Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Šveitsi geopoliitika kommentaator Pascal Lottaz intervjueerib Saksa poliitikateadlast Ulrike Guérot’d, kes selgitab, kuidas Saksamaa on tänaseks liikumas ühemõtteliselt sõja kursil. Guérot’ väitel on riigi sõjapropaganda läbi imbunud kõikidest Saksa ühiskondlikest institutsioonidest alates meediast ning lõpetades protestantliku kirikuga, kusjuures igasugune vastuvaidlemine riigi sõtta tüürimisele on keelatud, ühiskondlikuks paariaks kuulutamise ähvardusel. Guérot’ hinnangul on mitte üksnes Saksamaa, vaid praktiliselt kõikide Euroopa riikide poliitiline eliit kaaperdatud Ühendriikide poolt, moodustades sedasi anomaalse ja ideoloogiliselt monoliitse “transatlantitsistide” klassi, kes on valmis viima oma riigid sõtta, sõltumata hävingust, mida see nende rahvastele kaasa toob.
Pascal Lottaz: Ulrike, Sul ilmus kevadel uus raamat “Neutraalne Saksamaa – turvalisus läbi rahu” Raamatu alapealkiri on “To be or NATO be”. Kas räägiksid lähemalt, mis Sind ajendas seda kogumikku koostama?
Ulrike Guérot: Näen iga päev, kuidas Saksamaa sõjaks valmistub ja see valmistab mulle üha süvenevat muret. Teistes riikides reisides, näiteks Barcelonas, Pariisis, Zürichis või ka Viinis, ei paista olukord sama intensiivne. Saksamaal aga väljendub sõjaretoorika isegi näilistes pisiasjades. Näiteks räägiti täna hommikul noortele suunatud videokanalil Deutsche Funk, et saksa sõjaväge aetakse taas vormi, et see oleks sõjaks valmis. Väidetavalt ei ole meie noored mehed kahjuks täna veel sõjaks valmis ja neil puudub ka soov sõtta minna. Sellised jutud ajavad mulle kananaha ihule.
Kirjastus Westend Verlag otsustas kogumiku “Neutraalne Saksamaa” avaldada just nendes tingimustes ja see ei ole juhuseks. Üritame selle raamatu abil riigis diskussiooni tõstatada ning arengutele teist suunda anda.
Minu hinnangul on Saksamaal Euroopa Liidus ja laiemalt kogu Euroopas keskse ankru roll. Ja sellest on kahju, sest hetkel paistab Saksamaa olevat hüpnotiseeritud. Kõikjal kostab retoorikat sellest, et me peame Venemaa vastu sõtta minema. Seetõttu on oluline püüda ühiskondlikku arutelu uuele rajale suunata ning seda kirjastus Westend Verlag püüabki teha. Kogumikul on 33 autorit, kes lähenevad temaatikale väga erinevatest vaatenurkadest, ning kokku annab see raamat tugeva aluse, millele toetudes on võimalik asju avameelselt ja ausalt arutada.
Hetkel paistab Saksamaa olevat hüpnotiseeritud. Kõikjal kostab retoorikat sellest, et me peame Venemaa vastu sõtta minema.
Ulrike Guérot
Pascal Lottaz: Sooviksin rõhutada olukorra tõsidust ka nende inimeste jaoks, kes salvestust hiljem teistes keeltes kuulavad. Enne salvestuse algust rääkisid Sa mulle Saksa protestantliku kiriku kohta midagi, mis minus õudu tekitas. Kas räägiksid seda lugu lühidalt uuesti, et kuulajad mõistaksid, kui laiaulatuslikud lähenevaks sõjaks tehtavad ettevalmistused Saksamaal on?
Ulrike Guérot: Saksamaal on ametlikult heaks kiidetud narratiivi järgimise surve jõudnud sellisele tasemele, et kõik, kes julgevad rahu eest seista, lastakse töölt lahti ja visatakse isegi kirikust välja. “Neutraalse Saksamaa” kogumikul on küll ka mõned pastoritest kaasautorid, kuid kirikusiseselt on nad täielikult marginaliseeritud. Meid kõiki on kirikust välja visatud ja mind vallandati ülikoolist. Väljaspool Saksamaad või pigem väljaspool Euroopat võib olla raske sellist olukorda mõista.
Saksamaal on ametlikult heaks kiidetud narratiivi järgimise surve jõudnud sellisele tasemele, et kõik, kes julgevad rahu eest seista, lastakse töölt lahti ja visatakse isegi kirikust välja.
Ulrike Guérot
Ülikoolist vallandati mind kolm aastat tagasi pärast raamatu “Euroopa lõppmäng” (sks “Endspiel Europa”) avaldamist. Tolles raamatus käsitlesin ma detailselt Ukraina sõja tagamaid alates Maidani revolutsioonist, sh USA ettevalmistusi proxy-sõja vallandamiseks. Koos kaasautor Hauke Ritziga näitlikustame “Euroopa lõppmängus”, kuidas mitte ühtegi sõda Euroopa ajaloos pole põhjalikumalt ette valmistatud kui seda niinimetatud “provotseerimata agressioonisõda”. Nädal pärast tolle raamatu ilmumist sanktsioneeris ülikool mind avalikus pressiteates ning seejärel vabastati mind ametist.
Mainin seda juhtumit üksnes seetõttu, et see seostub protestantliku kiriku olukorraga. “Neutraalse Saksamaa” kaasautor Jürgen Fliege on samuti pidanud rahu eest sõna võtmise tõttu silmitsi seisma tõsiste raskustega oma töö jätkamisel protestantliku kiriku pastorina. Ma ei tea, kuidas on lood teistes riikides, kuid Saksamaal sanktsioneeritakse inimesi praegu pidevalt.
Protestantlikku kirikut valmistatakse samuti sõjaks ette ning selle jaoks on avaldatud 26 lehekülje pikkune dokument, mis algab Saksamaa ees seisva ohu täiesti kriitikavaba kirjeldusega. Väidetavalt plaanib Venemaa NATO-t rünnata ja Putin on selleks otstarbeks relvastumas. Kogu narratiiv on esitatud üksnes ametliku Lääne seisukoha vaatepunktist ilma vähimagi objektiivsuseta. Pean silmas küsimusi nagu kas Ukraina on tõesti liberaalne riik, kas Ukrainas eksisteerib poliitiline opositsioon, mis selles sõjas reaalselt aset on leidnud jne. Kogu jutt selles dokumendis on üles ehitatud väitele, et Saksamaal on demokraatia ohus ja seetõttu on protestantlikul kirikul eriline vastutus luua oikumeenilist ühtsust ning aidata tagada, et riik suudaks end turvaliselt kaitsta.
Praktiliste sammudena on välja toodud, et protestantlik kirik palkab nüüd senisest rohkem kaplaneid, sest sõjaga kaasnevad hukkunud inimesed ja siis on vaja näiteks langenud sõdurite vanematele erituge pakkuda. Selleks valitakse juba täna kaplaneid, keda on vaja spetsiaalselt välja koolitada.
Samuti peavad kirikud tagama, et nende diskussioonides säiliks oikumeeniline ühtsus. Sisuliselt tähendab kohustusliku narratiivi kõigile peale surumine totalitaarse režiimi kehtestamist kus kellelgi ei ole lubatud esitada küsimust kas väidetavalt paratamatusena serveeritud sõda on ikka päriselt paratamatu, kas ja kellele see on vajalik? Kas seda lugu saaks rääkida kuidagi teisiti? Äkki me soovime hoopis rahu ja mõistmist rahvaste vahel, nagu näeb ette meie põhiseadus?”
Sisuliselt tähendab kohustusliku narratiivi kõigile peale surumine totalitaarse režiimi kehtestamist kus kellelgi ei ole lubatud esitada küsimust kas väidetavalt paratamatusena serveeritud sõda on ikka päriselt paratamatu, kas ja kellele see on vajalik?
Ulrike Guérot
Ausalt öeldes ei suutnud ma seda dokumenti isegi lõpuni lugeda. Selliseid asju lugedes läheb süda pahaks ja ma mõtlen, et see ei saa ju ometi päriselt toimuda. See on minu riik. Seega jah, Saksamaal on olukord tõesti tõsine, kuigi teiste riikide kohta ma ei oska öelda.
Pascal Lottaz: Siinkohal väärib veel kord rõhutamist, et protestantlik kirik ei valmistu sõjaks üksnes palve, vaid otseste sammudega, mis arvestavad, mida on vaja olukorras, kus me oleme juba sõjas. Sest sõda tuleb igal juhul ja meil on vaja selles ühtsust luua ning, nagu on kombeks öelda NATO-s, “ehitada üles ühine arusaam vaenlasest ning sõjavalmidusest”. Seda kirikud täna teevadki.
Ulrike Guérot: Ja mitte ainult seda. Arutelud hõlmavad nüüd juba ka Hiinat ning me oleme jõudmas sõja operatiivse planeerimise staadiumisse. Me teame, et igasuguse militaarkonflikti kese asub Saksamaal. Osaliselt tuleneb see USA õhuväebaasi Ramsteini paiknemisest Saksamaal. Nii Vene-Ukraina kui ka Iraani sõja kontekstis liigub kogu info läbi Saksamaa. Seetõttu on juba kerkinud küsimus, kas Saksamaa on nende sõdade osapool. Ametlikult kuulub Ramstein küll Ameerika Ühendriikidele, kuid asub siiski Saksamaal. Loomulikult töötleb USA seal oma Iraani-vastaste rünnakutega seotud ning ka Venemaad ja Ukrainat puudutavat infot.
Arutelud hõlmavad nüüd juba ka Hiinat ning me oleme jõudmas sõja operatiivse planeerimise staadiumisse.
Ulrike Guérot
Operatiivse planeerimise faasi jõudmise näitena võin mainida ka oma kodulinna Alam-Reini piirkonnas, kuhu planeeritakse digitaalset andmekeskust. Meie väikelinna volikogu propageerib seda värviliste flaieritega, püüdes elanikkonda veenda, et tegemist on väga kasuliku investeeringuga, mis toob meile töökohti ja muid eeliseid. Nagu paljud teisedki Saksamaa linnad, on ka meie linn rahalistes raskustes ja veidi rääma jäänud mis tõttu kõik ametnikud jooksevad nüüd andmekeskuse projektiga kaasa, sest lõpuks ometi on linnavolikogu liikmetel ja linnapeal midagi hambus.
Ja kui inimesed siis küsivad, et “Kas te ikka saate aru, et tegemist on sõjarelvaga ja ÜRO põhikirja järgi kuulub militaarinfrastruktuur, sh tootmishooned jms, seaduspäraste sõjaliste sihtmärkide alla? Ja et selle sõjalise otstarbega andmekeskuse rajamine teeb meie linnast legitiimse sõjalise sihtmärgi?”, siis vastatakse neile, et see ei ole sugugi nii. Sellisel tasemel pettekujutelmadega tuleb meil vastamisi seista ja neile tähelepanu juhtida.
Saksamaa on asunud panustama kiirkorras sõjatööstusele. Vaatame kasvõi autotööstust, mis vireleb ebaõnnestunud ülemineku tõttu elektriautodele. Mida Porsche, Volkswagen, BMW ja teised siis nüüd teevad? Valmistavad sõjamasinate mootoreid. See tähendab, et Saksa autotootjad on sisenenud sõjamajandusse, sest raha liigub praegu just seal. 800-miljardiline plaan on selle nimel juba heaks kiidetud.
Me ei saa siinkohal kordagi unustada, et me räägime sellest samast Saksamaast, mille kodanikuna on mulle lapsest saadik kooliõpikute kaudu sisendatud, et mitte kunagi enam ei tohi sõda lähtuda Saksamaalt. Ligikaudu viimased kümme aastat on töötatud süstemaatiliselt selle nimel, et see põhimõte prügikasti visata. Nagu keegi oleks mööda minnes laudlina koos nõudega laualt maha tõmmanud. Meedias kuuleb nüüd ainult sõjast ja Ukrainale toetuste saatmisest. Alles hiljuti teatati, et Saksamaa eraldab Ukrainale täiendavad 1, 4 miljardit eurot sotsiaalmajade ehitamiseks ja seda ajal, mil Saksamaal eksisteerib sügav sotsiaalmajade puudus.
Me ei saa siinkohal kordagi unustada, et me räägime sellest samast Saksamaast, mille kodanikuna on mulle lapsest saadik kooliõpikute kaudu sisendatud, et mitte kunagi enam ei tohi sõda lähtuda Saksamaalt. Ligikaudu viimased kümme aastat on töötatud süstemaatiliselt selle nimel, et see põhimõte prügikasti visata.
Ulrike Guérot
Enamikus bussipeatustes on plakatid, millel kujutatakse heroilistes poosides Saksa sõjaväge. Huvitaval kombel näeb neil plakatitel sageli ka enesekindlat kõrvaklappidega naist. Naistele püütakse sedasi sisendada, et “teiegi võite nüüd tugevad olla ja sõtta minna” või midagi taolist.
Samuti vetostas Saksamaa koos Itaaliaga Euroopa Liidu ja Iisraeli koostöölepingu peatamise ettepaneku. (Märkus: Selle lepingu kriitilise tähtsusega eeltingimus oli range inimõiguste ja demokraatia põhimõtete järgimine ning mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, ÜRO eksperdid ja EL liikmesriigid esitasid lepingu katkestamise ettepaneku seoses inimõiguste rikkumisega Iisraeli poolt.)
Sõdade juures kehtib selline seaduspära, et kui inimesed soovivad sõda, siis sõja nad ka saavad. … Kuid üks tänapäevase Euroopa suurimaid probleeme seisneb asjaolus, et sõjakoledusi mitte kunagi kogenud inimesed ei karda enam sõda.
Pascal Lottaz
Pacal Lottaz: Kuidas me saaksime sellest olukorrast väljuda ilma Venemaaga sõtta sattumata? Sõdade juures kehtib selline seaduspära, et kui inimesed soovivad sõda siis sõja nad ka saavad. Seni kuni inimesed soovivad sõda vältida, kuni nad sõda veel kardavad, võime julgemalt hingata. Kuid üks tänapäevase Euroopa suurimaid probleeme seisneb asjaolus, et sõjakoledusi mitte kunagi kogenud inimesed ei karda enam sõda. Oma kogumikus “Neutraalne Saksamaa” tõite te kaasautoritega välja mõned alternatiivid. Alternatiivide teadvustamine on tohutu tähtsusega, isegi kui neid ei ole võimalik kohe homme rakendada.
Ulrike Guérot: Kõige olulisemana püüame me raamatus väga lihtsate sõnadega juhtida lugejate tähelepanu sellele, et algselt lootsime me Saksamaal ameeriklaste ja transatlantilise sõpruse abiga ehitada üles stabiilset, sõltumatut ja rahumeelset Euroopat. Kuid nüüdseks on selgunud, et meie soovid ei kattunud ameeriklaste omadega. Ameeriklased ei ole olnud kunagi huvitatud sõltumatust ja rahus elavast Euroopast, millel on konstruktiivsed ja rahumeelsed suhted Venemaaga.
Ameeriklased ei ole olnud kunagi huvitatud sõltumatust ja rahus elavast Euroopast, millel on konstruktiivsed ja rahumeelsed suhted Venemaaga.
Ulrike Guérot
Minu hinnangul mängib nn “transatlantiline narratiiv” tänase olukorra kujunemises kriitilist rolli. Iga Euroopa Liidu riik püüab olla Ameerika Ühendriikide silmis eriti tubli priimus. Taanlased, britid, poolakad, hollandlased, sakslased – kõik usuvad, et just nemad on USA kõige suuremad sõbrad. Ameeriklased omalt poolt on kaardid väga oskuslikult välja mänginud. Pikka aega võis öelda, et ilmselt poolakad tõesti ongi USA suurimad sõbrad, kuid nüüd on neil ja meil vaja jälle pingutada päevakajalistes küsimustes enda lojaalsuse tõestamise nimel.
Saksamaa laseb Washingtonil rakette oma territooriumile paigutada ning praktiliselt mitte keegi enam ei protesteeri selle vastu. Siinkohal tasub vaid meenutada 1983. aastat, mil ameeriklaste kava paigutada Saksamaale tuumavõimekusega raketid tõid tänavatele üle miljoni inimese.
Saksamaa laseb Washingtonil rakette oma territooriumile paigutada ning praktiliselt mitte keegi enam ei protesteeri selle vastu. Siinkohal tasub vaid meenutada 1983. aastat, mil ameeriklaste kava paigutada Saksamaale tuumavõimekusega raketid tõid tänavatele üle miljoni inimese.
Ulrike Guérot
(Märkus: Lääne-Saksamaal moodustasid 200 000 meeleavaldajat 1983. aasta oktoobris 108 km pikkuse inimketi, 150 000 inimest moodustasid inimketi valitsushoonete piirkonna ümber ning üle 1,3 miljoni inimese tuli tänavatele, protesteerimaks USA sõjaväebaaside ning tuumarakettide Saksamaale paigutamise vastu.)
Oma raamatuga püüame panna sakslasi mõtlema sellele, kas me oleme kindlad, et ameeriklased meie huvisid jagavad ja meiega samu asju soovivad ja et neil on Venemaa osas meiega samad eesmärgid? Juba ainuüksi fakt, et meie elame Euroopa kontinendil ja ameeriklased asuvad turvaliselt ookeani taga, peaks tooma meile mõistuse pähe, mis puudutab Venemaa vastu mahitatava sõja tagajärgede võrreldamatut erinevust meie ja ameeriklaste jaoks. Kui raketid lendama hakkavad, siis tabavad need Berliini, mitte Chicagot.
Juba ainuüksi fakt, et meie elame Euroopa kontinendil ja ameeriklased asuvad turvaliselt ookeani taga, peaks tooma meile mõistuse pähe, mis puudutab Venemaa vastu mahitatava sõja tagajärgede võrreldamatut erinevust meie ja ameeriklaste jaoks.
Ulrike Guérot
Küsimus on selles, kuidas aidata Euroopa riikide elanikkonnal viimaks Ühendriikide käepikendusena Stockholmi sündroomist üle saada. Meile on aastaid taotud pähe “transatlantilist narratiivi” , mida ei sisendata meisse mitte üksnes raamatutes, rahvusvaheliste suhete ajakirjades ning nn. “mõttekodade” sümpoosionitel, vaid mis on läbi imbunud kogu meediast ja isegi koolide õppekavadest. Me peame mõistma, et kogu meie valitsev eliit moodustub tänaseks Ameerika käske täitvast nn. “transatlantilisest” nomenklatuurist.
Saksamaa avalikus ruumis on kolm tabuteemat: kapitalism, Ameerika Ühendriigid ning Iisrael. Kõigest muust on suuremal või vähemalt määral veel võimalik rääkida, kuid need kolm on absoluutselt keelatud ning ei kuulu üldse arutamisele. Sõjaõhkkonna kontekstis on eriti raske tabudest välja murda, kui kogu süsteem, kogu poliitiline klass ja kõik parlamendi liikmed on üles kasvanud atlantismi narratiivi sees.
Saksamaa avalikus ruumis on kolm tabuteemat: kapitalism, Ameerika Ühendriigid ning Iisrael. Kõigest muust on suuremal või vähemalt määral veel võimalik rääkida, kuid need kolm on absoluutselt keelatud ning ei kuulu üldse arutamisele.
Ulrike Guérot
Liber-net avaldas ülevaate Saksamaa tsensuurivõrgustikust ja tõi detailselt välja, kui palju raha on valitsus suunanud konkreetsetele Ukraina või USA huvide eest seisvatele organisatsioonidele. Selliseid eraldisi esitletakse alati ideoloogiast nõretavate “demokraatia kaitsmise” või vihakõne vastu võitlemise siltide all.
Max Planki Instituudi sotsiaalteadlane Wolfgang Streecki, on öelnud, et atlantismist on kujunenud Saksamaa riiklik poliitika ning et igaühele, kes selles kaanonis kahtleb või kes soovib sel teemal arutelu tõstatada, määratakse sanktsioonid. Küsimused nagu “Kas kõik, mis ameeriklased meiega teevad, on ikka hea? Kas meil eksisteerivad oma huvid? Kas me suudame kujutleda sõltumatut Euroopat? Kas me suudame kujutleda, et Euroopa võiks Venemaaga ära leppida?” on keelatud. Ka mind vallandati just selliste küsimuste raamatus “Euroopa lõppmäng” esitamise pärast ülikoolist. Ma astusin atlantismi raamidest välja ja see määras minu karjääri lõpu.
Max Planki Instituudi sotsiaalteadlane Wolfgang Streecki, on öelnud, et atlantismist on kujunenud Saksamaa riiklik poliitika ning et igaühele, kes selles kaanonis kahtleb või kes soovib sel teemal arutelu tõstatada, määratakse sanktsioonid. Küsimused nagu “Kas kõik, mis ameeriklased meiega teevad, on ikka hea? Kas meil eksisteerivad oma huvid? Kas me suudame kujutleda sõltumatut Euroopat? Kas me suudame kujutleda, et Euroopa võiks Venemaaga ära leppida?” on keelatud.
Ulrike Guérot
Iga Euroopa riik eraldi peaks endalt kainemõistuslikult küsima, mida on Washington meile ja meiega teinud. Miks me oleme aastaid käitunud nagu Duracelli jänesed, püüdes Ameerikale meele järele olemise nimel ikka kiiremini ja kaugemale joosta? Ainult pärast selliste küsimuste enda jaoks selgeks mõtlemist on võimalik alustada sisulist diskussiooni suunamuutuse võimaluste osas.
Oleme kaotanud oma kultuurilise eneseteadvuse ning hakanud end aja jooksul üha enam käsitlema mingi versioonina Ühendriikide kultuurist. Sealjuures nimetame me Euroopa ja Ameerika üheks sulandumist Lääneks, mis on semantiliselt ja kultuuriliselt problemaatiline. Mida “Lääs” õigupoolest tähendab? Kas selle all mõeldakse NATO-t? Kui nüüd Donald Trump kuulutab, et “NATO-ga on lõpp”, mida see siis Lääne jaoks tähendab? Kas Läänega on ka lõpp? Võib-olla võiksime siin mõelda, “Suurepärane! Kui NATO-ga on kõik, siis ehk saab Euroopa nüüd hakata mõtlema, mida ilma NATO-ta edasi teha.” Kuid Saksamaal on Trumpi väitele järgnenud vaimuhaige arusaam, et “Kui NATO-t enam ei ole, siis me lihtsalt peame üksi Venemaa vastu sõtta minea.” See on hullumeelsus…
Kuid mõtleme päriselt sellele, millise Euroopa me ilma NATO-ta üles ehitaksime? Praegu on eelkõige Saksamaalt lähtuv suund võetud justkui kaitsevõime kujundamisele, kuid kaitsevõimet käsitletakse sisuliselt ründevõimena. See on igati loogiline, et Euroopa peaks olema võimeline ennast kaitsma, kuid see ei peaks tähendama vastaspoole ennetavat ründamist.
Pascal Lottaz: Probleem seisneb selles, et kui põhiosa elanikkonnast on sõja vastu, siis sellest ei piisa sõja ära hoidmiseks. Ukrainlastest oli ka 70% sõja vastu, sellepärast nad Zelinski poolt hääletasidki, et ta esines rahukandidaadina. Meil on vaja leida lahendus, kuidas saavutada Euroopa tasandil laiemalt ning igas riigis kohalikul moel seda, mida Ukrainas ei õnnestunud saavutada. Kuidas teha lõpp 15-20 protsendi eliidi hulka kuuluvate sõjaihalejate edule? Selleks on meil vaja koostööd Euroopa riikide vahel, kuid ka globaalse lõunaga ja nende ameeriklastega, kes on valmis rahuprojekti panustama.
Ulrike Guérot: Jah – me peaksime arendama koostööd nii globaalse lõunaga, rahumeelsete jõududega USAs kui ka BRICS ühendusse kuuluvate riikidega.
Olen veendunud, et edasi liikumiseks on vaja, et iga riik vaataks psühhoanalüütiliselt otsa tema vastu sooritatud kuritarvitustele. Meil on vaja vastata küsimusele, mida me oleme lubanud ameeriklastel endiga teha olgu selleks sõjaväebaaside lakkamatu rajamine või kõikvõimalike survemeetodite kasutamine.
See ei saa olema kiire protsess ning võib-olla ei ole eurooplased võimelised mõistusele tulema enne, kui on kogetud seda laastavat sõda, mida meile transatlantilise eliidi poolt peale surutakse.
Võib-olla ei ole eurooplased võimelised mõistusele tulema enne, kui on kogetud seda laastavat sõda, mida meile transatlantilise eliidi poolt peale surutakse.õib-olla ei ole eurooplased võimelised mõistusele tulema enne, kui on kogetud seda laastavat sõda, mida meile transatlantilise eliidi poolt peale surutakse.
Ulrike Guérot
Arvestades, et täna ehitatakse Baierimaale Ukraina droonitehast, mis on järjekordne potentsiaalne sõjaline sihtmärk, ning arvestades protestantlike kirikute poolt tehtavaid ettevalmistusi sõjaks, tundub mulle, et sündmuste käik kulgeb praegu nagu laviin, mida ei saa enam poolel teel peatada. Kuid me peame andma endast kõik, et peatada see katastroof enne, kui see on alanud.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ülevaade Saksamaa II maailmasõja järgsest geopoliitilisest realiteedist on kõige ehedamalt kokku võetud Saksa Liitvabariigi endise sõjaväe vastuluure ülema poolt kirjutatud raamatus “Saksa kaart – eriteenistuste varjatud mängud” ( Die deutsche Karte: Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste).
Teose autor, II maailmasõja veteranist kindralmajor Gerd-Helmut Komossa (1924-2018) teenis Saksa sõjaväe vastuluure ülemana külma sõja haripunktil aastatel 1977-1980.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
Adrian Bachmann
“Saksa kaart” on teos, mis pakub sarnaselt USA presidentide endise julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski sulest ilmunud “Suure Malelauaga” haruldast ja väärtuslikku pilguheitu maailma geopoliitika telgitagustesse, pärast mida mõjuvad massimeedias üllitatavad välispoliitilised uudised ja arvamuslood parimal juhul naiivselt ning halvemal juhul küünilise või intellektuaalselt solvavana.
Saksa endine luureülem kirjeldab, kuidas Washingtoni poolt kaaperdatud riik säilitab näiliselt suveräänsuse, ent muutub salastatud lepete alusel Ühendriikide geopoliitiliste huvide edendamise instrumendiks, muutudes sedasi sisuliselt virtuaalriigiks. Seda nii poliitiliselt, majanduslikult, militaarselt kui ka meedia ja kohaliku elanikkonna arusaamade manipuleerimise tähenduses.
Komossa kirjeldab “Saksa kaardis”, kuidas Saksamaa meedia ja massikommunikatsiooni vahendid on II maailmasõja lõpust alates kontrollitud Ameerika Ühendriikide poolt. Lisaks suunab Washington Saksamaa poliitilist protsessi läbi võrgustiku, mis monitoorib ja juhib kõikide Saksa poliitiliste parteide tegevusi.
1949. aastal sõlmitud lepingu alusel on Saksamaa kohustatud võtma osa kõikidest NATO sõjalistest operatsioonidest ning seda sõltumata sellest, kas Saksa elanikkond seda soovib või mitte.
1949. aastal sõlmitud lepingu alusel on Saksamaa kohustatud võtma osa kõikidest NATO sõjalistest operatsioonidest ning seda sõltumata sellest, kas Saksa elanikkond seda soovib või mitte.
Adrian Bachmann
Kuigi tööstusvõimsuse poolest on Saksamaa maailmas Hiina, USA ja Jaapani järel neljas riik, ei ole Berliin pärast II maailmasõda tegelikkuses majanduslikult (ega ammugi poliitiliselt või militaarselt) suveräänne.
Komossa väitel on Saksamaa sunnitud hoiustama oma riigi majanduse aluseks olevat monetaarkulda tänini Ameerika Ühendriikides.
Siinkohal olgu täpsustuseks lisatud, et Saksamaal on maailma ligi 200-st riigist USA järel suuruselt teised monetaarkulla varud. 3300 tonnini ulatuvad väärismetalli reservid ei ole aga pärast II maailmasõda sakslaste endi valduses, olles hoiustatud peamiselt Ameerika Ühendriikides, nagu seda on ka paljude teiste Euroopa riikide kullavarud.
Väga kõnekas episood leidis aset alles mõned aastad tagasi, kui Saksamaa väljendas möödunud kümnendil soovi osa oma monetaarkullast New Yorgist taas Saksamaale repatrieerida. Toona osutus ettevõtmine praktiliselt võimatuks väidetavate “logistiliste raskuste” tõttu. Ameerika Ühendriigid, mis on võimelised kõigest nädalatega liigutama sadade tuhandete tonnide viisi sõjavarustust üle planeedi, jäid väidetavalt hätta paarituhande tonni ehk mõnekümne soomustransportööri kaalu jagu monetaarkulla lennutamisega Frankfurti.
Nagu tavaks on saanud, ei esitanud “vaba ajakirjanduse” etalonidena välja käidud massimeedia väljaanded Saksa Liitvabariigi kulla USA-st tagasi toomise saaga kohta mitte ühtegi elementaarselt kriitilist küsimust. Ka toona vaikiti truualamlikult nagu Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmise puhul, reetes uuriva ajakirjanduse aate momendil, mil kaalukeelel ei asetse rohkem ega vähem kui III maailmasõja puhkemine maailma kahe suurima tuumariigi vahel. Mõlemad asjaolud illustreerivad ilmekalt nii vaba meedia fiktsiooni kui ka Saksamaa ja Euroopa allutatust Washingtoni diktaadile.
Komossa elutöös kirjeldatud salajased subordinatsioonimehhanismid, mille alusel Washington on sisuliselt Saksamaa (ja enamiku Euroopa riikide) suveräänsuse likvideerinud, on muutunud läbinähtavamaks kui kunagi varem. Euroopa teeb, mida Ameerika nõuab. Punkt.
Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et Euroopa riikide poliitiline kaader on kaotanud rahvusvahelisel areenil igasuguse subjektsuse, olles valmis USA geopoliitiliste ambitsioonide nimel tooma ohvriks mitte üksnes riikliku suveräänsuse ja majandusliku heaolu, vaid isegi oma rahvaste ellujäämise kui sellise. Isegi tuumasõda Euroopa sõjateatris tähendab ameeriklastele üksnes poolabstraktset geopoliitilist mängu teisel pool ookeani, mis võib minna maksma ehk iga tuhandenda ameeriklase elu, ent mis tähendab Euroopa rahvastele nende rahvuste eksistentsi lõppu.
Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et Euroopa riikide poliitiline kaader on kaotanud rahvusvahelisel areenil igasuguse subjektsuse, olles valmis USA geopoliitiliste ambitsioonide nimel tooma ohvriks mitte üksnes riikliku suveräänsuse ja majandusliku heaolu, vaid isegi oma rahvaste ellujäämise kui sellise.
Adrian Bachmann
Samaväärselt erakordne kui Saksa endise luureülema poolt avaldatud raamatu hämmastav sisu oli aga asjaolu, et lakkamatult sõnavabadusest loenguid pidavate lääneriikide hulka kuuluva Saksamaa kirjastustest ei soovinud mitte ükski kiiresti bestselleriks saanud raamatu kirjastamist enda peale võtta. Komossa teos publitseeriti algselt hoopiski Austria kirjastaja poolt ning Saksamaa suurim raamatumüüja Dussmann keeldus Saksamaa poole sajandi kõige paljastavamat poliitilist magnum opus`t oma lettidel sootuks müümast.
Pärast “Saksa kaardi” avaldamist sattus 84-aastane Komossa meedia raevuka rünnaku alla, misjärel vana eruohvitser loobus täielikult intervjuude andmisest.
Nagu kõik maailmavõimu realiteetidest elementaarset arusaamist omavad inimesed teavad, on massimeedia poolt massidele serveeritud jutustused välispoliitikast, sõdadest ja kriisidest alati rohkema või vähema hoolikusega (kohati lausa väga lohakalt) maskeeritud kogum valesid või pooltõdesid, mille eesmärk ei ole valgustada kõiki teemasse puutuvaid olulisi fakte, argumente ja seoseid, vaid käivitada ja suunata masside meelsust võimule parajasti soovitud suunas.
Sedasi luuakse “narratiivid”, mille jaatamine on autoritaarsetes riikides ametkondlikult ning totalitaarsetes riikides ühiskondlikult kohustuslik. Seda vähemasti senikaua, kuni narratiivi kätketud valed on praktiliste poliitikate täide viimise seisukohalt vajalikud.
“Narratiivid” loovad moraalse legitiimsuse surrogaadina omakorda “poliitilise konsensuse” (sellest võib lähemalt lugeda Noam Chomsky teosest “Konsensuse tootmine – massimeedia poliitökonoomika”). See, kas mastaapse mõjuga sise- või välispoliitiliste otsuste narratiivides punutud moraalne legitiimsus on reaalne, näiline, kahepalgeline või sootuks väljamõeldud, pole amoraalse inimtüübi seisukohast vähimalgi määral relevantne.
Ühtlasi pakuvad sellised “kohustuslikud valed” hiilgava võimaluse karjääriredelil edenemiseks kõikidele oportunistidele, kelle ekstraordinaarne ambitsioonikus ületab kordades nende moraalse sisu.
Vähem ambitsioonikatelt kodanikelt nõutakse kohustuslikele valedele kaasa aitamiseks üksnes keele hammaste taga hoidmise “miinimumprogrammi”, mis ei aita küll valede levikule aktiivselt kaasa, kuid ka ei paljasta neid. Kaassüülisus tagajärgedes lasub siiski kõigil, kes hävingule teed sillutavatele valedele vastu ei hakka. See on sedasi olnud kõikidel ajastutel.
Kui ühiskond imbub ajalooliselt saatuslikel hetkedel läbi “kohustuslikest valedest”, tehes seda totaalse küllastumise punktini, ootab alati ees sõda, revolutsioon, massihüsteeria, küüditamine, genotsiid või muu katastroofiline kataklüsm, mis rahva tervikuna hukatusse või vähemasti mitmed generatsioonid vaesusesse, viletsusse ja pagulusse paiskab.
Oleme tänaseks jõudnud taas kord sellise ajaloolise valiku koolmekohani nagu 1914. või 1939. aastal ning perspektiivid tunduvad hetkeseisuga olevat süngemad kui kunagi varem. Saatus, mis meid on suure tõenäosusega lähitulevikus tabamas, on mõistagi põhjustatud sellest, et nendest, kes asjade olemust teavad ja mõistavad, julgevad rääkida ehk üks tuhandest. Gerd-Helmut Komossa oli üks nendest meestest.
Oleme tänaseks jõudnud taas kord sellise ajaloolise valiku koolmekohani nagu 1914. või 1939. aastal ning perspektiivid tunduvad hetkeseisuga olevat süngemad kui kunagi varem.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.