Kuula artiklit:
Sundvaktsineerimise lävepakul seisval Saksamaal esinemiskeelu saanud muusik Alison Blunt kirjutab avalikus kirjas “kõigile headele sakslastele” koroonahüsteeria tekkimise loost, selle seninägematutest tagajärgedest inimkonnale ja inimsusele ning iga inimese isiklikust vastutusest selle ees mis rolli ta meie ajastu suurimas ülekohtus etendab.
Adrian Bachmann
Avalik kiri kõigile „headele sakslastele“
Bändijuht võttis minuga ühendust eelseisva ringreisi juba kinnitatud kuupäevade osas ning küsis, kas ma olen „vaktsineerinud“. Ta selgitas, et „olukord Saksamaal hakkab muutuma seoses „2G“ (Geimpft & Genesen) ehk siis „Vaktsineeritud ja taastunud“ poliitika jõustamisega.“
Bändijuht hoiatas, et juhul kui ma ei kavatse ennast lasta süstida peab ta mind kollektiivis välja vahetama. Ilmselgelt täies teadmatuses totalitaarse tsirkusega kaasa minemise inimlikest tagajärgedest ja praegustest jõhkratest Nürnbergi seaduste rikkumistest, mainis ta muu hulgas uhkusega, et poliitika pole teda kogu elu üldse huvitanud.
Alljärgnevalt jagan teiega vastust mille bändijuhile saatsin…
Hea bändijuht,
Tänan meie ansambli 2022. aastal Saksamaal ja Austrias esinemise kutseid puudutava e-kirja eest.
Olen täiesti teadlik kruvi keerdudest ja katsetest saada kõiki inimesi täieliku kontrolli alla meditsiinilise sõjaseisukorra kehtestamise kaudu. Olen 2020. aasta algusest saadik jälginud seda ülemaailmset kurssi šoki, kuigi mitte suure üllatusega. Mul on vedanud, et olen aastaid iseseisvalt teemade taustu uurinud ega pole seetõttu propagandistlike peavoolu-uudiste meelevallas. Ma tean, kuidas ja kust teha kontrolle algallikatele, mille andmed rahva aju tuimestava terroriga kuulekaks manipuleerimise eesmärgil n.ö “uudisteks” treitakse. Tegelikkuses ei ole mingisugust “koroonakriisi” sellisel kujul kunagi olnud.
See, mis juhtus, oli pikalt kavandatud manipuleerimine tavalise gripihooajaga, mis kurvastava tõsiasjana tapab igal aastal alati palju meie eakaid ja haavatavaid. See statistiline manipuleerimine saavutati nende surmade lihtsalt uue “pandeemia” alla kvalifitseerides. Uue “tapjaviiruse” niinimetatud “testid” töötati välja juba enne seda, kui Wuhani viroloogid olid arvutiga genereerinud oletatava SARS-CoV-2 viiruse oletatava teoreetilise genoomi. See oletatav genoom loodi varasemate geenipanka sisestatud andmete põhjal “tõenäoliseks” peetud nukleotiidjärjestuste abil.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja ÜRO üritasid juba 2009. aastal etendada samasugust teatrit. Toona oli paanika objektiks mitte COVID, vaid nn. “seagripp”. Kuid dr Wolfgang Wodargi (kes oli sel ajal Saksamaa Liidupäeva liige ja tervishoiu allkomisjoni esimees ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kultuuri-, haridus- ja teaduskomisjoni aseesimees), tähelepanekute ja teadmiste tõttu avastati pandeemia pettus kiiresti. Paraku olid selleks ajaks kui valed lõpuks kõigile selgeks said paljud inimesed uute süstide tõttu jäädavalt kahjustatud ning neil avaldusid pärast vaktsineerimist mitmesuguseid sümptomid, sealhulgas narkolepsia. Oluline on märkida, et pärast 2009 aasta “seagripi” kelmuse paljastamist kadus seagripp kõigist peavoolumeedia väljaannetest hetkega nagu võluväel.
Uue “tapjaviiruse” niinimetatud “testid” töötati välja juba enne seda, kui Wuhani viroloogid olid arvutiga genereerinud oletatava SARS-CoV-2 viiruse oletatava teoreetilise genoomi.
2020. aasta hiliskevadel/varasuvel nihkus meedia fookus lõpututest valedest “covidi põhjustatud liigse suremuse kohta” märkamatult “covidi juhtumite hüppeliseks kasvuks”. Põhjus selleks oli lihtne – liigseid surmajuhtumeid ei saanud kajastada sellele põhjusel, et neid lihtsalt ei olnud.
“Juhtumid” ei tähenda aga midagi enamat, kui inimeste positiivseid tulemusi täiesti mõttetus testis. Paraku enamik inimestest ei mõistnud seda, sest nende mõtlemine oli selleks hetkeks peavoolumeediast tuleva lakkamatu psühholoogilise mõjutamise ja pidevalt muutuvate narratiivide tõttu halvatud.
2009. aastal, pärast seagripi fiaskot, muutis WHO vaikselt pandeemia definitsiooni, et pandeemiat oleks võimalik välja kuulutada isegi juhul kui mingisugust liigsuremust ei eksisteeri. Peavoolumeedia on töötanud käsikäes valitsustega propaganda hääletoruna, et levitada ja säilitada massilist hirmu ja hüpnoosi. Tuhanded maailmakuulsad ja asjatundlikud arstiteaduse spetsialistid on riiklikult toetatud meedia poolt vaigistatud ja määritud, et propageerida ideed, nagu oleks meditsiinispetsialistide seas üksmeel virtuaalse reaalsuse osas, millele me allutatud oleme. Uusi DNA/mRNA süste katsetatakse aktiivselt inimeste peal. Inimesed, kes neid uusi süstitavaid aineid usaldavad, osalevad sisuliselt laborikatses nagu laborirotid.
2020. aasta hiliskevadel/varasuvel nihkus meedia fookus lõpututest valedest “covidi põhjustatud liigse suremuse kohta” märkamatult “covidi juhtumite hüppeliseks kasvuks”. Põhjus selleks oli lihtne – liigseid surmajuhtumeid ei saanud kajastada sellele põhjusel, et neid lihtsalt ei olnud.
Hoolimata sellest, et seda kõike on tehtud avalikult päevavalgel, näib, et paljudel inimestel on kahe silma vahele jäänud nii ülaltoodud tõsiasjad kui ka paljud teised internetis vabalt kättesaadavad faktid, mis võiks panna nad mõtlema, kas meile massiliselt peale surutava süsteemse valetamise ja varjamise taga võib olla mõni eesmärk.
Ma ei ole teinud ega hakka kindlasti tegema olematu uudse viiruse võltsteste – teste, mille amplifikatsioonitsüklite arvu keritakse laborites vastavalt valitsuste kapriisidele üles või alla, et jätta muljet, nagu räsiks elanikkonda haigus.
Mitte mingil juhul ei lase ma endasse süstida mitte ühtegi eksperimentaalset meditsiinilist ainet, mis on kõik kuni 2023. aastani veel katsetamisel, olles saanud heakskiidu üksnes kunstlikult konstrueeritud “hädaolukorra” tõttu, seoses olematu pandeemiaga. Eriti võttes arvesse, et koroonapandeemia ettekäändel meisse süstitu on juba ammu ületanud varasemate nn traditsiooniliste vaktsiinide sandistamis- ja tapmisvõimed. Kindlasti ei ole ma valmis võimudele meelevaldselt “oma pabereid näitama”. Mul on suveräänne õigus vabalt elada ja vabalt hingata. Ma ei ohusta kedagi peale nende, kes kannatavad kognitiivse dissonantsi ja massihüpnoosi all ning kriiskavad valulikult, kui neile esitatakse ilmseid fakte, mis ei vasta nende massimeedia poolt konstrueeritud virtuaalreaalsusele.
Kõik, kes selle režiimiga kaasa lähevad, põlistavad seda. Igaüks, kes täidab nõudeid, on kaaskehtestaja.
2009. aastal, pärast seagripi fiaskot, muutis WHO vaikselt pandeemia definitsiooni, et pandeemiat oleks võimalik välja kuulutada isegi juhul kui mingisugust liigsuremust ei eksisteeri.
On tõsi, et vene rulett annab teile 1:6 võimaluse kohe surma saada, mis on kindlasti palju suurem kui praegune “mRNA” vaktsiini rulett. Kui vene rulett sind ei tapa ega sandista, siis kaotab see kogu oma võime seda teha kuni järgmise korrani, mil otsustate mängida. Vaktsiiniruletis, mida mängitakse nende ilmselt kõrge letaalsusega ‘vaktsiinidega’ (mis on vähemalt potentsiaalselt või osaliselt ette nähtud rahvastiku vähendamiseks), võivad surm või üha ilmsemad ravimtekkelised sümptomid ilmneda kohe või mõne tunni, päeva, nädala, kuu või aasta pärast. Vabatahtlikku osalemist nende uute meditsiiniliste sekkumiste katsetes võib võrrelda sellega, et nõustute kogu oma ülejäänud elu laetud relva pea juures hoidma. Mina eelistaksin näiteks vene ruletti.
Muusikud ei ole vabastatud mõtlemisest ja faktide kontrollimisest. Mis ajast hõlmab või nõuab kunstnikuks olemine meilt kõigile kuuluvate fundamentaalsete inimlike kohustuste osas alla andmist? Paljude teiste elukutsete puhul oleks üllatav ja võib-olla ka pisut muret tekitav, kui inimene muudaks oma töökorraldust, tuginedes oma uurimistööle ja eluküsimustele mõtlemisele. Ei eeldaks, et torulukksepp mõtleks ümber oma lähenemise lekkivate torude või katkiste katelde parandamisele, kuuldes näiteks palestiinlaste raskest olukorrast. Kuid kunstniku jaoks võib Palestiinale suunatud ajalooliste koloniaalrünnakute keerukuse üle mõtisklemine viia uue kunsti loomiseni.
Mul on suveräänne õigus vabalt elada ja vabalt hingata. Ma ei ohusta kedagi peale nende, kes kannatavad kognitiivse dissonantsi ja massihüpnoosi all ning kriiskavad valulikult, kui neile esitatakse ilmseid fakte, mis ei vasta nende massimeedia poolt konstrueeritud virtuaalreaalsusele.
Kunstniku identiteedist loobumine selles maailmas tegutsemisel on minu arvates sama hea põhjus kui iga teine, miks mitte kunagi oma kunsti tõsiselt võtta. Lõppude lõpuks, mida nende kunst väljendab, kui neil puuduvad arusaamine, osavõtt ja kommentaarid elu ja ühiskonna väljakutsetele? Kui kunstnikud väidavad, et nad ei ole üldiselt huvitatud maailmas toimuva uurimisest, kuid usuvad pimesi peavoolu-uudiseid/poliitilist retoorikat, siis kuidas saavad nad väita, et nad on “ebapoliitilised”, ja veelgi tähtsam, mida nad oma kunsti jaoks sedasi kaasa toovad?
Varem istusid kunstnikud koos, arutledes filosoofia, poliitika, luule ja kõikvõimalikel muudel teemadel ning selle üle kuidas need kõik on seotud nii kunsti loomise kui ka sellega, kuidas kunst saab olla nende ideede kandjaks. Aastakümneid on mulle tundunud, et paljudele artistidele on jäänud mulje, nagu neil oleks mingi preesterlik kutsumus mitte uurida ega mõelda kriitiliselt päevakajalistele ja kestvatele probleemidele, vaid pelgalt müüa tooteid või korraldada kontserte ja ringreise, nagu oleks see kogu nende olemasolu põhjus.
Olen kaua tundnud, et asjade tõeväärtusega maadlemine ja kõikvõimalike probleemide uurimine siin maailmas on oluline aspekt inimeseks kujunemisel ning need tegevused on kunstniku hääle kujundamisel ja kasvatamisel üliolulised. See ei tähenda “poliitilisust”.
Kui kunstnikud väidavad, et nad ei ole üldiselt huvitatud maailmas toimuva uurimisest, kuid usuvad pimesi peavoolu-uudiseid/poliitilist retoorikat, siis kuidas saavad nad väita, et nad on “ebapoliitilised”.
See, et praegused poliitilised süsteemid on tähelepanu kõrvalejuhtijad inimeste polariseerimiseks ja segadusse ajamiseks, on eriti alates 2020. aastast ilmselge. Identiteet on meil ennekõike elusolendina; poliitilised ustavused on silmaklapid, mis ei lase meil selgelt näha.
Kui süstimata ei tohi 2022. aasta märtsis reisida ega esineda, siis tahaksin, et te kaaluksite minu asendamise ja ringreisil kontsertide esitamise sügavaid tagajärgi. Teie (ja ansambel) võimaldaksite ja toetaksite praegust fašistlikku süsteemi, mis liigub kahetasandilise ühiskonna poole.
Mainite, et kui ma end süstida ei lase ja neid süste nõuavad toimumiskohad ja festivalikorraldajad, siis olete sunnitud otsima kellegi, kes mind grupis asendaks, et nõutud kuupäevadel esineda. Kas olete sedasi propaganda ja virtuaalreaalsuse tänaseks täielikult omaks võtnud?
Kas olete isegi küsinud esinemispaikadelt ja festivalijuhtidelt nende seisukohta selles fašistlikus segregatsioonis, mis kehtestab kahetasandilist ühiskonda? Või olete olnud liiga õnnelik oodatud kutsete hankimise üle, lootes, et kogu bänd järgib lihtsalt naeruväärseid türanlikke reegleid nagu “head sakslased” 1930. aastatel? Kas kavatsete edaspidi elada silmaklappidega maailmas ning teeselda oma publikute ees, et inimeste kallal korda saadetav ei ole päriselt toimumas, hõljudes elava muusika saatel “teise maailma”? Milline valelik viis elada…
Praegused poliitilised süsteemid on tähelepanu kõrvalejuhtijad inimeste polariseerimiseks ja segadusse ajamiseks.
Inimesed, kes ei taha selles tohutus meditsiinilises eksperimendis osaleda, on kaotanud töökohad, kaotanud elatise, kaotanud sideme pereliikmete ja sõpradega. Õige pea oleme jõudmas aga olukorda, kus valitsused panevad kõik inimesed kes selles võikas meditsiinilises eksperimendis osaleda ei taha luku taha. Kui otsustate end süstida, siis eeldan, et peate end süsti abil covidi eest kaitstuks? Hästi. Aga miks peate siis mind torkima? Et teid kaitsta? Selline hullumeelsus ja igasuguse teadusliku ratsionaalsuse puudumine on ületanud kõik kujuteldavad piirid. On täiesti selge, et selle kõige eesmärk on tohutu lõhestamine – lõhestumine peredes, suhetes ja ühiskonnas üldiselt. Selle kõigega kaasaminek annab märku, et olete selle kõigega nõus.
Mina näiteks ootan põnevusega, et narratiivis tekivad üha laienevad mõrad, mis lõpuks kogu kaardimajakese kukutavad. Ootan nende inimeste nägemist, kes vastutavad ennenägematute mõõtmetega inimsusevastaste kuritegude eest, enne kui nad oma õiglase karistuse saavad. Need, kes on “lihtsalt järginud käske” ja “reegleid”, et hoida oma karjääri ja ühiskondlikku positsiooni, on põhjustanud ja põhjustavad ka edaspidi mõeldamatuid kannatusi kõikjal maailmas ning nemadki saavad selle eest oma tasu.
Muusikaimprovisatsiooni avastamisel hakkasin mõistma suveräänsuse tähendust. Ilma partituurita, ilma juhita ja millegi materiaalse väliseta, mida järgida, võib selline muusikategemine avaldada elule nii laval kui ka väljaspool seda sügavat mõju. Vabadus ja vastutus käivad selles musitseerimises käsikäes – nii kunstis kui elus.
Kui otsustate end süstida, siis eeldan, et peate end süsti abil covidi eest kaitstuks? Hästi. Aga miks peate siis mind torkima? Et teid kaitsta? Selline hullumeelsus ja igasuguse teadusliku ratsionaalsuse puudumine on ületanud kõik kujuteldavad piirid.
Jõekohinat, tuulesahinat puuokstes ja linnulaulu kuulates musitseerimine on kaugelt eelistatum kui mängimine koos muusikutega, kes arvavad, et selliste esinemiskutsete vastuvõtmine, mis eeldavad ansambliliikmete jaoks tarbetuid ja sunnitud meditsiinilisi sekkumisi, on eetiliselt ja moraalselt vastuvõetav.
Isegi kui ma ei tõsta enam kunagi oma jalga kontserdilavale, kuna minu kolleegid on täiesti rahul kõiki neid reegleid järgides, loobudes kriitilisest mõtlemisest, alistudes globaalsele türanniale ja alalisele meditsiinilisele sõjaseisukorrale jäävad minu oskused artistina ka tulevikus vormima minu elu ja suhtlemist oma ligimestega.
Lugupidamisega
Alison