Saksa ajakiri Stern on avaldanud artikli, mille kohaselt peaks Saksa noored olema valmis surema etnilise toidu restoranide ja LGBT-muuseumi eksponaatide eest.
Saksa avalikkuse meelepaha pälvinud artikkel pealkirjaga „Teised ei kaitse meid enam? Siis peame seda ise tegema!“ väidab, et “USA ei soovi enam Saksamaad kaitsta. See toob kaasa kainestava tõdemuse: meie talumatu enesega rahulolu peab lõppema.“
Artikli autor Tilman Gerwien, kes vanusest tulenevalt ei pea tõsi küll ise enam kunagi sõjaväes teenima, näeb olukorra lahendusena noorte kohustuslikku suunamist tulevatesse sõdadesse, et kaitsta “Uue Saksamaa” keskseteks väärtusteks olevat „vabadust ja mitmekesisust“.
Gerwien väidab, et vasakpoolsete traditsiooniline hoiak ajateenistuse suhtes, mille kohaselt saksa noored nõudsid Ameerika vägede lahkumist Saksamaalt, ei olnud „mitte üksnes südametunnistuse, vaid ka elustiili küsimus“. Ta märgib, et NATO-vastastel meeleavaldustel „hüppasid inimesed ringi, skandeerides ‚NATO-st välja, lõbu sisse!‘“. Kõik see peab Gerwieni sõnul lõppema.
Sterni artikkel käib ühte takti Saksa vasakpoolses peavoolus viimasel ajal maad võtnud sõjahimuga, mis võimendus pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Roheliste partei kunagised ideaalid – NATO Euroopast eemaldamine ja patsifistliku tegevuskava järgimine – on kõrvale heidetud. Seoses Trumpi administratsiooni väljaütlemistega töötab Saksa peavoolu sõjapropaganda täna täistuuridel, kusjuures rohelised on militariseeritud Saksamaa idee nimel ühendanud jõud Kristlik-Demokraatliku Liiduga (CDU).
Üsna ootuspäraselt ei ole inimesed end uue multikultuurse Saksamaa eest võitlemiseks järjekorda võtnud ning see on Saksa valitseva eliidi jaoks üha tõsisem probleem. Suur osa konservatiivsetest noortest ei näe enam sellist Saksamaad, mille eest nad oleksid valmis oma elu andma, ja tegelikult põlgab poliitkorrektne „Uus Saksamaa“ konservatiivselt meelestatud noori “Alternatiiv Saksamaale” (AfD) partei valijaid kirglikult.
Üsna ootuspäraselt ei ole inimesed end uue multikultuurse Saksamaa eest võitlemiseks järjekorda võtnud ning see on Saksa valitseva eliidi jaoks üha tõsisem probleem. Suur osa konservatiivsetest noortest ei näe enam sellist Saksamaad, mille eest nad oleksid valmis oma elu andma, ja tegelikult põlgab poliitkorrektne „Uus Saksamaa“ konservatiivselt meelestatud noori “Alternatiiv Saksamaale” (AfD) partei valijaid kirglikult.
Ajakirju Spiegel ja Stern lugevatele vasakpoolsetele võib küll meeldida mõte sõduritest, kes lähevad nende eest sõdima, aga tegelikult ei soovi nad ise sõdida. Saksa eliit on traditsioonilisi mõisteid nagu „au“ ja „kangelaslikkus“ aastakümneid mõnitanud ja halvustanud, mida isegi vasakpoolne ajakiri Stern tunnistab.
Lõppkokkuvõttes ei peagi ajateenistuse sisse seadmiseks olema mingit konkreetset „põhjust“. Noored lihtsalt sunnitakse vajadusel Saksamaal, nagu ka Ukrainas, Sterni toimetuse moodustavate isikute ja teiste nendesarnaste põhimõtete eest rindele, kuid ajakirjanikele meeldiks mõelda, et noortel on endi arvates vähemalt mingid aated, mille nimel tasub surra.
Seega… Mille nimel peaksid noored sakslased surema? Selle küsimusega Stern tegelebki, sest väljaande enda poolt propageeritav atomiseeritud ja multikultuurne ühiskond vähendab sakslaste soovi surra nägu mudas kuskil kaevikus.
Stern kirjutab, et: „Kõike seda arvesse võttes seisab Saksamaa tohutu väljakutse ees. Me peame julgema tunnistada rohkem „kangelaslikkust“ – ja vähem hedonismi. Rohkem kogukondlikku pühendumist ja vähem vastutust vältivat individualismi. Ja me peame olema ettevaatlikud, et me ei kaotaks silmist seda, mida me soovime kaitsta: nimelt vabadust ja mitmekesisust. Kui pendel liigselt individualismi suunas liigub, jääme kaitsetuks. Kui aga keskendutakse liiga tugevalt kaitsele, ärkavad mineviku kummitused, märksõnaga „rahvuslik kogukond“. Oluline on leida tasakaal.“
Saksa valitsev eliit üritab noori sakslasi meelitada sõjaväkke, et kaitsta Saksa riiki, mille demokraatiaarmastus on lausa nii suur, et see on astumas samme, et keelustada saksa rahva seas populaarseimaks parteiks tõusnud “Alternatiivi Saksamaale”.
Stern ei taha ka seda, et oma riiki armastavad parempoolsed kodanikud peaksid rindel mingit patriootilist sõda. See võib paratamatult viia selleni, et inimesed hääletavad AfD poolt ja siis… tuleb Hitler tagasi. Selline on Der Spiegeli, Sterni ja paljude teiste Saksa peavooluväljaannete loogika.
Selle asemel otsivad nad iPhone’iga hipstereid, kes armastavad mitmekesisust ja on valmis selle eest kaevikus surema. iPhone’idega noored peaksidki rindel surema, et kaitsta selliseid mehi nagu Gerwien, et nood saaksid käia ka edaspidi muretult Vietnami restoranides, osaleda Aafrika kirjanike raamatute ettelugemistel ja nautida Brasiilia LGBT-aktivistide kunstiinstallatsioone.
Teisisõnu – Saksa noored peaksid surema kõige eelnimetatu eest, aga mitte mingil juhul „Saksa rahva“, „Saksa lipu“ või „maa ja kodu“ või muu sellise fašistliku jama eest, mis tavaliselt ühendab rahvaid ja paneb mehi üksteise ja oma perekondade eest oma elusid andma.
Sterni väitel ei võitle Saksa noored aga mitte üksnes mitmekesisuse, vaid ka „vabaduse“ eest. See tähendab, et kui teil on mõni probleem „saksa vabadusega“ – näiteks Saksamaa karmide sõnavabaduse seadustega –, siis tuleks teie vabadust piirata politseivisiidiga, nagu Saksamaal üha enam juhtub.
Mõistagi on vabadus ja demokraatia omavahel seotud ning Saksa valitsev eliit üritab noori sakslasi meelitada sõjaväkke, et kaitsta Saksa riiki, mille demokraatiaarmastus on lausa nii suur, et see on astumas samme, et keelustada saksa rahva seas populaarseimaks parteiks tõusnud “Alternatiivi Saksamaale”. Saksa vabaduse eripära näib seisnevat selles, et see keelustab kõik erakonnad ja poliitilised liikumised, mis on vastu Ukraina sõtta sekkumisele kui nähtusele, mida kõik vabaduse ja mitmekesisuse eest võitlevad sakslased peaksid toetama.
Samuti tasub märkida, et hoolimata asjaolust, et sakslasi kutsutakse üles „kaitsma mitmekesisust“, leidub Sterni kaanel tähelepanuväärselt vähe mitmekesisust. Seal on kujutatud vaid kahte valget inimest, ühte poissi ja ühte tüdrukut.
Nagu parempoolsed sageli välja toovad, siis tõelise sõjaohu lähenedes hakkavad relvajõudude värbamisreklaamidesse äkki üha sagedamini ilmuma üksnes valged mehed.
Arvestades, et Saksa noored esindavad üha mitmekesisemaid gruppe, võiks arvata, et selline artikkel oleks olnud ideaalne võimalus kujutada kaanel mustanahalist või araablast. Astuge ükskõik millisesse riidepoodi Saksamaal või mõnes teises Lääneriigis ja te leiate kõikjal klassikalise kombinatsiooni mustanahalisest mehest ja valgest naisest. Kuid nagu parempoolsed sageli välja toovad, siis tõelise sõjaohu lähenedes hakkavad relvajõudude värbamisreklaamidesse äkki üha sagedamini ilmuma üksnes valged mehed.
Tähelepanuväärselt tsiteeris ajakiri Stern oma üleskutses sõjaajaloolast Sönke Neitzelit, kes väitis, et toetab ajateenistust, ning küsis: „Mida me veel ootame? Et 100 protsenti elanikkonnast oleks selle poolt?“ Neitzeli sõnul sakslastele värbamisplaan küll ei meeldi, kuid see lihtsalt peab täide viidama.
Sotsiaaluuringute instituut Forsa poolt läbi viidud küsitlus näitab, et ainult 17 protsenti sakslastest on valmis haarama relva ja oma riigi eest surema. Jääb üle vaid küsida, kui paljud neist 17 protsendist esindavad ühiskonnagruppe nagu vanemad inimesed või naised, keda sundvärbamine sõjaväkke ei puudutaks?
Sotsiaaluuringute instituut Forsa poolt läbi viidud küsitlus näitab, et ainult 17 protsenti sakslastest on valmis haarama relva ja oma riigi eest surema.
Tähele tasub panna, et Ukraina armeel oli midagi, mida Saksa sõjaväel ei ole, nimelt suur hulk patriootilisi, tugevalt parempoolsete vaadetega mehi, kes olid valmis „Ukraina eest surema“. Mitte kõik need sõdurid ei olnud neonatsid, kuid paljud kindlasti olid. Suur osa neist sõduritest on juba surnud ja see sõda võib peagi lõppeda. Kuid iroonilisel kombel võib Ukrainat seoses sõdurite surmaga oodata sarnane tulevik nagu Saksamaadki, kuna Ukraina ettevõtjate üleskutsed aktsepteerida massilist immigrantide sissevedu kaotatud sõdurite asendamiseks tööturul leiavad peavoolus üha enam kandepinda.
Vaatamata sellele jätkab Saksamaa ajateenistuse sisseseadmise idee propageerimist, kusjuures sadu miljardeid eurosid on juba suunatud uute relvade ostmiseks. Ainus probleem peitub selles, et sakslased ei taha nende hävituslennukitega lennata ega neid tanke juhtida.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Saksamaa ees seisnev dilemma on suures ulatuses üle kantav enamikule Euroopa riikidele. Noor, võitlusvõimeline ja aateline mees armastab väga suure tõenäosusega oma peret ja sõpru, aga ka vabadust ning omab lojaalsust tõelistele aadetele ning lähikondlastele. Suure tõenäosusega ta põlgab ka õelatest silmakirjatsejatest politikaanide klassi, mis on tänaseks kaaperdanud enamikus Euroopa riikides võimu, surudes aatelisi konservatiive kõikjal üha enam sisevaenlase staatusesse.
Teisisõnu – Euroopa on jõudnud tänaseks olukorda, kus seda valitsev seltskond on antiteetiline kõige selle suhtes, mis on ohverdust vääriv väheste allesjäänud maskuliinsete meeste silmis, kes oleksid võimelised lahinguväljal oma elu ohverdama. Vabaduse ning eeskätt sõnavabaduse süstemaatiline hävitamine, talumatud regulatsioonid, raskelt välja teenitud tööviljade riiklik (maksu)vargus ning välja jagamine korrumpeerunud klikkidele ja pööblile, sisserändajate soosimine oma kannatavate rahvuskaaslaste ees, rohepöörde hullus ning degenerantsuse propageerimine… Selline ei ole Saksamaa, ega ka Euroopa, mille eest aatelised mehed oleksid valmis surema. Selline on Saksamaa ning Euroopa, mis on ise suremas.
Euroopa on jõudnud tänaseks olukorda, kus seda valitsev seltskond on antiteetiline kõige selle suhtes, mis on ohverdust vääriv väheste allesjäänud maskuliinsete meeste silmis, kes oleksid võimelised lahinguväljal oma elu ohverdama.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Ewa Draze/Shutterstock.com