Jeff Thomas
“Neljas pööre” on nimetus, mis on omistatud sellistele perioodidele ajaloos, mil kõik negatiivsed arengud kuhjuvad nelja põlvkonna jooksul oma haripunkti – see on aeg, mil võimupositsioonid ühiskonnas on hõivatud täielikult sotsiopaatilise inimtüübi poolt, kes pigistab oma positsiooni kuritarvitades süstemaatiliselt rahvastest elumahlad välja.
Lisaks totalitaarse režiimi kehtestamise püüdlustele hõlmavad “neljanda pöörde” ajastule iseloomulikud sümptomid nii moraali kui ka loogika lagunemist. Must on muudetud valgeks, hea halvaks, vale(d) tõeks. Segadus ja kaos suurenevad neljanda pöörde ajajärgu edenedes nii esinemissageduses kui intensiivsuses.
Lisaks totalitaarse režiimi kehtestamise püüdlustele hõlmavad “neljanda pöörde” ajastule iseloomulikud sümptomid nii moraali kui ka loogika lagunemist. Must on muudetud valgeks, hea halvaks, vale(d) tõeks.
Libertaarse vaimulaadiga vabadust armastavad inimesed kipuvad sõgeduse sümptomite ilmnemise suhtes eriti tundlikud olema. Kuna klassikaline neljas pööre toimub umbes kahekümne aasta jooksul, siis selleks ajaks, kui pool degenereerumise protsessi on läbitud ja sümptomid on haripunktis, võib kainemõistuslikele inimestele tunduda, et “See hullus aina süveneb ja süveneb… Kas inimesed ei ärka kunagi üles ega saagi aru, et olukord on täiesti sõgedaks muutunud?” Paraku näitab ajalugu, et hulluse keskel kulgevad massid ei saa kollektiivsest vaimuhaigusest kunagi aru enne, kui on liiga hilja.
Neljas pööre saab ühiskonnas aset leida ultimatiivselt üksnes liigse enesega rahulolu tõttu. Kuigi võime ise-enda eluga iseseisvalt hakkama saada on koos mõtlemisvõimega kolme inimpõlve jooksul üha halvenenud, muutub neljanda pöörde staadiumisse jõudnud populatsioon enesega mõõdutundetult rahulolevaks alles degeneratsiooni protsessi viimastes etappides. Mida suurem on ühiskonnas levinud ülbe enesega rahulolu, seda brutaalsemaks muutub samm-sammult võimudepoolne kontroll ja rõhumine elanikkonna üle.
Paraku näitab ajalugu, et hulluse keskel kulgevad massid ei saa kollektiivsest vaimuhaigusest kunagi aru enne, kui on liiga hilja.
Huvitav on see, et enesega rahulolu on suurim populatsioonides, kus varem valitses suurim jõukus. Seega on sümptomaatiline, et neljanda pöörde sõgedusest on kõige enam nakatunud need riigid, mis jõudsid alles lähiajaloos oma jõukuse haripunkti.
Seega on ootuspärane, et valitsuse totaalkontrolli tase ja sotsiaalse “virgumisega” rõhumine on kõige äärmuslikum USA-s, Ühendkuningriigis, Kanadas ja Euroopa Liidus, kuna alates viimasest neljandast pöördest 1940. aastatel on just need riigid olnud maailma jõukuse koolmekohtadeks. Teise ja kolmanda maailma riikides on rõhumise tase – ning sellega kaasnev kaos ja segadus – olnud oluliselt väiksem.
Seega, kui me soovime näha pöördepunkti, siis millal see saabuda võiks ja mis võiks selle esile kutsuda?
Mida suurem on ühiskonnas levinud ülbe enesega rahulolu, seda brutaalsemaks muutub samm-sammult võimudepoolne kontroll ja rõhumine elanikkonna üle.
Ajalooliselt tuleb eristada poliitilist ja sotsiaalset pöördepunkti. Need ei esine aga alati samaaegselt ja sedasi on see ka seekord.
2022. aasta veebruaris kehtestas USA Ukraina sõja tõttu Venemaale sanktsioonid. See oli etteaimatavaks arenguks. Kuid USA konfiskeeris protsessi käigus mitte üksnes Vene riigi, vaid ka Venemaa kodanike eraomandi.
Tol ajal ei pälvinud see Läänes palju tähelepanu, kuid uskusin, et tagantjärele nähakse seda poliitilise pöördepunktina. Põhjuseks on see, et enamik maailma riike ei näe end maailmajõududena. Nad näevad end riikidena, mida maailma suurriigid pidevalt mõjutavad.
Sellistena püüavad enamus riike ja rahvaid “suurte poistega” koostööd teha ja kannatada võimalikult vähe selle tagajärjel, mida suured poisid parajasti teevad.
Nende riikide ja rahvaste jaoks mõjus USA teadaanne otsese ähvardusena, mis paratamatult sundis maailma erinevaid rahvaid endilt küsima: “Hoidku selle eest… kui nad saavad konfiskeerida Vene rahva varad, siis võivad nad seda tulevikus teha ka meie rahvaga”.
Valitsuse totaalkontrolli tase ja sotsiaalse “virgumisega” rõhumine on kõige äärmuslikum USA-s, Ühendkuningriigis, Kanadas ja Euroopa Liidus, kuna alates viimasest neljandast pöördest 1940. aastatel on just need riigid olnud maailma jõukuse koolmekohtadeks.
See globaalne teadvuse nihe käivitas 2022. aastal ülemaailmse USA mõjuvõimust eemaldumise protsessi. Paljude riikide esindajad hakkasid kärmelt reisima Moskvasse ja Pekingisse, et sõlmida uusi liite, uusi kaubanduslepinguid ja luua uusi lojaalsusi, et leida asendust kontrolli alt väljunud USA diktaadile.
Sellise mastaabiga protsessid ei saagi toimuda üleöö, kuid viimase aasta jooksul oleme näinud kiirenevat eemaldumist naftadollarist, USA reservvaluutast ja kasvanud taotluste esitamist BRICS blokiga liitumiseks. Hiljuti sai Malaisiast esimene riik, kes teatas, et selle ettevalmistused USA-st lahkumiseks on nüüd lõppenud ja nad distantseerivad end ametlikult USA-st.
See suundumus progresseerub järgmise aasta jooksul edasi, kui üha rohkem riike oma plaanidega avalikkuse ette tulevad – see on üleüldine suundumus, mis ühtaegu murendab USA ülemvõimu kui kasvatab BRICS bloki mõju.
Globaalne teadvuse nihe käivitas 2022. aastal ülemaailmse USA mõjuvõimust eemaldumise protsessi.
Ent mis saab sedasi teisest murest – sotsiaalsest murdepunktist?
Siinkohal on taas ülim enesega rahulolu peamiseks komistuskiviks muutuste aset leidmisele. Viimastel aastatel on konservatiivsed mõtlejad üha enam ärritunud sotsialistlike arusaamade ja “virgumise” liikumise pärast. Black Lives Matter survegrupi türannia, kliimafanatism, LGBTQ õigused, mingi müstiline “valgete privilegeeritus” ja vaktsiinimandaadid on ühiskonnas üha domineerivamateks tõsiasjadeks saanud.
Ometi on viimasel ajal ilmnenud märke, et virgumise liikumine on ennast ammendamas. Sellest kõnelevad mitmed episoodid, millest järgnevalt on esile toodud vaid mõned näited.
- Stanfordi õigusteaduskonna tudengid vilistasid hiljuti neile esinema tulnud konservatiivse kõneleja vihaste solvangutega välja, kusjuures enesekontrolli kaotanud õpilased nõudsid sealjuures tema tütarde vägistamist. Ka loengut modereerinud administraator lisas hagu tulle, mõistes kõneleja lahkudes hukka. Kuid ootamatul kombel otsustas ülikooli liberaalne dekaan vallandada hoopiski ürituse administraatori ning saata tudengid “sõnavabaduse ja juristiameti standardite” koolitusele.
- Ana Kasparian vasakpoolsest “Noorte türklaste” nime kandvast survegrupist läks kaasrevolutsionääridega tülli, teatades, et : “Ma olen naine. Palun ärge kunagi nimetage mind emakaga indiviidiks, sünnitajaks või menstruatsiooniga inimeseks. Kuidas inimesed ei saa aru, kui alandav see on?”
- Endine kikkpoksija Andrew Tate on tõusnud meteoriidina noorte meeste ja poiste seas iidoliks tänu oma ultramaskuliinsele persoonale. Tate’i järgijad kommenteerivad, et Tate esindab “kõike seda nende olemuse kohta, mida nad on olnud ühiskonna poolt sunnitud maha suruma”.
Kõik eelpool mainitud episoodid on vaid mõningad näited virgumise-trendi üha suuremast üllatuslikust pöördumisest. Mis antud protsessi juures kõige märkimisväärsem – see ei tulene mitte konservatiividelt, vaid liberaalide endi poolt.
Oleme tunnistajaks, et need, kes varemalt poliitkorrektset virgumise liikumist propageerisid, üleküllastusid sellest niipea, kui see ideoloogia nende elud endasse neelas. Üha suurem hulk liberaale on jõudmas murdepunkti, sest “virgumine” on ka neile talumatuks muutunud.
Oleme tunnistajaks, et need, kes varemalt poliitkorrektset virgumise liikumist propageerisid, üleküllastusid sellest niipea, kui see ideoloogia nende elud endasse neelas. Üha suurem hulk liberaale on jõudmas murdepunkti, sest “virgumine” on ka neile talumatuks muutunud.
Ent mida see kõik tuleviku jaoks tähendab? Kas globalistlike ideoloogiate surve on järele andmas? Ei, kahjuks pole olukord nii roosiline. Isegi kui protsess peab lõpuks ennast ammendama, on sellel veel aastaid edasi kulgeda ning halvim ootab meid veel ees. Ometi on esimesed muutuste tuuled endast märku andmas, kuna narratiivid on üha suuremale hulgale inimestele talumatuks muutumas.
Võimurid ei väsi kunagi retoorikast, mida nad enese legitimeerimiseks loovad.
Kindel on see, et võimurid ei väsi kunagi retoorikast, mida nad enese legitimeerimiseks loovad. Kuid varem või hiljem saavad võimurite käsilased – need, kes seda propagandat peale suruvad – oma kõhutäie ja liiguvad edasi.
See ei juhtu küll üleöö, kuid me võime tulevikus siiski jõuda pöördepunkti, kui sõgedad narratiivid hakkavad oma haaret kaotama mitte üksnes masside, vaid ka rõhujate üle.
Esifoto: Karl Nesh/Shutterstock.com
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!