Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
John Waters
Väikeportaalide, sotsiaalmeedia kommentaatorite ja blogijate kooslus on saanud 21. sajandil virtuaalse linnaväljakuna meediaruumiks, milles leiavad aset tõeliselt vabad arutelud, võimukriitika ja diskussioon. See on ruum, mis funktsioneerib peavoolumeedia võimulojaalsuse tõttu sõnavabaduse viimase kantsina, mõtiskleb Iiri kirjanik ja kolumnist John Waters. Tingimustes, kus massimeedia funktsiooniks ei ole enam rahva kaitsmine võimu kuritarvituste, propaganda ja psühholoogilise sõjapidamise eest, vaid valitsejate kaitsmine valitsetavate eest, väärib Watersi mõtisklus kaasa mõtlemist.
Adrian Bachmann
Alustagem peamisest… Vaba meedia roll ühiskonnas on tõstatada ja toetada elanike vahel demokraatlikke arutelusid, mille käigus saaks tsensuurivabas õhkkonnas selgineda olulised teemad ja küsimused ning arutelu jätkamiseks vajalikud faktid. Ei ole olemas ühtegi muud vundamenti, millele oleks võimalik demokraatiat ehitada.
Varasematel aegadel oli ajakirjaniku ülesandeks kohtuda ekspertidega ning anda nende räägitu edasi valdkonnas mitteorienteeruvate masside jaoks arusaadavas keeles. Tänapäeval ei paista see enam ajakirjaniku töökohustuste hulka kuuluvat. Nimelt on viimase 20 aasta jooksul üha sagedamini hakatud paluma ekspertidel ajalehele arvamusartikleid saata, selle asemel, et ajakirjanik eksperdi juttu lugejaskonnale mõistetavalt vahendaks ja sünteesiks.
Varasematel aegadel oli ajakirjaniku ülesandeks kohtuda ekspertidega ning anda nende räägitu edasi valdkonnas mitteorienteeruvate masside jaoks arusaadavas keeles. Tänapäeval ei paista see enam ajakirjaniku töökohustuste hulka kuuluvat.
John Waters
Sellise suundumusega kaasuvad ühiskonna jaoks paratamatult ohtlikud tagajärjed, sest samal ajal kasvab kiirelt väga kitsa valdkonna ekspertide hulk, kes valdavad sügavuti oma spetsiifilist teemat, kuid ei tea eriti midagi muudest valdkondadest ega ole suutelised omavahel diskuteerima ega kaasuvates küsimustes sisukat arvamust avaldama. Samuti puuduvad tänapäeva ühiskonnas filosoofid, kelle poole oleks võimalik pöörduda kõikehõlmavate ja keerukate küsimustega või paluda neil erinevaid vaatenurki omavahel kokku kõlama panna.
Kvaliteetse ajakirjanduse kärbumise tingimustes on tavainimesele jäetud üksnes võimalus õppida pähe mingi valik lauseid mingi valiku ekspertide arvamuslugudest ning korrata neid üksteisele sotsiaalmeedias. Tulemuseks on pseudoteaduslik mulin, milles puudub ühendav alusloogika. Süü degeneratiivse ühiskondliku protsessi eest lasub aga suuresti korrumpeerunud massimeedial, mis on minetanud oma loomupärase funktsiooni tervikpildi mõttestamisel.
Kvaliteetse ajakirjanduse kärbumise tingimustes on tavainimesele jäetud üksnes võimalus õppida pähe mingi valik lauseid mingi valiku ekspertide arvamuslugudest ning korrata neid üksteisele sotsiaalmeedias. Tulemuseks on pseudoteaduslik mulin, milles puudub ühendav alusloogika. Süü degeneratiivse ühiskondliku protsessi eest lasub aga suuresti korrumpeerunud massimeedial, mis on minetanud oma loomupärase funktsiooni tervikpildi mõttestamisel.
John Waters
Minu hinnangul on peavoolumeedia juba mõnda aega oma lõpule lähenenud ka ilma nimetatud suundumust arvestamata, eksisteerides tänasel päeval mingis mõttes üksnes inertsist. Üks tegur, mis meedia lähenevat hukku on kiirendanud, oli ärimudeli muutmine sellisel moel, mis ei võimalda uudisteagentuuridel enam oma pakutavat sama efektiivselt monetiseerida kui üksnes trüki- ja ringhäälingumeedia aegadel. Internet tõi endaga kaasa lihtsamini teostatava piraatluse ning korra juba avaldatud materjali on teistel osapooltel võimalik taaskasutada.
Juba ammu on minevikku jäänud reaalsus, kus massimeedia poolt avaldatud narratiiv jõudis ühtsena kogu ühiskonnani. Mäletan veel oma nooruspõlve, mil inforuum oli vormunud sedasi, et kui keegi osales televisioonis hilisõhtuses jutusaates, siis tundis kogu Iirimaa ta veel kuu aega hiljem tänaval ära ning tahtis temaga sõbraliult vestelda või vastuoksa – teda sõimata. Ajaloolises plaanis mitte kuigi ammu korraldati televisioonis arutelusid, mida jälgis peaaegu kogu rahvas. See on reaalsus, mis tänapäeval on pea mõeldamatu.
Keskne probleem seisneb selles, et meedia, mis ei toimi enam rahvusliku demokraatliku arutelu platvormina, teeskleb jätkuvalt, nagu nad poleks vaba avatud foorumi funktsiooni minetanud.
John Waters
Täna esitatakse massimeedia vahendusel peamiselt meelelahutussaateid, mis on kaotanud kodanikevaheliste arutelude platvormi funktsiooni. Varem võis publikut kaasav paneeldiskussioon televisioonis minna sedavõrd tuliseks, et saateaega pikendati poole tunni võrra. Mis peamine – seesugustel aruteludel oli ühiskonnas kriitilise tähtsusega funktsioon, nimelt demokraatia elluviimine. Täna seda enam ei eksisteeri ja seetõttu on ka meedia kui ühiskonna järelevalveinstitutsioon väljasuremas ning praegu töötavad ajakirjanikud on olemuslikult pigem vaba ajakirjanduse vaenlased.
Selleks, et mõista, kuidas selline muutus aset on leidnud, on meil vaja esmalt muutust ja selle tagajärgi tunnistada. Üksnes seejärel on meil võimalik otsida lahendusi olukorra parandamiseks.
Ajakirjanikke koolitatakse konkreetse ideoloogilise raamistiku piires, mis väidab, et kõik sellest raamistikust väljapoole jääv on vale ja kuritahtlik.
John Waters
Keskne probleem seisneb selles, et meedia, mis ei toimi enam rahvusliku demokraatliku arutelu platvormina, teeskleb jätkuvalt, nagu nad poleks vaba avatud foorumi funktsiooni minetanud. Mõttepildina kodanike ja kodanikuvabaduste valvuri rolli täitma pidava meedia suhtest võime mõelda kindluslinnale, mille väravad on küll lukus ja müürid kõrged, ent mille müüride taga varitsevad vaenlased. Linnavanemad vaatavad õhtuti aknast, kas valvurid on ikka vahitornis, ja mõtlevad siluette nähes: “Kõik on korras. Võime rahuliku südamega magama minna. Meie naised ja lapsed on kaitstud.” Ühiskonna valvurid on ajakirjanikud, kuid täna on nad endi asemele vahitorni seadnud hernehirmutised, mis paistavad eemalt valvavat, samal ajal kui ühiskond on juba pikemat aega kaitseta, kuna valvurid ise on deserteerunud, või… liitunud vaenlasega.
Ajakirjanikke koolitatakse konkreetse ideoloogilise raamistiku piires, mis väidab, et kõik sellest raamistikust väljapoole jääv on vale ja kuritahtlik. Nad propageerivad oma lahendusi mineviku pimeduse ületamiseks, jättes sealjuures tähelepanuta, et pimedus üksnes kasvab ja et nemad ise toodavad pimedust. Ajakirjanikud on ühiskonnas võimu esindajad ja vastutavad selle eest, mida nad ühiskonnas loovad. Samuti on võimupositsioonidel inimesed, keda ajakirjanikud on meedias sinna upitanud.
Olles reaalsuses võimu käepikenduseks, etendavad massimeedia ajakirjanikud jätkuvalt väga väheveenval viisil rolli rõhutute kaitsjatena, kes püüavad palehigis ühiskonda hoida… kelle eest täpsemalt? Kõige tüüpilisemalt paremäärmuslaste, fašistide ning igat masti “tagurlaste” ja muude viirastuslike pseudoohtude eest, teades samas väga hästi, et reaalsuses on seesugused grupid kas jõuetud või sootuks väljamõeldud.
John Waters
Olles reaalsuses võimu käepikenduseks, etendavad massimeedia ajakirjanikud jätkuvalt väga väheveenval viisil rolli rõhutute kaitsjatena, kes püüavad palehigis ühiskonda hoida… kelle eest täpsemalt? Kõige tüüpilisemalt paremäärmuslaste, fašistide ning igat masti “tagurlaste” ja muude viirastuslike pseudoohtude eest, teades samas väga hästi, et reaalsuses on seesugused grupid kas jõuetud või sootuks väljamõeldud.
Ometi… kuna sellised väited panevad vorsti nende leiva peale siis korrutavad nad neid narratiive omavahel irvitades. Küllap neile tundub, et sedasi on neil võimalus oma vaenlastele jalg taha panna, kuid lõppastmes panevad nad jala taha iseendile, sest on üksnes aja küsimus, millal inimesed, kel on sellest näitemängust kõrini, saavutavad kriitilise massi.
Tõele truuks jääv ajalugu käsitleb alati vääritutena isikuid, kes asuvad innukalt kõige rahakamate ja mõjuvõimsamate jõudude teenistusse tavainimeste vastu võitlemisel.
John Waters
Selle hetke saabudes kerkib küsimus, kas meedia on juba jõudnud meid oma uude paradigmasse vangistada. Kuid tagasivaates jäävad nemad ajalooürikutes vaenlase poolele. Tõele truuks jääv ajalugu käsitleb alati vääritutena isikuid, kes asuvad innukalt kõige rahakamate ja mõjuvõimsamate jõudude teenistusse tavainimeste vastu võitlemisel. Küllap on see sedasi ka tulevikus.
Tänaseks on tõelise ühiskonna järelevalveinstitutsiooni rolli – mida peaks täitma ja varemalt vähemalt mingilgi määral ka täitis meedia – võtnud üle kaootilisena näiv blogijate, vlogijate, youtuberite, Substackis ja mujal kirjutajate ning sotsiaalmeedia sisuloojate mass. Väikeportaalide, sotsiaalmeedia kommentaatorite ja blogijate kooslus on virtuaalse linnaväljakuna meediaruumiks, milles leiavad aset päris arutelud, võimukriitika ja diskussioon ning mis funktsioneerib täna peavoolumeedia võimulojaalsuse tingimustes sõnavabaduse viimase kantsina.
Erinevaid käsitlusi pakkuvate allikate jälgimine võimaldab infokilde omavahel võrrelda ja kontrollida ning vastandlikke positsioone kõrvutades arendada kriitilist mõtlemist – see on tegevus, mida massimeedia identsed, võimutruud edastused mitte üksnes ei soosi, vaid otsesõnu vaenavad.
John Waters
Inimesed, kes ei mõista, kuidas see väljak toimib, on varmad väitma, et see on ruum, kus levitatakse kontrollimatult nn “valet infot”. Reaalsuses koosneb aga kogu massimeedia väär- või eksitavast informatsioonist mis teenib erihuve. Me ehitame oma maailmavaadet üles samamoodi nagu kiviseina. Kõikjal meie ümber leidub kive ning iga ehitusfaasi jaoks on vaja leida sobivad. Seega me proovime erinevatest kohtadest korjatud kive, kuni leiame järgmise, mis paigale asetub, ja aegamisi sein kerkib.
Uus meediamaastik on väga erinev sellest, millega me varemalt harjunud oleme. Kuid antud asjaolu ei tähenda, et see oleks tingimata halb. Vastupidi, see nõuab üksikisikult oluliselt rohkem intelligentsust ja eristusvõimet kui mudel, milles kõigi ajalehtede pealkirjad, lood ja käsitletud vaatenurgad omavahel kattuvad. Erinevaid käsitlusi pakkuvate allikate jälgimine võimaldab infokilde omavahel võrrelda ja kontrollida ning vastandlikke positsioone kõrvutades arendada kriitilist mõtlemist – see on tegevus, mida massimeedia identsed, võimutruud edastused mitte üksnes ei soosi, vaid otsesõnu vaenavad.
Inimühiskonnad on vabaduste taastamise nimel end ajast aega ümber organiseerinud ja seega võime leida ohtralt julgustust teadmisest, et takistused ei ole ületamatud.
John Waters
Selge on see, et ühiskonna järelevalveinstitutsiooni keskmes peavad nüüdsest seisma kodanikud ise. Meil on vaja uurida, mida on vaja vabade kodanike hõlmava ajakirjanduse laialdaselt toimima panemiseks. Alustuseks on vaja leida inimesed, kes on valmis võtma vastutust. Võib-olla võiks seda rolli täita kirjanikud ja kunstnikud.
Ilmselgelt ei sobi sellesse rolli täna tegutsevad ajakirjanikud, kes on kaotanud igasuguse usaldusväärsuse ning kelle levitatud valede ning pseudoreaalsuse tõttu on hukkunud loendamatult palju inimesi. Nende süü ei ole sugugi väike ja nad tuleb oma kuritegude eest vastutusele võtta. Tänastel ajakirjanikel tuleb keelata iialgi veel avalikus ruumis sõna võtmine ning nad tuleb asendada inimestega, kes suudavad vastata võimukriitilise uuriva ajakirjaniku ideaalile. Uutel inimestel on muidugi alguses raske, kuid kusagilt tuleb alustada ja tasapisi uus süsteem üles ehitada. Inimühiskonnad on vabaduste taastamise nimel end ajast aega ümber organiseerinud ja seega võime leida ohtralt julgustust teadmisest, et takistused ei ole ületamatud.
Valitseva klassi visiooni järgi on elanikkonna põhiosa ülesanne hoida käigus ülirikaste heaolu tagavat masinavärki, mistõttu on ka tarbimine – sealhulgas meedia tarbimine – massidele lubatud üksnes üha kitsamates piirides.
John Waters
Siiski tasub arvestada, et lõppeastmes seisame me silmitsi juba väga kaua kestnud võitlusega hea ja kurja vahel, ning selle võitluse keskmes on küsimus inimese olemusest. Kurjuse jõud, kelle käsutuses on piiramatus koguses võltsraha, mida on võimalik rakendada oma huvide teenistusse, püüavad meid taandada üksnes lihakäntsakateks, kellele ette nähtud funktsiooniks on pelgalt tarbida, mitte luua. Valitseva klassi visiooni järgi on elanikkonna põhiosa ülesanne hoida käigus ülirikaste heaolu tagavat masinavärki, mistõttu on ka tarbimine – sealhulgas meedia tarbimine – massidele lubatud üksnes üha kitsamates piirides.
Kurjuse võimuses on külvata hävingut ning selle vastu võitlevatel inimestel ei ole võita ega kaotada muud peale oma elude ja vabaduste. Meil on vaja oma hingejõud kokku võtta, lõpetada vaikimine ning hakata taas kasutama oma vaimseid lihaseid, sest just neid püütakse tänases inforuumis aktiivselt hävitada.
Ärge kunagi alahinnake iga oma sõna ja teo jõudu. Isegi kui teil on vaid üks kuulaja, võib üksainus sõna või tegu olla kõige olulisem asi, mida te oma elu jooksul korda saadate. Iseenese teadmata võite te seda ainumat inimest mõjutada viisil, mida te ei suuda kujutledagi. Ning mis peamine – see inimene võib omakorda mõjutada sadu või tuhandeid teisi hüvelises suunas, kes on kõik teie tänuvõlglased, ilma et teie ega nemad sellest teadlikud oleksid.
John Waters
Ärge kunagi alahinnake iga oma sõna ja teo jõudu. Isegi kui teil on vaid üks kuulaja, võib üksainus sõna või tegu olla kõige olulisem asi, mida te oma elu jooksul korda saadate. Iseenese teadmata võite te seda ainumat inimest mõjutada viisil, mida te ei suuda kujutledagi. Ning mis peamine – see inimene võib omakorda mõjutada sadu või tuhandeid teisi hüvelises suunas, kes on kõik teie tänuvõlglased, ilma et teie ega nemad sellest teadlikud oleksid.
Meie elude vaimne dimensioon on lummavalt põnev. Inimesed nimetavad selles aset leidvaid sündmuseid küll kokkusattumusteks, õnneks, kaoseks või veel paljude nimedega, ent mina ütlen, et kokkusattumus on ime, milles Jumal on otsustanud jääda anonüümseks. Lahtiste silmadega vaadates näeme selliseid imesid kõikjal enda ümber.
Me elame täna harukordsel ajal, kus meile on antud viimaks ometi võimalus juba kaua valitsenud valed tõe väega alistada. Sellise olukorra sees olles, kus meie ise oleme need, kel on kohustus midagi ette võtta, on ootuspärane, et me ei teagi, mida teha, sest meil puuduvad vastavad kogemused, eeskujud ja näidisolukorrad.
Me elame täna harukordsel ajal, kus meile on antud viimaks ometi võimalus juba kaua valitsenud valed tõe väega alistada.
John Waters
Ent meil ei maksa heituda… Mida keerukam olukord, seda tõenäolisem on, et minu enda mõtetes täieliku kaose ja läbikukkumisena näiv olukord laheneb lühikese aja jooksul minule praegu ettenägematul moel ning avalduvad uued elemendid, mida ma ei osanud ette kujutada.
Selles seisnebki minu arusaama järgi usk… Mõistmises ja samas aktsepteerimises, et meie ei kontrolli maailmas valitsevat olukorda. Kuid asjaolu, et meie mõju maailmas aset leidva üle on väga piiratud, ei anna meile õigust loobuda võitlusest kurjuse vastu.
Me oleme moraalselt kohustatud tegutsema, isegi kui meie tegutsemine on sageli ebakompetentne, kohmakas ja ebaefektiivne. Mõistagi me mõtleme asjade üle järele, arutame ja küsime nõu, ent seejärel tuleb meil viimaks ometi sooritada tegu… tegu, mis on ühtlasi usu akt, mis kannab endas veendumust, et meie parimad pingutused aitavad omal väikesel viisil headusel triumfeerida.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.