Elektrisõidukeid reklaamitakse tänapäeval kõikjal ning lakkamatult “kliimamuutuste” vastu võitlemise võtmetähtsusega lahendusena. Valitsused stimuleerivad üha enam elektrisõidukite tootmist, karistades samal ajal fossiilkütuste tööstuse kõiki harusid. Kuid nagu selgub, mõjub elektrisõidukite jaoks liitiumi kaevandamine keskkonnale erakordselt laastavalt, olles “rohelisest” tehnoloogiast nii kaugel, kui on võimalik ette kujutada.
Vaadates mööda tõsiasjast, et enamik tänapäeval toodetud liitium-ioonakusid on pärit Hiinast, nõuab nende tootmine veemahukat kaevandamist, mis laastab looduskeskkonda Austraalias, Argentiinas ja Tšiilis. Kaevandamine kahandab põhjavee taset ja jätab maha mürgise reovee, mis saastab põlde ja kahjustab elusloodust. Muuhulgas eraldab kaevandamisprotsess 15 000 kg süsinikdioksiidi heitkoguseid iga kaevandatud tonni liitiumi kohta. Ühe tonni liitiumi tootmiseks kulub umbes 500 000 gallonit vett. Kui kaevandusettevõtted suunduvad riikidesse nagu Tšiili, kasutavad nad koheselt ära suurema osa piirkonna veest, mõjutades kaitsetuid kohalikke kogukondi.
Vesi akutootjate veskile…
Energiauuringute instituudi andmetel on Tšiili Salar de Atacama üks kuivemaid kohti Maal, kuid kaevandusettevõtetel on vaatamata sellele lubatud kasutada kuni 65% piirkonna veest. Pärast soolvee eemaldamist soolaväljadest langeb veetase automaatselt, häirides kaevude ja põllumajanduse jaoks vajalikku loomulikku veevoolu. Sedasi esile kutsutud ulatuslikes häiretes on kombeks süüdistada “kliimamuutuseid”, samas kui liitiumi kaevandustööstus tormab süüdimatult edasi, võtmata arvesse selle kiiluvees tekitatud keskkonnakahju.
Soolvee ekstraheerimiseks kasutatavad mürgised kemikaalid visatakse lõpuks kohalikku keskkonda, kus need saastavad ojasid, põllukultuure, elusloodust ja kohalikke ökosüsteeme.
Soolvee ekstraheerimiseks kasutatavad mürgised kemikaalid visatakse lõpuks kohalikku keskkonda, kus need saastavad ojasid, põllukultuure, elusloodust ja kohalikke ökosüsteeme. Mürgised kemikaalid, mis sisaldavad vesinikkloriidhapet, lekivad aurustusbasseinidest ja saastavad omakorda lähedal asuvat veevarustust. Lisaks lasevad suured avatud kaevandused arseeni lähedalasuvatesse ojadesse ja jõgedesse, kust see kõik ladestub lõpuks põllumajandusmaale ja põllukultuuridesse ning kahjustab ka faunat. Näiteks 2016. aasta mais reostas Liqi jõge Gangizhou Rongda liitiumikaevandus. Tulemuseks olid surnud kalad, jakid ja lehmad.
Liitiumi kaevandamine Salar de Atacamas eemaldab igas töösekundis üle 1700 liitri liitiumirikast soolvett. Protsess põhjustab järvede kahanemist, tappes kohalikud flamingo populatsioonid, mis sõltuvad järve hävitatud ökosüsteemist söömiseks ja paljunemiseks.
Argentiinas põhjustas liitiumi kaevandamine lähedalasuvate kariloomade toitmiseks ja põllukultuuride niisutamiseks kasutatud ojade saastumist. Salar de Hombre Muerto elanikud märkasid peagi, et põhjavee vool oli muutunud. Samuti märkasid kohalikud, et magevesi oli saastunud soolveega, destabiliseerides kohalikke ökosüsteeme ning mõjutades negatiivselt lindude rännet ja laamapopulatsioone, millest põlisrahvaste kogukonnad sõltuvad majanduslikuks ellujäämiseks.
“Nagu iga kaevandamisprotsess, on liitiumi tootmine invasiivne, see armistab maastikku, hävitab põhjavee ning saastab maad ja kohalikke kaevusid,” ütles Guillermo Gonzales, kes kõneles liitiumiga seotud probleemidest Tšiili ülikoolis juba 2009. aastal. “Tegemist ei ole rohelise lahendusega – tegemist ei ole üldse mingisuguse lahendusega,” resümeeris Gonzales olukorra olemust.
Tegemist ei ole rohelise lahendusega – tegemist ei ole üldse mingisuguse lahendusega.
Guillermo Gonzales
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Kui teil ei ole lubatud selles kahelda, siis see ei ole teadus… See on propaganda.”
Antud ajatu maksiim pädeb ka inimkonna uusimaks ebajumala teenimise vormiks oleva rohepöörde ideoloogia kohta, mille põhideviise on keelatud kritiseerida mitte selle tõttu, et need on ümberlükkamatud oma faktoloogilises põhistatuses ja loogilises kooskõlalisuses, vaid tulenevalt asjaolust, et need on hõlpsasti kummutatavad. Kummutatavad viisil, mis teeb roheagenda peale surumise eeltingimuseks igasuguse mõistuspärase arutelu keelamise.
Monomaaniliselt heitgaaside näitajale fokusseerunud rohepöörde transpordipoliitika haru keskmes olevate elektriautode keskkonnasõbralikkuse müüt on tänaseks küll veenvalt ümber lükatud, ent kolossaalsete investeeringute tõttu nii ajamitehnoloogia kui laadimistaristu välja arendamisse on ebatõenäoline, et keegi kainemõistuslikkuse häält kuulda võtab, enne kui (tänaseks väga efektiivseks arendatud) sisepõlemismootori vastane sõda on võiduka lõpuni peetud.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
