Yanis Varoufakis on Kreeka endine rahandusminister, majandusteadlane ja kirjanik, kes on tuntud oma avameelsete väljaütlemiste ja kriitiliste vaadete poolest rahvusvahelise majanduse ja geopoliitika teemadel. Varoufakis oli Kreeka rahandusministriks 2015. aastal, üritades päästa oma riiki Rahvusvahelise Valuutafondi ning Euroopa Liidu poolt peale sunnitud kasinusmeetmete eest, võttes häälekalt sõna globaalse finantssüsteemi kuritarvituste vastu. Varoufakis on kirjutanud mitmeid raamatuid globaalsest kapitalismist, majanduslikust ebavõrdsusest ja eurotsoonist. Pärast poliitikast lahkumist sai Varoufakisest üks üleeuroopalise liikumise Democracy in Europe Movement 2025 (DiEM25) asutajatest.
Wolfgang Münchau on Saksa ajakirjanik ja endine Briti mõjuvõimsa ajalehe Financial Times Saksamaa haru toimetaja, kes keskendub oma kommentaarides peamiselt Euroopa majandusele ja poliitikale. Münchau on tuntud oma pikaajalise eurotsooni ja Euroopa Liitu käsitleva kolumni poolest, mida iseloomustab terav kriitika Euroopa Liidu rahandus- ja majanduspoliitika suunal.
Järgnevas dialoogis selgitavad Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis ning Financial Timesi toimetaja Wolfgang Münchau, kuidas Euroopa allumine Ühendriikide käsule kahekordistada oma sõjalisi kulutusi ei suurenda Euroopa riikide sõjalist võimekust ega strateegilist autonoomiat, vaid üksnes kergitab USA sõjatööstuskompleksi kasumeid ning seob kontinendi veelgi enam Washingtoni meelevalla alla. Varoufakis ning Münchau selgitavad, kuidas Euroopal puudub autarkilise sõjalise võimekuse loomiseks tegelikkuses nii sõjatööstuslik baas, finantsiline tugistruktuur kui poliitiline tahe.
Adrian Bachmann
Yanis Varoufakis: Kavatsen järgnevas ümber lükata väite, nagu peaks eurooplased eraldama kaitsekuludeks 3,5 protsenti siseriiklikust koguproduktist (SKP) või koos infrastruktuuri kuludega isegi 5 protsenti. Kuid miks ma seda teen? Minu hinnangul on elementaarne, et enne kui otsustatakse kulutatavad summad fikseerida, on vaja esmalt selgitada välja, mis sihtotstarve eraldatud vahenditel täpsemalt peaks olema.
See ei ole eelarveküsimus. Kuna minu soovitatud lähenemine viib dramaatiliselt teistsuguste tulemusteni, on tegemist vägagi fundamentaalse küsimusega. Sellest sõltub ei rohkem ega vähem kui see, kas tulevikus aset leidev sõda võidetakse või kaotatakse.
Küsimus ei ole ka selles, kas kaitsekulutuste suurendamine on põhimõtteliselt õige või vale – seegi on oluline aruteluteema, kuid mitte käesoleva diskussiooni objekt. Hetkel on vaja mõelda viisidele, kuidas me käsitleme oma suutlikkust.
Eelmisel korral rääkisime Euroopa silmakirjalikkusest, mis väljendub truualamlikkuses Ameerika Ühendriikidest tulenevate diktaatide ees. Kõnelesime sellest, kuidas me loobume eurooplastena enda väärikusest, väärtustest ja turvalisusest vastutasuks oma alluvussuhte säilitamise eest USA-ga. Oluline on mõista, et Euroopa sõjaliste kulutuste tõstmine seninägematu tasemeni ei kujuta endast kontinendi USA-st suveräänseks muutmise kava, vaid vastupidi, järjekordse Washingtoni diktaadi järgi jooksmise ilmingut. Seda tänu lihtsale asjaolule, et kohustuse kulutada 5% SKP-st sõjalistele kulutustele dikteeris Euroopale ei keegi muu kui president Donald Trump.
Oluline on mõista, et Euroopa sõjaliste kulutuste tõstmine seninägematu tasemeni ei kujuta endast kontinendi USA-st suveräänseks muutmise kava, vaid vastupidi, järjekordse Washingtoni diktaadi järgi jooksmise ilmingut. Seda tänu lihtsale asjaolule, et kohustuse kulutada 5% SKP-st sõjalistele kulutustele dikteeris Euroopale ei keegi muu kui president Donald Trump.
Yanis Varoufakis
Trump kuulutas, et USA jääb NATO-sse üksnes juhul, kui Euroopa Liit eraldab edaspidi 5% oma SKP-st militaarkulutustele. Tuletagem meelde, et varasemalt oli (NATO militaarkulutuste) nõue 2% juures ning Saksamaa, Itaalia ja Hispaania keeldusid vaatamata algselt nõustumisele isegi sellest kulutuste tasemest kinni pidamast. Kuid niipea kui Trump nõudis 5% kulutamist, võtsid varemalt ka 2%-ga mitte nõustunud riigid käsku kuulda ja lubasid vastavad summad välja käia.
Probleem kerkib siinjuures kõrgendatud sõjaliste kulutuste vastuolulisusest Euroopa Liidu enda aluspõhimõtetega. Euroopa ühisturg nimelt ei hõlma üldse kaitsekulutuste temaatikat, nähes ette, et iga liikmesriik tegeleb ise oma relvastuse soetamise ja relvajõudude korraldusega. Sakslased ostavad kaitsevarustust Saksamaa jaoks, prantslased Prantsusmaa jaoks jne. Mõningane koostöö relvasüsteemide alal küll eksisteerib, kuid üldjoontes peab iga Euroopa riik ise enda eest väljas olema.
Probleem kerkib siinjuures kõrgendatud sõjaliste kulutuste vastuolulisusest Euroopa Liidu enda aluspõhimõtetega. Euroopa ühisturg nimelt ei hõlma üldse kaitsekulutuste temaatikat, nähes ette, et iga liikmesriik tegeleb ise oma relvastuse soetamise ja relvajõudude korraldusega.
Yanis Varoufakis
Kui iga riik kulutaks 3,5% oma SKP-st sõjandusele, siis kulutaks nad küll praegusest rohkem raha, kuid mitte efektiivsemalt. Ja suurim probleem seisneb just efektiivsuses.
Näiteks selgub statistikast üsna šokeerival moel, et laskemoon maksab Venemaal viiendiku sellest hinnast, mille eest toodab laskemoona Saksamaa. Hinnaerinevused tulenevad asjaolust, et Euroopa riigid peavad igaüks ise hakkama saama ja toodavad vajalikku varustust väikeses mahus. Me ei ole suutnud oma programmide koordineerimises kokku leppida. Kui Sa satuksid näiteks Saksa sõjaväes kellegagi vestlema, võiks Sulle jääda mulje, et Saksamaa vaenlane number üks on Prantsusmaa, mitte Venemaa, sest eurooplased suhtuvad üksteisesse jätkuvalt väga umbusklikult. Ja kaitsekulutuste määra ühtselt kõrge nõue üksnes süvendab seda tendentsi.
Näiteks selgub statistikast üsna šokeerival moel, et laskemoon maksab Venemaal viiendiku sellest hinnast, mille eest toodab laskemoona Saksamaa.
Yanis Varoufakis
Lõppkokkuvõttes süvendab 5% sõjaliste kulutuste saavutamise eesmärk meie sõltuvust Ameerika Ühendriikidest veelgi enam, mitte ei vähenda seda. Algselt räägiti minu meelest, et suveräänsete kaitsekulutuste suurendamine võimaldab meil iseseisvuda. Seda nimetati suursuguselt “strateegiliseks autonoomiaks”. Kuid reaalsusega ei ole sellel loosungil paraku midagi pistmist. Praeguse asjade korralduse juures me tegelikult üksnes suurendame oma sõltuvust USA-st. Kogu selle sõjandusliku hüpertroofia resultaadina leiab Euroopa end veelgi tihedamalt Ameerika Ühendriikide süsteemi külge aheldatuna, kuna kontinendi ainus võimalus kulutada kaitsele 3,5% SKP-st eeldab paratamatult USA-st militaarkaupade ostmist.
Ja lähtuvad kõik need probleemid viisist, kuidas me eesmärke seame. Lühidalt öeldes juhindume me valedest mõõdikutest. Sakslased usuvad, et nad on konkurentsivõimelised, sest konkurentsiindeksis asuvad nad kõrgel positsioonil, kuid samal ajal nende SKP stagneerub. Alles hiljuti pidasid sakslased end maailma suurimateks innovaatoriteks, sest neile kuulus kõige suurem hulk patente. Kuid näiteks autoukselingi patent ei ole midagi sellist, mis erilist raha sisse tooks. Võrdluseks, Hiina töötab massiliselt välja tarkvaraga seotud aspekte, mis ei kuulu tavaliselt isegi patendi alla.
Kogu selle sõjandusliku hüpertroofia resultaadina leiab Euroopa end veelgi tihedamalt Ameerika Ühendriikide süsteemi külge aheldatuna, kuna kontinendi ainus võimalus kulutada kaitsele 3,5% SKP-st eeldab paratamatult USA-st militaarkaupade ostmist.
Yanis Varoufakis
Kaitsekulutuste valdkonnas oleks tervemõistuslik lähenemine panna esmalt paika, mida me soovime, ja alles seejärel leida selleks vajalik raha. Paraku on seegi valdkonnnaks, milles EL järjekordselt läbi on kukkunud, mistõttu kõlab 3,5% SKP-st kaitsekulutusteks määramine hetkeolustikus täieliku hullumeelsena.
Euroopa rakendab vankri hobuse ette, otsustades alustuseks, kui palju peab kulutama, ja nähes alles siis vaeva nõutud summade kulutamisega. Sellisel viisil toimides kindlustame, et laristatud raha saab kulutatud erakordselt kehval moel. Olukord Euroopa sõjaliste kulutuste kiirkorras mitmekordistamisega tuletab mulle paratamatult meelde 1985. aastal linastatud filmi “Brewsteri miljonid”, kus peategelasel on vaja kulutada lühikese aja jooksul suur summa raha selle nimel, et saada päranduseks veelgi suurem summa. Hollywoodi vaatevinklist oli tegemist kena väikese kinematograafilise võttega, kuid Euroopa jaoks on absurdihuumori maiguga sõgedusest kujunenud poliitiline dogma.
Olukord Euroopa sõjaliste kulutuste kiirkorras mitmekordistamisega tuletab mulle paratamatult meelde 1985. aastal linastatud filmi “Brewsteri miljonid”, kus peategelasel on vaja kulutada lühikese aja jooksul suur summa raha selle nimel, et saada päranduseks veelgi suurem summa. Hollywoodi vaatevinklist oli tegemist kena väikese kinematograafilise võttega, kuid Euroopa jaoks on absurdihuumori maiguga sõgedusest kujunenud poliitiline dogma.
Yanis Varoufakis
Iseküsimus on, kas 3,5 või 4 või isegi 5 protsendi SKP kulutamine sõjandusele – eeldusel, et see üldse majanduslikult võimalikuks osutub – aitab Euroopal õitsengusse naasta. Teisisõnu, kas meil on siin tegemist efektiivse keinsistliku militaarpoliitikaga? Vastus sellele küsimusele on eitav. Nagu me teame, toimivad keinsistlikud valitsuse rahasüstid suletud majanduses, kust midagi välja ei leki. Kuid Euroopa kaitsekulutuste määra tõstmise juures räägime me tegelikult rahast, mis voolaks relvade ostmisel otsejoones Ameerika Ühendriikidesse. Seega võib öelda, et Euroopa militaarpoliitika mitte üksnes ei leki, vaid hõlmab endas Titanicu proportsioonides auku, mis garanteerib kogu projekti põhjamineku.
Euroopa militaarpoliitika mitte üksnes ei leki, vaid hõlmab endas Titanicu proportsioonides auku, mis garanteerib kogu projekti põhjamineku.
Yanis Varoufakis
Wolfgang Münchau: Olukorras peitub tegelikult ka iselaadi võimalus. Oleme varemalt rääkinud sellest, kuidas Euroopa on Ameerikast ja Hiinast tehnoloogia ning innovatsiooni alal maha jäänud. Eurooplastel oli võimalus eraldada raha uute tehnoloogiate ja relvasüsteemide väljaarendamiseks, kuid nad lasid selle võimaluse käest, ostes kõike vajalikku USA-st. Kusjuures USA-st on eurooplased sunnitud ostma varustust seetõttu, et ei suudeta kaasas käia kiiresti muutuvate sõjapidamisviisidega.
Näeme Ukrainas, kuidas mõlemad pooled kasutavad droone, mis on läbinud kõigest mõne aastaga meeletu arenguhüppe. Täna kasutatakse lahinguväljadel täiesti teistsuguseid droone kui kaks aastat tagasi. Seisame keset innovatsiooni võidujooksu ning see on mõõduvõtt, milles eurooplased ei ole isegi stardijoonele asunud.
Eesmärgi kulutada 5% kaitsele saaks ju üleöö saavutada, ulatades selle raha lihtsalt Saksa sõjatööstuskonglomeraadi Rheinmetall aktsionäridele. Sedasi oleks kulutamise nõue ühe hetkega formaalselt täidetud, kuid see ei ole mõistagi tegelik keinsistlik militaarpoliitika.
Mina olen keinsistliku militaarpoliitika idee suhtes jätkuvalt avatud. Kui seda viljeledes õnnestuks näiteks rajada mõni uus majanduslikult edukas jätkusuutlik tööstusharu, siis see oleks vägagi positiivne areng. Kui vaadata Ameerika Ühendriikide innovatsiooni ajalugu, siis seda kannustas tagant tugevalt just sõjatööstus. Sõjatööstus oli sektoriks, mis finantseeris nii räniarendust kui ka transistori ning integraallülituse väljatöötamist, ostis uusi tehnoloogiaid ning integreeris need oma pakutavasse militaarvarustusse. Ilma sõjatööstuse toetuseta ei oleks meil ka internetti, mille erasektor võttis üle alles hilisemas faasis. Tänaseks on olukord muutunud ning sõjatööstus ei ole ka Ameerikas enam innovatsiooni tõukejõud, leiutaja ega kaassponsor, vaid lihtsalt kasutaja.
Kui vaadata Ameerika Ühendriikide innovatsiooni ajalugu, siis seda kannustas tagant tugevalt just sõjatööstus. Sõjatööstus oli sektoriks, mis finantseeris nii räniarendust kui ka transistori ning integraallülituse väljatöötamist, ostis uusi tehnoloogiaid ning integreeris need oma pakutavasse militaarvarustusse. Ilma sõjatööstuse toetuseta ei oleks meil ka internetti, mille erasektor võttis üle alles hilisemas faasis. Tänaseks on olukord muutunud ning sõjatööstus ei ole ka Ameerikas enam innovatsiooni tõukejõud, leiutaja ega kaassponsor, vaid lihtsalt kasutaja.
Wolfgang Münchau
Eurooplased oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama 1950-tel ja 1960-tel toimunule, Ameerika Ühendriikide Edasijõudnud Uurimisprojektide Agentuurile (DARPA) jms ettevõtmistele. Korraldus, kus igaüks peab ise enda eest seisma, on täielik katastroof, sest nüüd on Saksamaa võtnud enda kanda mõttetu eesmärgi rajada Euroopa suurim sõjavägi. Inimesed, kes mõtlevad kaitse peale ja soovivad tõeliselt tugevat kaitsefunktsiooni, et lähtu sellistest mõõdikutest. Nad ütleks hoopis, et me peame olema suutelised seda ja seda laadi rünnakutele vastu pidama, näiteks maismaa-, õhu- ja tuumarünnakutele. Strateegiline planeerimine tähendab endalt süstemaatilist küsimist, milline on meie võimekus nendes valdkondades.
Eurooplastel ei ole vaja võidelda samal ajal kahes sõjas. Meil ei ole vaja sama suurt sõjaväge nagu USA-l, sest me keskendume konfliktidele, mis leiavad aset meie piiril. Meil pole vajadust võidelda ei Aafrikas ega Aasias. Vaja on märksa täpsemat fookust ja läbimõeldumat lähenemist kui üldine 5% SKP-st, mis jääb muuseas niikuinii absoluutselt kindlalt täitmata.
Me ei adu väga lihtsat tõsiasja, et kui Putin kulutab praegu umbes 6-7% Vene Föderatsiooni SKP-st sõjandusele, siis see ei tulene mitte sellest, et venelased mõtlesid õhust välja numbri SKT-st, mida sõjandusele kulutada, vaid nad rahastasid võimekuste loomist, mida neil on reaalselt vaja ning vastavad kalkulatsioonid tehti hiljem Läänes, mõõtmaks kui suure osa sõjalised kulutused Vene SKT-st parasjagu moodustavad.
Me ei adu väga lihtsat tõsiasja, et kui Putin kulutab praegu umbes 6-7% Vene Föderatsiooni SKP-st sõjandusele, siis see ei tulene mitte sellest, et venelased mõtlesid õhust välja numbri SKT-st, mida sõjandusele kulutada, vaid nad rahastasid võimekuste loomist, mida neil on reaalselt vaja ning vastavad kalkulatsioonid tehti hiljem Läänes, mõõtmaks kui suure osa sõjalised kulutused Vene SKT-st parasjagu moodustavad.
Wolfgang Münchau
Yanis Varoufakis: Nagu Sa märkisid, moodustas Ameerika tööstuspoliitika selgroo keinsistlik militaarpoliitika. See toimis USA-s ja see toimib alates 2022. aastast ka Putini jaoks. Kuid minu seisukoht läheb Sinu omast lahku selles osas, et minu hinnangul Euroopas keinsistlik militaarpoliitika ei toimiks. Lisaks ei oleks see üldse soovitav. Luba mul järgnevalt selgitada, miks see ei toimiks.
Keinsistliku militaarpoliitika edu jaoks on vajalikud laialdaselt ligipääsetavad turvalised likviidsed võlakirjad – nagu Ameerika Ühendriikidel, millelaadsed Euroopal puuduvad. Teiseks on Ameerikaga võrdväärsete militaarkulutuste haldamiseks vaja midagi Pentagoni-laadset, mida Euroopa Liidul samuti ei ole. Ühtlasi ei toimu Euroopas isegi arutelu nende vastete omandamise võimaluse teemal.
Keinsistliku militaarpoliitika edu jaoks on vajalikud laialdaselt ligipääsetavad turvalised likviidsed võlakirjad – nagu Ameerika Ühendriikidel, millelaadsed Euroopal puuduvad. Teiseks on Ameerikaga võrdväärsete militaarkulutuste haldamiseks vaja midagi Pentagoni-laadset, mida Euroopa Liidul samuti ei ole.
Yanis Varoufakis
Ja keinsistliku militaarpoliitika viljelemine Euroopas ei ole soovitav ka seetõttu, et isegi juhul kui meil õnnestuks ehitada üles samasugune sõjasüsteem nagu ameeriklastel, oleks selle käitamiseks vaja samamoodi regulaarselt toimuvaid sõdu. Ameerika Ühendriigid on alates Korea sõjast pidevalt mingis sõjas osalenud, et utiliseerida regulaarselt sõjatööstuse varusid ning et alatasa eksisteeriks nõudlus, mille alusel USA sõjatööstuskompleks saaks relvi pidevalt juurde toota.
Aga enne kui Sa selgitad, mille osas Sina minuga nõus ei ole, kas räägiksid veidi lähemalt oma riigist? Ma olen Saksamaa pärast üsna mures, sest mulle on jäänud mulje, et Saksa poliitiline peavool on täielikus kaoses. Neid painab Ukraina sõja kaotamise perspektiiv; nad osalevad Gaza genotsiidis; neil on juba teine ebakompetentne valitsus järjest; suur osa Saksamaa elanikkonnast kannatab üha enam kokkuhoidlikkusmeetmete tõttu; riik deindustrialiseerub välgukiirusel, mis omakorda tähendab, et vähemasti üks asi, millest sakslased eneseuhkust on ammutanud – autotööstus – on nüüd riigist kadumas; ning enamik sakslasi üritavad olla head, korralikud eurooplased ühiskonnas, kus lokkab islamofoobia, ja see on vaid ksenofoobia jäämäe tipp.
Keinsistliku militaarpoliitika viljelemine Euroopas ei ole soovitav ka seetõttu, et isegi juhul kui meil õnnestuks ehitada üles samasugune sõjasüsteem nagu ameeriklastel, oleks selle käitamiseks vaja samamoodi regulaarselt toimuvaid sõdu. Ameerika Ühendriigid on alates Korea sõjast pidevalt mingis sõjas osalenud, et utiliseerida regulaarselt sõjatööstuse varusid ning et alatasa eksisteeriks nõudlus, mille alusel USA sõjatööstuskompleks saaks relvi pidevalt juurde toota.
Yanis Varoufakis
Usun, et sellises keskkonnas kaldub üldine meelsus üha enam hirmu ja põlguse suunas, ja me oleme varem näinud, kuhu see teekond lõpuks välja viib. Selleks ei ole vaja olla suur ühiskonnateadlane ega psühholoog, et mõista, mis juhtub, kui heita selle kõige hulka veel ka massiivsed militaarkulutused ja jutud Euroopa suurimast sõjaväest ning teha seda stagneeruva majanduse kontekstis sotsiaalteenuste arvelt. Lühidalt kokkuvõetuna – Saksa ühiskond ei liigu kohe üldse mitte sellises suunas, kus enamik sakslasi olla sooviksid.
Wolfgang Münchau: Olen Sinuga nõus. Kirjutasin just raamatu Saksa tööstuse langusest ja üks asi, mida ma Saksamaal kõneldes ja sakslastega kõne lõpus vesteldes alati märkan, on see, et alati leidub keegi, kes südamest palub, et ma tooks neile mingisuguseidki häid uudiseid. Vastan seepale iga kord, et minu rolliks ei ole paraku olla muinasjutuvestjaks. Pealegi… head uudised ja optimistlik vaatenurk tekitavad liiga palju enesega rahulolu ja sellisel juhul närb olukord ei muutugi.
Üks põhjus, miks inimesed sedavõrd ulatuslikku majanduslikku ja ühiskondlikku allakäiguspiraali sattunud on, seisneb selles, et ühiskondlikud muutused leiavad aset samal põhimõttel nagu konna keetmine. Muutused toimuvad aeglaselt. Kui need oleks toimunud kiiresti, siis inimesed oleks olnud nende suhtes palju tundlikumad ning enesealalhoiuinstinkt oleks neid tegutsema kannustanud. Ent aeglaste muutuste puhul inimesed harjuvad ning loovad endale sisendusi, mis kaitsevad asjade seisu normaalsusena. Seetõttu kuulemegi jaburaid, nn “väärtuspõhiseid” õigustusi, nagu oleks majanduslangus suurepärane nähtus ja osa uuest normaalsusest.
Ühes punktis ma tõesti ei ole Sinuga nõus ja see on keinsistliku militaarpoliitika teostamatus Euroopas. Praktiliselt kõik need aspektid, mille mittetoimimisest me räägime, ei tööta Euroopas lihtsalt seetõttu, et meil ei ole fiskaaluniooni ja kapitaliturgude liitu. Ilma kapitali ja pankadeta ei saa selliseid tulemusi, olgu siis tegemist militaarvaldkonna või innovatsiooniga laiemas mõttes. Euroopa pangandussüsteem on selle koha pealt täiesti lootusetu.
Seetõttu ongi meil vaja üleeuroopalist kapitaliturgu. Olen sellest juba pikka aega rääkinud. Euroopa Liit ei ole sellest huvitatud, kuid keinsistlik militaarpoliitika on võimalik juhul, kui EL nõustub looma kaitsetarnete liidu. Riikidel võivad olla eraldi sõjaväed – ühtne sõjavägi tõenäoliselt ei teostuks ja see eeldaks ka EL aluslepingute muutmist –, kuid EL võiks liikuda ühtse relvade soetamise süsteemi suunas. Tegelikult võiks see süsteem hõlmata mitte üksnes EL-i, vaid ka Norrat ja Ühendkuningriiki, kes ei ole EL-i liikmed ja kelle väljajätmises puuduks igasugune loogika.
Kõneka faktina jättis EL hiljuti Ühendkuningriigi välja ühest kaitsetarne algatusest, kuna prantslased tahtsid, et Ühendkuningriik tasuks algatusega liitumise eest EL liikmemaksu suurusjärgus summa ja ÜK keeldus. Sellisel moel ei tohiks asju ajada. Mina eelistaks, et üleeuroopaline kaitsetarne liit ei oleks seotud Euroopa Liiduga, vaid et EL keskenduks oma valdkonnale ehk majandusele, mitte kaitsele.
Kõneka faktina jättis EL hiljuti Ühendkuningriigi välja ühest kaitsetarne algatusest, kuna prantslased tahtsid, et Ühendkuningriik tasuks algatusega liitumise eest EL liikmemaksu suurusjärgus summa ja ÜK keeldus.
Wolfgang Münchau
Eraldi kaitsetarne liit võiks eksisteerida uute, järgmise põlvkonna tehnoloogiliste lahenduste jaoks, ning see võiks eksisteerida sõltumata sellest, kui suure osa SKP-st mingi riik kaitsele kulutab. Olemasolevate struktuuride vastu on aga paraku väga keeruline võidelda. Näiteks ei ole kuidagi võimalik Euroopa kaitsetarnete liitu integreerida ettevõtet Rheinmetall, kuid võimalusi leiduks ehk järgmise põlvkonna ettevõtetega.
Kuid EL on selliste plaanide ellu viimiseks liiga pelglik. Saksa sõjaväes näiteks eksisteerib meelsus, et nendel on prantslastega halvad kogemused, aga ameeriklased on jätkuvalt usaldusväärsed partnerid. Sakslastel on ameeriklastega ühiselt relvasüsteemide arendamises pikk ajalugu ja nad soovivad sellega jätkata. Selliseid otsuseid langetavad riikides üldiselt endiselt sõjaväejuhid. Välja arvatud juhul, kui leidub mõni tipp-poliitik, kes teatab, et “Ei, te ei tee nii. Meie ütleme teile, mis olukord on.” Eurooplased on täna igas mõttes mannetud: poliitiliselt järgnevad nad truualamlikult ameeriklastele, samas kui poliitiline klass laseb sõjavägedel endale ettekirjutusi teha.
Kokkuvõttes on keinsistlik militaarpoliitika Euroopas küll võimalik, kuid ilmselt nõustume mõlemad, et see ei teostu, sest meil puuduvad selleks vajalikud struktuurid ja poliitiline tahe.
Varoufakis: Üks detail veel. Ühine relvahanke süsteem oleks küll vajalik eeldus, kuid ainuüksi sellest ei piisaks. Vaja oleks ka ühist, euroopaülest võlainstrumenti. Nagu Sa märkisid, ei ole me ühise relvahankesüsteemiga Euroopas isegi algust teinud. Samas, kuidas me saaksimegi sealmaal olla, kui Euroopal puudub isegi ühine energeetikapoliitika. Iga kord kui ma kuulen sõnu Euroopa Liit, meenub mulle Mahatma Gandhi, kellelt küsiti kord, mida ta arvab Briti tsivilisatsioonist. Gandhi vastas, et see oleks hea idee. Tõeline Euroopa ühendus on ka hea idee, kuid me ei ole sellise nähtuse eksisteerimisele ligilähedalgi.
Münchau: Läheksin veelgi kaugemale ja järgnev on ilmselt kõige vastuolulisem väide, mille ma olen kunagi esitanud. Usun nimelt, et Euroopa integratsioonini saame me jõuda üksnes läbi Euroopa Liidu lammutamise. Ma ei usu, et Euroopa ühendamiseni oleks võimalik jõuda läbi Euroopa Liidu. EL on lihtsalt üks tupiktänav teekonnal Euroopa integratsiooni poole. Pikas plaanis – pikemas kui meie eluiga – leiab Euroopa integratsioon ilmselt siiski aset, kuid enne ootavad meid paratamatult ees mitmesugused katkestused.
Hetkel on kõige tõenäolisem stsenaarium see, et EL jätkab oma kahepalgelisuse firmamärki kandvat kurssi, kaotades oma tähtsust nii riiklikes poliitikates kui ülemaailmsel areenil, muutudes aasta-aastalt üha tühjenevaks kestaks ilma formaalselt kokku kukkumata. Euroopa Liitu hoiavad institutsionaalselt alal nimelt arvukad seadusandlikud süsteemid, millest on tegelikkuses üsna keeruline lahti saada.
Hetkel on kõige tõenäolisem stsenaarium see, et EL jätkab oma kahepalgelisuse firmamärki kandvat kurssi, kaotades oma tähtsust nii riiklikes poliitikates kui ülemaailmsel areenil, muutudes aasta-aastalt üha tühjenevaks kestaks ilma formaalselt kokku kukkumata. Euroopa Liitu hoiavad institutsionaalselt alal nimelt arvukad seadusandlikud süsteemid, millest on tegelikkuses üsna keeruline lahti saada.
Wolfgang Münchau
Kuid tulevane integreeritud Euroopa vajab midagi sisukamat. Mainisid energiapoliitikat, lisaks on vaja ka tõelist ühisturgu, mitte sellist, kus iga riik seab jätkuvalt vastavalt oma huvidele ette tõkkeid. Ühisturg tähendab sisuliselt, et majandus- ja rahandusministeeriumeid ei peaks eksisteerima. Neil puuduks igasugune mõte, samuti teiste suurte valdkondade kohalikul haldamisel, sh finantsstabiilsuse, majandushalduse, makroökonoomika ja kindlasti ka kaitsesfääri haldamisel.
Varoufakis: Alustasime EL riikide kaitsekulude tõstmisest 3,5 kuni 5 protsendini SKP-st ja jõudsime välja radikaalse Wolfgang Münchau juurde. Mulle meenus esimene kord, mil kuulsin väidet, et ainus võimalus Euroopa integratsiooni saavutamiseks on lammutada EL. Sind kindlasti šokeerib, kui ma avaldan, et inimene, kes need sõnad lausus, oli (erakonna Alistamatu Prantsusmaa juht) Jean-Luc Mélenchon.
Münchau: Ma ei ole Jean-Luc Mélenchoni järgija ja ei teadnud seda.
Varoufakis: Pean lihtsalt silmas, et EL on jõudnud tänaseks staadiumisse, kus selle eemaletõukav ebakompetentsus ja silmakirjalikkus tekitavad selliseid huvitavaid kokkusattumusi, kus isegi muus osas diametraaselt erinevate vaadetega inimesed hakkavad üksteisega Euroopa Liidu küsimuses üha enam nõustuma. See hõlmab ka meid Sinuga. Meil on väga erinev poliitiline taust, kuid sellele vaatamata nõustume teineteisega rohkemates küsimustes kui meil erimeelsusi on. Ja see ütleb nii mõndagi tänase Euroopa troostitu olukorra kohta.
EL on jõudnud tänaseks staadiumisse, kus selle eemaletõukav ebakompetentsus ja silmakirjalikkus tekitavad selliseid huvitavaid kokkusattumusi, kus isegi muus osas diametraaselt erinevate vaadetega inimesed hakkavad üksteisega Euroopa Liidu küsimuses üha enam nõustuma.
Yanis Varoufakis
Münchau: Jah. Silmakirjalikkus näiteks kaitsevaldkonnas viib selliste kokkulangevusteni. Võime Sinuga pikalt vaielda selle üle, kas kaitsekulutused on head või halvad, kuid sel vaidlusel ei oleks mõtet, sest sellest ei sõltu midagi. Ja sellest me täna räägimegi, kuidas EL etendab absurditeatrit, milles Euroopa justkui trooniks jätkuvalt maailmavalitsejana.
EL viibutab sõrme ülejäänud maailma suunas ning surub end kõigile peale, omamata samas oma eesmärkide saavutamiseks elementaarseid vahendeid, võimekust ja järjekindlust. Brüsselis ja liikmesriikide pealinnades poliitikutega vesteldes ei jää mulle kuskilt otsast muljet, nagu püüaks Euroopa poliitiline klass reaalseid probleeme reaalsete lahenduste abil parandada. Neid isikuid, kes propageerivad 3,5 või 5 protsendi kaitsele kulutamise vajadust, ei huvitagi tegelikult kaitsekulud. Neid huvitab ainult linnukeste tegemine oma lahtritesse ja mitte see, mis on antud sammu tegelikud tagajärjed või mida kaitsevõimekuste reaalne arendamine 21. sajandi kiiresti muutuvatel lahinguväljadel endast üleüldse kujutab.
Varoufakis: Mulle meenus siinkohal 2008. aasta – see oli aasta, mil rahvusvahelised finantsturud valguskiirusel kokku varisesid. Ameeriklased tulid toona kokku, sh Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, president George W. Bush, Barack Obama, JP Morgani pankurid jt, ning esitasid endale ühe lihtsa küsimuse: Kuidas me saaksime sellest olukorrast väljuda ilma, et see kriis meid hävitaks?
Eurooplased tulid toona samuti kokku, kuid esitasid sootuks teistsuguse küsimuse: Kuidas me saaksime avalikkuse ees kõige veenvamalt teeselda, et me suudame säilitada seni kehtinud reegleid, mida on võimatu alal hoida? Sellele küsimusele vastuse otsimine on aga andnud Euroopa reaalsuse. Reaalsuse… milleks on 20 aastat stagnatsiooni.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: