Saksa luureülem: kodanike kriitikat riigi suunas tuleb jälgida ja piirata

Saksamaa siseministeerium püüab õigustada oma plaane piirata poliitiliste teisitimõtlejate sõnavabadust, reisimist ja majandustegevust.

Põhiseaduse Kaitse Föderaalamet (BfV), mis funktsioneerib Saksamaa siseriikliku luureteenistuse ja poliitpolitseina, on kampaania käigus kaotanud märkimisväärselt rahva lugupidamist. Märtsis avaldatud küsitluse kohaselt usuvad paljud sakslased, et föderaalametit kuritarvitatakse poliitilistel eesmärkidel. Arvamus on valdav kõigis erakondades, välja arvatud roheliste seas, kes usuvad, et liiduvabariigiga on jätkuvalt kõik kõige paremas korras.

Oma artiklis väidab Saksa poliitilise politsei juht, et „sõnavabadus ei tähenda täielikku tegevusvabadust põhiseaduse vaenlastele“.

BfV juht Thomas Haldenwang avaldas väljaandes Frankfurter Allgemeine kaitsekõne oma ameti käitumisele ja plaanidele kujundada tavaliste inimeste „mõtte- ja kõnemustreid“ ametlike repressioonide abil. Oma artiklis väidab Saksa poliitilise politsei juht, et „sõnavabadus ei tähenda täielikku tegevusvabadust põhiseaduse vaenlastele“ ning selgitab:

“Viimasel ajal on avalikus diskursuses avaldatud korduvalt pealkirju ja artikleid, milles seatakse kahtluse alla Põhiseaduse Kaitse Föderaalameti tegevus. Räägitakse „arvamuspolitseist“, „keelepolitseist“ ja isegi „valitsuse julgeolekuteenistusest“. Öeldakse, et BfV diskrediteerib „käsu korras“ poliitilisi seisukohti äärmuslikena niipea, kui need kalduvad kõrvale sotsiaalsest ja poliitilisest peavoolust või kui neis hakatakse kritiseerima valitsuse tegevust või demokraatlike erakondade tööd.

Üks asi peaks olema ühemõtteliselt selge: Saksamaal valitseb arvamusvabadus – ja see on hea! Arvamusvabadus on meie põhiseaduse põhielement ja meie liberaalse demokraatliku korra üks suurimaid väärtusi. Sellisena kaitseb seda ka Põhiseaduse Kaitse Föderaalamet.”

„Arvamusvabadus,“ selgitab Haldenwang, on see, mis „eristab demokraatiat autokraatiast või diktatuurist“. Saksamaal on tema sõnul kaitstud isegi „solvavad, absurdsed ja radikaalsed arvamused“.

Aga… seda vaid teatud piirides. Haldenvang täpsustab:

“Isegi sõnavabadusel on piirid. Ultimatiivsed piirid seab kriminaalõigus, näiteks seoses karistatavate propagandakuritegudega või vaenu õhutamisega. Isegi kriminaalõiguse piirides võivad aga arvamusavaldused, hoolimata nende seaduslikkusest, muutuda põhiseadusliku kaitse seisukohalt oluliseks.”

Teoreetiliselt võib Saksamaal mõelda ja öelda mida iganes, kui see, mida te mõtlete ja ütlete, ei riku seadust. Seadusliku väljendusvabaduse piiridesse jääb aga hall ala, mida Haldenwang ja tema mõttekaaslased siseministeeriumis määratleda saavad. Kui te sisenete sellesse ohutsooni, võite sattuda poliitipolitsei soovimatu tähelepanu objektiks, ja seda ka juhul, kui te ei ole mitte ühtegi seadust rikkunud.

Seadusliku väljendusvabaduse piiridesse jääb aga hall ala, mida Haldenwang ja tema mõttekaaslased siseministeeriumis määratleda saavad. Kui te sisenete sellesse ohutsooni, võite sattuda poliitipolitsei soovimatu tähelepanu objektiks, ja seda ka juhul, kui te ei ole mitte ühtegi seadust rikkunud.

Otsesemalt öeldes on olemas nii selgelt ebaseaduslik kõne kui ka kõne, mis ei ole praegu veel ebaseaduslik, kuid millest inimeste eemale hoidmise nimel kasutavad ametivõimud kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid. Sellise kõne kohta võiksime öelda, et see kuulub “ebaseaduslikkuse-eelsesse tsooni” ja on ainult vastumeelselt lubatud, sest seaduslikud takistused selle keelamiseks on hetkel liiga suured.

Konkreetsemalt, te satute Saksamaal põhiseaduse kaitseameti poolt jälgimise ja ahistamise objektiks iga kord, kui väljendate arvamusi, mis viitavad, et võite olla huvitatud „vaba demokraatliku korra kõrvaldamisest“ liitvabariigis. Teie sõnavabadus ei tähenda „luba hoida kõrvale poliitpolitsei jälgimisest ja hindamisest“, kui on „faktilisi tõendeid“, et teie mõtted kalduvad põhiseadusvastasesse suunda.

Seega pole üllatav, et mõtte ja kõne „põhiseadusvastasuse“ potentsiaalne ulatus on venitatud väga laiaks:
“Näiteks kui rünnatakse meie vaba demokraatliku korra elemente, sh kui rikutakse teatud sotsiaalsete rühmade liikmete või poliitiliste tegelaste inimväärikust, kui lubatud kriitika ja demokraatlik protest eskaleerub ja muutub agressiivseks, süstemaatiliseks riigi käitumise delegitimiseerimiseks (sealhulgas üleskutseteks vägivallale), kui õigustatud kriitika ja arvamused muutuvad äärmuslikuks agitatsiooniks, mille eesmärk on kõigutada meie demokraatliku korra alustalasid ja seega valmistada ette pinnast mitterahumeelsetele ja vägivaldsetele tegevustele – sellised avaldused võivad olla tõendiks vaba demokraatliku korra vastu suunatud püüdlustest.”

Alates 2021. aastast on Saksa põhiseaduse kaitseamet võtnud sihikule teisitimõtlejaid, keda poliitiline politsei peab süüdi olevaks riigi „delegitimiseerimises“ – mõiste, mis on suunatud mitmesuguste väljendusviiside vastu ja mis meenutab väga endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) rangeid seadusi „riigi laimamise“ vastu.

Alates 2021. aastast on Saksa põhiseaduse kaitseamet võtnud sihikule teisitimõtlejaid, keda poliitiline politsei peab süüdi olevaks riigi „delegitimiseerimises“ – mõiste, mis on suunatud mitmesuguste väljendusviiside vastu ja mis meenutab väga endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) rangeid seadusi „riigi laimamise“ vastu.

Siinkohal püüab Haldenwang seda mõistet märkamatult laiendada, selgitades, et te võite osutuda BfV käsitletavaks juhtumiks, kui teie „lubatud kriitika“ ületab mingi nähtamatu piiri ja muutub „riigi käitumise delegitimiseerimiseks“. Saksa Liitvabariigi võrdlemine endise Ida-Saksamaa politseiriigiga olevat üks näide riigi keelatud “delegitimiseerimisest”; ka põhiseaduse kaitseameti käitumise võrdlemine Ida-Saksa kurikuulsa “Stasiga” (s.o Ida-Saksa sisejulgeoleku ministeeriumiga) on sedasi liigitatud Saksa poliitilise politsei poolt lubamatu tegevuse alla.

Sellise käsitluse eesmärk on muuta Saksamaa valitsuse kritiseerimine selle demokraatia- ja põhiseadusvastase poliitika eest sisuliselt võimatuks ilma BfV tähelepanu endale tõmbamata, sest meie nominaalselt demokraatlike juhtide ründamine demokraatiavastase käitumise eest ongi „delegitimiseerimise“ definitsioon.

Mõistmaks, kui kurjakuulutavaks on olukord kujunenud, tuleb meeles pidada, et praegune poliitiline peavool üldiselt ning BfV ja Haldenwang konkreetsemalt rakendavad täielikku tõlgendusvabadust kõige suhtes, mida elanikkond söandab avalikult välja öelda.

Pole oluline, kas te kavatsete oma avaldustega rikkuda „teatud sotsiaalsete rühmade liikmete inimväärikust“ või kas see on isegi teie sõnade kaugeltki realistlik tõlgendus. Oluline on ainult see, kas põhiseaduse kaitsjad otsustavad, et te olete selles süüdi. Seega, kui meie põhiseaduse kaitsjad otsustavad, et oma avaldustes te „kavatsesite“ seada kahtluse alla „meie demokraatliku korra“ või „valmistada ette pinnast rahutuks ja vägivaldseks tegevuseks“, olete BfV radaril, sõltumata sellest, mida te ütlesite või kuidas te seda mõtlesite. See annab võimuametkondadele võimaluse hüpata turja kõigile, kes ütlevad midagi, mis poliitilistele juhtidele vähegi ei meeldi.

Saksa Liitvabariigi võrdlemine endise Ida-Saksamaa politseiriigiga olevat üks näide riigi keelatud “delegitimiseerimisest”; ka põhiseaduse kaitseameti käitumise võrdlemine Ida-Saksa kurikuulsa “Stasiga” (s.o Ida-Saksa sisejulgeoleku ministeeriumiga) on sedasi liigitatud Saksa poliitilise politsei poolt lubamatu tegevuse alla.

Haldenwang usub, et „Saksa riigi sõjajärgses ajaloos on demokraatia harva olnud sellises ohus nagu praegu“. Seda seetõttu, et „äärmuslaste hulk ja ekstremismi potentsiaal on juba aastaid kasvanud“, sest „digitaliseerimine ja virtualiseerimine“ aitavad halbadel inimestel „oma ideoloogiaid levitada“ ning „autoritaarsed riigid“ levitavad „valeinformatsiooni“, mis „leiab sageli heakskiitu ja aplausi kodumaiste organisatsioonide ja aktivistide poolt“.

Tegelikult kardab Haldenwang eeskätt eelseisvaid Euroopa Parlamendi ja Brandenburgi, Tüüringi ning Saksi liidumaa parlamentide valimisi.

Just seepärast peame ajakirjanduses sedavõrd palju kuulma “paremäärmuslusest“ ning lugema absurdimaigulisi lugusid sellest, kuidas politsei läheb kallale 17-aastastele tüdrukutele, kes postitavad TikTokis opositsioonipartei AfD smurfi-videoid, uurib fašismis kahtlustatavaid täispuhutavaid lumememmi ning miks roheliste poliitikud lasevad tavalisi inimesi poliitilise satiiri eest reaalselt kohtu alla anda.

Tänaseks on selge, et Saksa võimude silmis ei ohusta demokraatiat miski enam kui tõeliselt vabad, avatud ja võrdsetel alustel teostatavad valimised.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Nagu alati, kehtib ka käesolevasse uudisesse puutuvalt lihtne printsiip, mille kohaselt tõe ja vabaduse eest seisjaid eristab moraalselt fleksibiilsematest ja türanniaga sina peal olevatest indiviididest suhtumine sõna- ja arvamusvabadusse. Saksa poliitilise politsei juhi puhul pole politseiriigi ihalus mõistagi üllatav. Tsiteerides geniaalse Briti komöödiasarja fiktiivset riigikantslerit sir Humprey Appleby’d “Where one stands depends on where one sits” … ehk emakeeli väljendudes “ametikoht määrab seisukoha”.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!