Audio leiad artikli lõpust
Roger Devlin
Analüüsides Charles Murray raamatut “Coming Apart: The State of White America, 1960-2010” tuli esile üks detail. Nimelt märkis Murray oma raamatus, et viimastel aastakümnetel on hüppeliselt kasvanud üksikemade arv, samas kui meeste töökus on teinud läbi olulise languse. Paljud mehed, kes varem oleksid töötanud selle nimel, et oma perekonda ülal pidada, ei võta nüüd enam vaevaks isegi abielluda. Murray ise ei suutnud seda tendentsi millegagi põhjendada.
Ma arvan teadvat, mis selle taga on. Kui seksuaalrevolutsioon aset leidis, ei võetud naiste seksuaalsust piisavalt arvesse, sest see on teema, mida inimestele ei meeldi arutada, isegi kui nad sellest midagi teavad. Paratamatult eelistavad naised abielluda meestega, kes suudavad neid ülal pidada.
Paljud mehed, kes varem oleksid töötanud selle nimel, et oma perekonda ülal pidada, ei võta nüüd enam vaevaks isegi abielluda.
Ameerika majandus oligi varem korraldatud selliselt, et see võimaldas meestel pidada üleval naist, kes lastega koju jäi. Seda kutsuti „perepalga” süsteemiks. Tööandjatele see ei meeldinud. Nemad eelistasid süsteemi, mis tugines võrdsetele võimalustele. Ka valitsus eelistas viimast, sest sedasi oli neil võimalik ka naiste sissetulekuid maksustada.
Traditsioonilist peremudelit hoidis koos aga töötava isa ja koduse ema “perepalga” süsteem. 1960. aastatel avanes tööturg ka naistele, mis muidugi tõi töötavate meeste jaoks kaasa suurel hulgal konkurente, sest tööjõu hulk turul praktiliselt kahekordistus. Loomulikult viis see alla ka üldise palgataseme.
Feminismi kiputakse seostama marksismiga, ehkki suurettevõtted toetasid feminismi samadel põhjustel, miks nad toetavad ka massimigratsiooni.
Täpselt nii. Asi on madalates palkades. Tööandjad mõistsid, et naiste sisenemine tööturule tõstab tööjõu hulka ning alandab palkasid. Meeste palkade vähenemine muutis mehed naiste jaoks vähem atraktiivseks.
Seega ei ole mehed mitte müstilisel kombel hakanud abielu vältima, nagu väidab Murray, vaid naised ise ei soovi enam abielluda meestega, kelle palk on nende endi omast väiksem. Sedasi juhtub, kui „perepalga” süsteem asendada võrdsele kohtlemisele tugineva süsteemiga: tulemuseks on kasvav üksikemade arv ning töötasu või intellekti püramiidi ülemisse otsa mittekuuluvate meeste võimetus teenida piisavalt, et pere ülal pidada. See aga ongi põhjus heade majandustingimuste poole püüdlemiseks – võimaldada meestel teenida piisavalt raha, et oma perekonda toetada.
Monogaamia on oma olemuselt egalitaarne, sest see tugineb ideel, et igal mehel on naine ja igal naisel on mees. Kui [monogaamia] kokku kukub, siis seksi „pakkumine” mitte ei suurene, vaid see lihtsalt jaotub ümber, nihkudes rohkem püramiidi tipu poole, mis tähendab, et jõukad ja mõjuvõimsad mehed ei saa mitte ainult rohkem naisi, vaid väga palju naisi.
Ning ülekaalukalt meestööjõule tuginev tööstussektor on tänaseks samuti hävitatud.
Tõepoolest, peamised karjäärivõimalused on praegu nihkunud nendesse valdkondadesse, kus naistel on eelis – istuv töö, mis on seotud andmete sisestamise ning päevast päeva arvuti vaatamisega. See on valdkond, kus praegu peamiselt raha teenitakse, mitte ehitussektor või muu taoline valdkond, kus füüsiline jõud on eeliseks. Selline töö, kus mehed on edukamad, on eelmise paari generatsiooni majandusliku ja sotsiaalse revolutsiooni poolt sisuliselt hävitatud.
Üldine teooria paistab olevat see, et mehed ei taha abielluda, sest neil on ilma selletagi piisav ligipääs seksile. Ma ei usu, et meestel on võimalik olla rohkem seksuaalvahekorras kui enne seksuaalrevolutsiooni. Pigem arvan ma, et toimunud on niinimetatud seksuaalvahekorra „pakkumise” ümberjaotumine.
Tulemuseks on kasvav üksikemade arv ning töötasu või intellekti püramiidi ülemisse otsa mittekuuluvate meeste võimetus teenida piisavalt, et perekonda ülal pidada.
Monogaamia on oma olemuselt egalitaarne, sest see tugineb ideel, et igal mehel on naine ja igal naisel on mees. Kui [monogaamia] kokku kukub, siis seksi „pakkumine” mitte ei suurene, vaid see lihtsalt jaotub ümber, nihkudes rohkem püramiidi tipu poole, mis tähendab, et jõukad ja mõjuvõimsad mehed ei saa mitte ainult rohkem naisi, vaid väga palju naisi. Naisi, kes muidu oleksid abiellunud tavaliste meestega. See on tabuteema, mis enamikest konservatiivsetest seksuaalrevolutsiooni teemal peetavatest aruteludest välja jäetakse, sest keegi ei taha rääkida naistele loomuomasest hüpergaamiast.
Jah, ligipääs seksuaalvahekorrale suureneb, kuid seda üksnes osade meeste jaoks, kes on tugevas vähemuses. Enamike meeste jaoks võimalike seksuaalpartnerite arv hoopis väheneb.
Sellest räägivad sotsiaalmeedias vaid väga üksikud. Näib, et peamiselt need, kes loovad sisu videomängude kohta.
Aga samas õpetavad nad sulle väga palju. Rohkem kui kõik parempoolsed, kes jutlustavad konservatiivsetes ajakirjades ja veebilehtedel meestest, kes naisi ära kasutavad.
Meestel puudub huvi abielluda naistega, kes on kümme aastat alfaisaseid taga ajanud ning paljudega neist ka maganud.
Enamikel konservatiividel ei ole tegelikult selget pilti, mis tegelikult ühiskonnas seksuaalsuhete tasandil tänapäeval toimub. Nad paistavad keskenduvat üksnes abordile ja homoseksuaalsusele.
Ma arvan, et osalt on see seotud ka generatsiooniliste erisustega. Paljud vanemad mehed lihtsalt ei tea, millega noortel meestel tuleb tänapäeval rinda pista. Kõige rohkem võtavad sõna need, kes kasvasid üles 1960. aastatel lõunaosariikides, enne kultuurirevolutsiooni, ning kes arvavad, et tänapäeva naised on samasugused nagu nende nooruses. Nad ei hooma seda, kui palju naised tänu seksuaalse vabanemise liikumisele, Cosmopolitanile ja feministlikule ideoloogiale on muutunud.
Naised sisuliselt raiskavad oma nooruspõlve eelise ära. Nad kasutavad seda püüdmaks alfaisaseid, kel puudub igasugune huvi või vajadus nendega abielluda, samas põlates kõiki neid mehi, kes reaalselt oleksid valmis nendega abielluma.
Naised ei sünni “abielukõlbulikena”, neid tuleb selleks kasvatada ja juba noorest east alates ette valmistada. Seda aga enam ei tehta. Sisuliselt valmistatakse naisi ette kõigeks muuks kui naiseks ja emaks olemiseks. Vastupidi, neid veendakse selles, et naine ja ema olemine on miski, mida ainult luuserid teevad. Et see on miski, mis on mõeldud naistele, kes millekski muuks ei kõlba, kes ei ole millegi muu jaoks piisavalt intelligentsed.
Miks aga mehed abiellumisest vähem huvitatud on?
Meestel puudub huvi abielluda naistega, kes on kümme aastat alfaisaseid taga ajanud ning paljudega neist ka maganud. Paul Craig Roberts mainis seda, et kui meeste käes küsida, miks nad abielluda ei taha, siis ei ole nende vastus see, et abieluväline seks muudab abielu mõttetuks, vaid see, et nad ei taha abielluda lõtvade elukommetega naistega. See ei ole aga kuigi lihtne, sest ülikooli raamatupoodide kõige enam müüdud lugemismaterjal on Cosmopolitan. See on see, mida noored naised loevad.
Oma loomult ei ole naised seksuaalselt täiesti vabameelsed. See tähendab, naised ei ole seksuaalpartnerite osas valimatud. Inimesed arvasid, et seksuaalrevolutsioon tähendab seda, et naised magavad kellega iganes. See ei vasta tõele. Nad valivad kõige atraktiivsema kaaslase. Püramiidi tipust partneri valimine on omane ka teistele primaatidele, mis tähendab, et meeste peamiseks eesmärgiks on jõuda nii-öelda karja liidriks, et naistele ligi pääseda.
Tsiviliseeritud riigid põhinevad sellel, kuidas lapsi kasvatatakse ning ainuõige viis seda teha on stabiilses perekonnas, kus on üks ema ja üks isa.
Tsiviliseeritud ühiskonda ei ole aga võimalik sedasi üleval hoida. Tsiviliseeritud riigid põhinevad sellel, kuidas lapsi kasvatatakse ning ainuõige viis seda teha on stabiilses perekonnas, kus on üks ema ja üks isa.
Antropoloogid kirjeldavad seda nii, et paaritumisele ja laste kasvatamisele suunatava ressursi vahel tuleb leida tasakaal. Hüpergaamia puhul suunatakse rohkem ressurssi paaritumisele, mistõttu laste kasvatamine jääb unarusse. Inimühiskonnas reeglina prevaleeriv monogaamia leidis sellele lahenduse: kui võimalikult palju inimesi küllaltki noorena abiellub, on inimestel rohkem aega, mida nad saavad panustada laste kasvatamisele.
Seega… monogaamia eesmärk ei ole muuta meeste jaoks ligipääs seksuaalvahekorrale keeruliseks. Vastupidi, eesmärk on teha see lihtsaks. Mida lihtsam on kaaslase leidmine, seda rohkem on neil aega tõsisteks asjadeks nagu laste kasvatamine ja kultuuri edasikandmine.
Mis juhtub vanemas eas meestega, kes otsustavad praeguse korra juures jääda vallalisteks?
Meeste jaoks on olukord vananedes isegi lihtsam kui naiste jaoks. Varases täiskasvanueas on võim sisuliselt täielikult naiste kätte koondunud, sest nemad kontrollivad seksi „pakkumist” ning meeste poolt on selle järele nõudlus. Aja jooksul see võimutasakaal aga muutub, sest meeste võime elatist teenida suureneb ajas, mistõttu on nad 40-aastasena kaaslasena atraktiivsemad, kui nad olid 20-aastasena. Naiste puhul on see protsess aga vastupidine – naised kaotavad oma seksuaalse atraktiivsuse.
Ma kutsun seda „nohikute kättemaksuks”. Naised sisuliselt raiskavad oma nooruspõlve eelise ära. Nad kasutavad seda püüdmaks alfaisaseid, kel puudub igasugune huvi või vajadus nendega abielluda, samas põlates kõiki neid mehi, kes reaalselt oleksid valmis nendega abielluma. Lõpuks jäävad aga nemad kaotajateks, sest meestel on võimalik jõuda väga jõukale järjele, kui neil ei ole vaja naist ja lapsi ülal pidada.
Paaritumisele ja laste kasvatamisele suunatava ressursi vahel tuleb leida tasakaal. Hüpergaamia puhul suunatakse rohkem ressurssi paaritumisele, mistõttu laste kasvatamine jääb unarusse.
Ning lõppastmes ei ole meestel vaja abielu sama palju, kui seda on vaja naistel. See tuleb aga ilmsiks üksnes ajaga, mis ongi põhjus, miks maailm on täis 30. eluaastates naisi, kes meessugu vihkavad. Nad ei saa aru, miks nad ei suuda leida meest, kes oleks valmis end neile pühendama. Põhjus on lihtne, nad kasutasid oma looduse poolt antud võimu nooruses valesti ära.
Ma olen kuulnud, et teatud hulk edukaid mehi on sattunud agressiivsete kohtinguteenusepakkujate ohvriks. Naised, kes lasid noorena käest võimaluse endale abikaasa leida, on vanemana valmis tuhandeid dollareid välja käima teenuse eest, mis lubab neile mehe leida. Need teenusepakkujad helistavad läbi kõik vähegi leitavad jõukad ja edukad mehed, püüdes neile pähe määrida rumalaid kibestunud naisi, kes ei abiellunud siis, kui neil selleks võimalus oli.
Seriaali „Seks ja linn” peategelane abiellus 40-aastaselt eduka ärimehega.
Seriaale ja filme ei saa usaldada, sest ainult väljamõeldises elavad naised, kes käituvad rumalalt, sest nad lasevad oma hormoonidel end juhtida, õnnelikult elu lõpuni.
Teie arvates on polügaamsed ühiskonnad barbaarsed.
Jah, sest monogaamia on tsivilisatsiooni loomise vaatest sama oluline kui tuli ja ratas. Kui kaob monogaamia, kaob ka Lääne tsivilisatsioon.
Ning see on ühtlasi peamiseks põhjuseks, miks meie ühiskond on kokku kukkumas. Ma usun, et teil on vanema generatsiooni konservatiivide osas õigus. Aga ehk suudab noorem generatsioon leida valguse tunneli lõpus?
Võib-olla tõesti, sest noortel meestel on olnud rohkem kokkupuudet naiste “toore” seksuaalsusega. Nad on seda ise otseselt kogenud, sest nad on kasvanud üles naistega, keda ei kasvatatud täitma naise ja ema rolli.
Monogaamia on tsivilisatsiooni loomise vaatest sama oluline kui tuli ja ratas. Kui kaob monogaamia, kaob ka Lääne tsivilisatsioon.
Mulle tegelikult pakuvad väga huvi ealised iseärasused minu tööle antavas tagasisides. Paljudele vanematele meestele see ei meeldi. Nad peavad seda misogüünseks, sest paljud neist ilmselt ei suuda uskuda, et asi võiks olla nii halb, kui mina seda kujutan. Samas noored mehed tänavad mind, et ma panen sõnadesse selle, mida nemad on terve oma elu oma silmadega näinud ja kogenud, kuid millele neil varem puudus selgitus. Kuna neil on tõestus olemas, on nad minu pakutavatele põhjendustele rohkem avatud. Seega ma tõesti usun, et muutused on tulemas.
Konservatiivsuse vaatepunktist pean ma aga märkima, et millegi säilitamine ei ole enam ammu relevantne missioon, sest vana süsteem on juba sisuliselt täielikult hävitatud. Me peame kõike uuesti algusest peale ehitama hakkama. Ja ma usun, et minu töö aitab sellele kaasa rohkem kui mistahes muu konservatiivi heietused sellest, kuidas seksuaalne vabadus lubab meestel süütuid naisi ära kasutada. Neil inimestel pole õrna aimugi, mis ühiskonnas tegelikult toimub.
Me peame kõike uuesti algusest peale ehitama hakkama.
Mõned konservatiivid käsivad meestel „mehisem olla”.
See ei aita. Seda on lihtne öelda, sest eeldatakse, et mehed peavad olema stoilised ja suutma raske töö, valu ja pettumuse lihtsalt ära kannatada, aga nagu me teame, on kõigil omad piirid. Meestelt oodatakse, et nad kannataksid välja midagi, mis on väljakannatamatu ning mida pikas perspektiivis ühel hetkel lõpuks lihtsalt ei ole enam võimalik taluda. Ma arvan, et peagi on oodata niinimetatud seksuaalset “vasturevolutsiooni”. See on juba tuure kogumas ja ma usun, et minu töö aitab sellele kaasa.