaid amoraalne – olend kelle jaoks headus ja kurjus ei oma mingisugust tähendust, kuna need kategooriad saavad eksisteerida autentselt kas ülimuslikena kõige muu suhtes… või siis üldse mitte.
Inimese aga ka rahvuse jaoks kellele ise-enda turvalisus ja heaolu on ülimuslikud headuse ja kurjuse ees ei oma õigluse, moraali ja topeltmoraali mõisted enam tähtsust. Seetõttu tuleb allumine parajasti domineeriva survegrupi diktaadile amoraalsete inimese jaoks loomulikult, olles samas moraalsete inimeste jaoks ängistav, jõudes lõpuks punktini, kus moraalsed “minad” ei taha enam osadust amoraalsusesse langenud “meies”.
Ühiskonnad, milles amoraalsete inimtüüpide arvuline domineerimine moraalsete inimeste üle muutub sotsiaalse, majandusliku ja füüsilise vägivalla ähvardusel amoraalsete ainuvõimuks, mis summutab teisiti mõtlejate hääled on muutunud olemuslikult kurjaks ning totalitaarseks. Usun, et oleme tänaseks sellisesse ühiskonda koheselt jõudmas kui mitte juba jõudnud. Sedasi võib edukate survegruppide surve purustada mitte üksnes inimese, vaid ka inimsuse ja rahvuse.
Elame ajal, kus erinevate gruppide õiguste ja huvide kaitsmine on au sees. Häälekamad teevad ennast kuuldavaks, tugevamad panevad ennast maksma. Inimesi, kes kehtestavad ennast teiste suhtes, on hakatud nimetama survegrupiks. Survegrupi põhitunnuseks on püüd suunata teiste suhtumist ja otsustuskäitumist. Need otsused võivad puudutada mistahes valdkondi, nagu näiteks rahade jaotamist, väärtuste sõnastamist või hariduse sisu määramist.
Survegrupi toimeviisiks on vastandumine. Vastanduda võidakse kas konkreetses küsimuses või olemuslikult. Viimasel juhul defineerib survegrupp ennast eituse kaudu. See tähendab, et meie ei ole nemad. Neid, kellele vastandutakse võib nimetada põhileeriks. Selleks põhileeriks võib olla mõni teine grupp, organisatsioon või ka ühiskond tervikuna.
On survegruppe, mille eesmärgiks on tulla, et jääda. Need on ennekõike võimule orienteeritud survegrupid, mille kaugem eesmärk on enda püsiv kehtestamine põhileeri üle.
Valdkonna järgi, milles vastandumine toimub, on võimalik rääkida majanduslikest, erialastest, poliitilistest, ideoloogilistest või turunduslikest survegruppidest. Viimasel juhul on tegemist agressiivse müügi- ja turundustegevusega. Konkreetne survegrupp võib toimida erinevates valdkondades alates elustiili propageerimisest kuni konkreetsete nõudmisteni või võimu haaramiseni välja.
Survegrupi tekkimiseks on kaks põhimustrit. Esiteks võib survegrupp tekkida mingi sotsiaalse koosluse ehk põhileeri sees. Sellisel juhul grupp liikmeid koondub ja hakkab ülejäänutele vastandudes oma asja ajama. Teiseks on aga võimalik, et survegrupp n-ö istutatakse põhileeri mõne teise isiku või huvirühma poolt. Siis on kellegi teise eesmärgiks põhileeri mõjutamine või isegi ülevõtmine.
Survegrupi põhitunnuseks on püüd suunata teiste suhtumist ja otsustuskäitumist.
Survegrupi toimeaeg võib olla erinev. Kui eesmärgiks on konkreetne soov, siis pärast eesmärgi saavutamist minnakse laiali. Võib juhtuda, et survegrupil polegi otsest eesmärki, tahetakse lihtsalt praalida. Kui aur saab välja lastud, lahkutakse areenilt. On aga survegruppe, mille eesmärgiks on tulla, et jääda. Need on ennekõike võimule orienteeritud survegrupid, mille kaugem eesmärk on enda püsiv kehtestamine põhileeri üle.
Minu jaoks on olnud just võimule orienteeritud survegrupid psühholoogiliselt kõige huvitavamad. Mõnes mõttes on tegemist üldinimliku nähtusega, sest kogu aeg nii organisatsioonis kui ka ühiskonnas keegi tahab teha midagi teisiti. See, kas taotlused on head või halvad, arukad või ogarad, edumeelsed või tagurlikud, on hinnangute küsimus. Hinnangutest sõltumata on survegrupil oma arengudünaamika ja eneseteostamise võtted.
Grupisurve arenguastmed
Survegrupi toimes esinevad teatud astmed. Nende astmete ajaline kestvus võib olla erinev. Samuti võib survegrupp oma arenguteel peatuda mõnel nendest astmetest. Igal survegrupil on oma arengutee ja seepärast on kuue astme väljatoomine vaid üldistava iseloomuga.
Survegrupi esimeseks astmeks on idee sõnastamine. Selle selgeks saamine, mida tahetakse. Mida konkreetsem on põhisõnum, seda suurem on survegrupi õnnestumise tõenäosus. Ebamäärase sõnumiga survegrupid osutuvad lihtsalt vingujateks, lärmajateks või eriteadlasteks, keda on lihtne ignoreerida.
Segaduse loomise üheks meetodiks on sõnade tähenduse muutmine.
Teine aste on põhileeris segaduse tekitamine. Põhileer võib olla toiminud juba aastaid. Inimesed on omandanud oma positsioonid, rollid on välja kujunenud ja elu kulgeb omasoodu. Toimiv tegelikkus tundub olevat parim võimalik ja teisiti mõtlemist käsitletakse isikliku reetmisena. See, kust tullakse, kuhu minnakse ja kes ollakse, ei kuulu enam reflekteerimisele. Survegrupi jaoks on oluline seda vaikelulist tasakaalu kõigutada.
Kolmas aste on lõhede tekitamine. See tähendab, et kui survegrupil õnnestub põhileeri liikmetest kedagi enda poole meelitada, on kellega koostööd teha. Eriti hinnalised on survegrupi jaoks põhigrupi võtmeliikmed. Kui need lähevad survegrupi poole üle, on astutud suur samm edasi. Lõhede tekitamise vaieldamatu tulemus on senise maailmavaate ja elutunnetuse ainuvõimalikkuse hävitamine.
Neljas aste on otsene survestamine. See tähendab otseselt endale ressursi haaramist. Selleks võib olla raha, positsioonid, aeg, sisemine tähelepanu, kajastatus alusdokumentides ja sotsiaalne nähtavus. Mida enamat protsesse mõjutatakse ja mida suuremaid muutusi üksikutes valdkondades taotletakse, seda suurem on surve.
Grupi surve rajaneb psühholoogilisel tõsiasjal, et meil on loomulik vajadus kuuluda kellegi sekka. Seda on nimetatud ka meie-tunde vajaduseks. Selleks, et meie-tunnet kogeda, vajame me grupipoolset heakskiitu.
Viies aste on teostamine või ülevõtmine. Esimesel juhul saavutab survegrupp oma eesmärgi ja lõpetab seejärel oma tegevuse. Senine põhileer jätkab survegrupi taotletud muudatusi ellu viies. Teisel juhul toimub survegrupi poolt võimu ülevõtmine. Sellisel juhul lakkab senine põhileer senises tähenduses olemast. Tekib uus leer, mis võib ka nime vahetada.
Kuues aste on ülevõtmise järgne kohanemine. Võimu võtmine on sageli lihtsam kui võimul püsimine. Kritiseerida on lihtsam kui vastutada. Võib juhtuda, et kunagine edukas survegrupp stagneerub ja tal tuleb endal taanduda järgmise survegrupi ees. Astmed ja nende psühholoogiline mehhaanika korduvad taas.
Grupisurve psühholoogiast
Grupi surve rajaneb psühholoogilisel tõsiasjal, et meil on loomulik vajadus kuuluda kellegi sekka. Seda on nimetatud ka meie-tunde vajaduseks. Selleks, et meie-tunnet kogeda, vajame me grupipoolset heakskiitu. On käsitlusi, mis ütlevad, et isegi meie minapilt ja enesehinnang rajaneb meie arusaamisel teiste inimeste suhtumisest meisse.
Ilmselt on erinevate survegruppide strateegia ja tegevuse läbimõeldus väga erinevad. On neid, kes mürgeldavad niisama. On aga neid, kes tegutsevad professionaalselt, vahel ka rafineeritult. Eelkirjeldatud astmete puhul on segadusel, lõhedel, ülevõtmisel ja uuel enesekehtestamisel oma psühholoogiline taust.
Segaduse taimelavaks on rahulolematus. Survegrupi jaoks tähendab see, et tuleb lihtsalt kritiseerida ja eitada põhileeris toimuvat. Rahulolematute leer aitab kasvatada survegrupi järgijaskonda. Rahulolematud võidakse olla seisukohtade, protseduuride, isikutega – kõigega.
Kõige verejanulisemateks endise ja endiste väljarookijateks osutuvad poolt vahetanud endised ja mujalt tulnud n-ö juurteta hõljum.
Omaette osa rahulolematutest moodustavad inimesed , kes on kimpus iseendaga, ei suuda toime tulla või kellel on rahuldamata ambitsioonid. Nemad kuulevad survegrupi jutus lunastussõnumit oma hädadele. Lisaks sellele leivad nad põhileeri tegelikes või väljamõeldud vigades oma valule seletuse. Just ajutiste survegruppidega liituvad mässumeelsed ja rahutud hinged. Seetõttu ilmuvad sageli samad inimesed välja erinevates survegruppides.
Segaduse loomise üheks meetodiks on sõnade tähenduse muutmine. Oma identiteeti, väärtusi või protseduure hakatakse käsitlema teistsuguses, sageli tavapärasest vastupidises tähenduses. Paremale antakse vasaku tähendus, ülemist käsitletaks kui alumist ja siinpoolne omandab sealpoolse sisu. Tulemuseks on segadus, et keegi ei saa enam aru, kus mis asub ja kes on kes või mis on mis.
Segadust saab hästi ära kasutada, kuna inimesed üldiselt otsivad selgust ja tasakaalu. Kui tekkinud segaduses süüdistada põhileeri ja tulla lagedale selge omapoole sõnumiga, on lootust köita paljude tähelepanu. Inimesed ei pruugi otsida mitte tõde, vaid selgust. Kõik masse haaranud ideoloogiad on kasutanud tabavaid lihtlauseid.
Segases olukorras on kerge lõhestada ja lõhestuda. Konfliktoloogias on kirjeldatud olukordi, kus pikaajaline segadus ja peataolek kujuneb killustatuseks. Tekivad allgrupid, millest igaüks elab oma elu ja sõdib oma sõda. Õhustik muutub vaenulikuks, kiuslikuks ja süüdistavaks. Mõtte- ja koalitsioonikaaslasi otsitakse ka teistest leeridest. Vahel ka seniste vaenlaste seast.
Segases olukorras on kerge lõhestada ja lõhestuda.
Õhustik muutub vaenulikuks, kiuslikuks ja süüdistavaks.
Segaduse ja lõhede tingimustes võib võim n-ö kukkuda maha ja jääda vedelema. Sageli on see mingi lühike ajaperiood, kus ülevõtmine saab toimuda suhteliselt kiiresti. Võib isegi juhtuda, et võim lausa kukub sülle. Näiteks Oktoobrirevolutsiooni uurijad on öelnud, et bolševike võimuletulekus oli palju juhuslikku.
Ülevõtmise järel satub senine põhileer igas mõttes põlu alla. Senised ideed muutuvad naerualusteks. Sageli võib vana põlgamine muutuda ka isiklikuks ja senised juhtfiguurid kaotavad oma positsiooni. Kõige verejanulisemateks endise ja endiste väljarookijateks osutuvad poolt vahetanud endised ja mujalt tulnud n-ö juurteta hõljum. Poolt vahetanute jaoks on tagakius alateadlik eneseõigustus, uustulnukatele on seniolnu pigem ükskõik.
Tormi veeklaasis on lihtsam ohjata kui maailmarevolutsiooni juhtida. Elu läheb edasi, survegrupid tulevad ja lähevad. Survegruppide tegelik mõju on sageli üheselt raskesti määratletav. Sageli annab aeg arukust hindamaks, mis mõju ja tähendus ühel või teisel survegrupil oli. Seda muidugi juhul, kui neid enam üldse mäletatakse.