Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

Prantsusmaa eelistab NATO kollektiivkaitsele riikliku ja Euroopa militaarjõu arendamist

Kava anda NATOle 20 miljardit lisadollarit, et tegeleda militaaralliansi võimekuse kasvatamisega Hiina ja kliimasoojenemise vastu ning suunata täiendavaid fonde NATO operatiivse paindlikkuse täiustamisesse, on põrganud Prantsusmaa tõrksuse vastu.

Reuters raporteerib, et NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi poolt veebruaris välja kuulutatud kava suurendada liikmesriikide kulutusi ühistele programmidele näeks ette lisavahendite hankimist praeguse korralduse arvelt, mille kohaselt iga alliansi liikmesriik tasub oma pinnal teostatud NATO militaaroperatsioonide eest ise.

Stoltenbergi poolt välja käidud kava kujutaks endast vastutulekut Ameerika Ühendriikide etteheidetele, et Euroopa riigid ei panusta piisavalt kaitsekulutustele. Oodatakse, et 14. juunil asetleidev tippkohtumine president Bideni ja Euroopa riigijuhtide vahel tugevdab transatlantilist ühtsust – selline oli Reutersile infot jaganud diplomaatide hinnang.

Kollektiivsete militaarkulutuste kasvatamine Hiina ja kliimasoojenemise vastu on tõlgendatav vastusena 2019. aastal Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni poolt tehtud kommentaaridele, mille kohaselt algselt NSV Liidu vastu moodustatud militaarallianss on muutunud “ajusurnuks”, olles võimetu kohanema külma sõja järgse multipolaarse maailma realiteetidega.  

Prantsusmaa hinnangul on idee järgneva 10 aasta jooksul 20 miljardi lisadollari suunamiseks kollektiivkaitse funktsiooni Prantsusmaa sõjalisi prioriteete silmas pidades tarbetu. Ühtlasi ei ole Pariis nõus täiendavate ressursside panustamisega NATO kaudu, juhul kui see tuleb Euroopa Liidu militaarvõimekuse kasvatamise arvelt – seda vaatamata sellele, et enamus ELi liikmesriikidest on ühtlasi ka NATO liikmed.

Kollektiivsete militaarkulutuste kasvatamine Hiina ja kliimasoojenemise vastu on tõlgendatav vastusena 2019. aastal Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni poolt tehtud kommentaaridele, mille kohaselt algselt NSV Liidu vastu moodustatud militaarallianss on muutunud “ajusurnuks”, olles võimetu kohanema külma sõja järgse multipolaarse maailma realiteetidega.

Prantsusmaa kaitseministeeriumi allika kohaselt on Prantsusmaa kindlasti selle vastu, et suurendada NATO ühist eelarvet liikmesriikide riiklike kulutuste arvelt. Euroopa Liit on töötanud alates 2017. aastast selle nimel, et liikmesriikides arendada Ameerika Ühendriikidest sõltumatut militaarvõimekust. Tegemist on protsessiga, mille liidriks on Prantsusmaa, millest on Ühendkuningriigi lahkudes saanud ELi konkurentsitult suurim militaarjõud. “Meie jaoks ei seisne küsimus NATO vastandamises Euroopale, vaid individuaalsete liikmesriikide kaitseprioriteetide esikohale seadmises,” kinnitas anonüümsust palunud Prantsusmaa kaitseministeeriumi ametnik.

Prantsusmaa on üks NATO liikmesriikidest, mis vastab nõudele hoida sõjaliste kulutuste taset 2% juures riiklikust kogutoodangust. Anonüümsete allikate kohaselt oli Prantsuse kaitseminister Florence Parly häiritud NATO peasekretäri otsusest teha veebruaris avalikuks plaan kollektiivselt finantseeritud operatsioonide suurendamisest.

Euroopa Liit on töötanud alates 2017. aastast selle nimel, et liikmesriikides arendada Ameerika Ühendriikidest sõltumatut militaarvõimekust. Tegemist on protsessiga, mille liidriks on Prantsusmaa, millest on Ühendkuningriigi lahkudes saanud ELi konkurentsitult suurim militaarjõud.

Anonüümseks jäänud NATO kõrge diplomaat märkis, et osad eurooplased on dilemma ees, kas eelistada NATO kollektiivse võimekuse üles ehitamist või keskenduda ELi liikmesriikide militaarvõimekuse paralleelsele tugevdamisele: „Paraku saab igat eurot kulutada vaid üks kord.”

Stoltenbergi kava näeb ette, et liikmesriikide territooriumil läbiviidavate “heidutusoperatsioonide” finantseerimine toimuks suuremas osas NATO ühiskassast, selle asemel, et jätkata praeguse süsteemiga, kus iga liikmesriik katab oma territooriumil asetleidvate operatsioonide kulud ise.

Hetkel moodustab NATO ühiselt finantseeritud eelarve vaid 0,3% NATO liikmesriikide kogu sõjalistest kulutustest. See teeb kokku 2,5 miljardit dollarit, millest rahastatakse NATO ühiseid väejuhatusi ning sõjalist infrastruktuuri. Näitaja jääb alla 0,5%, mis on alliansi ühiste kulutuste ajalooline keskmine tase.

Prantsusmaa poolt viimastel aastatel üha jõulisemalt (ja häälekamalt) lauale asetatud valiku tuum seisneb küsimuses, kas eurooplastel on piisavalt enesekindlust, et saada maailmapoliitikas eurooplasteks või jääda “euroatlantistideks”, mis tähendab ka tulevikus sisuliselt USA globaalse impeeriumi (priviligeeritud) subjektiks olemist.

Kommenteerib Adrian Bachmann

Reutersi uudises kajastatu kujutab endast sügavamate geopoliitiliste nihete ja sõjaliste ümberjoondumiste pinnavirvendust. Suures pildis tundub küsimus sellest, kuidas jagada 0,3% NATO liikmesriikide sõjalistest kulutustest, ebaoluline. Ent see ei ole nii … ei vahetult ega sümboolselt.

Küsimus kuulub rubriiki, kas Euroopa riigid kujundavad tulevikus oma militaarpoliitikat USAst ja “anglosfäärist” sõltumatult või lepitakse ka aastakümneid pärast külma sõja lõppu Ühendriikide geopoliitika subjektiks olemisega.

Prantsusmaa poolt viimastel aastatel üha jõulisemalt (ja häälekamalt) lauale asetatud valiku tuum seisneb küsimuses, kas eurooplastel on piisavalt enesekindlust, et saada maailmapoliitikas eurooplasteks või jääda “euroatlantistideks”, mis tähendab ka tulevikus sisuliselt USA globaalse impeeriumi (priviligeeritud) subjektiks olemist. Kuigi see on sõnum, mille avatud kaartidega välja mängimise jaoks ei ole aeg veel küps – isegi prantslaste jaoks mitte –  on geopoliitiline realiteet üha kiiremini sinnapoole liikumas.

Maailmavalitsemise ambitsioonid on eurooplastel endil ammu raugenud väljaspool angloameerika geopoliitilise agenda järgi joondunud eliiti, kes on Euroopa välispoliitikat kujundanud või pigem lasknud ookeani tagant kujundada II maailmasõja lõpust saati.

Prantsusmaa ainus (tuumaajamiga) lennukikandja Charles de Gaulle on Prantsuse mereväe lipulaev ning riigi sõjalise suveräänsuse pürgimuse sümbol. President de Gaulle oli kuulus Prantsusmaa ja Euroopa suveräänsuse eest kõneleja, kes ujus sageli angloameerika geopoliitilistele ambitsioonidega vastuvoolu

NATO külma sõja aegsete “vanade liikmete” jaoks on allianss muutumas iga aastaga üha ebaolulisemaks, kuna sõjalist ohtu, mille vastu NATO (loe: USA) peaks neid kaitsma, sisuliselt ei eksisteeri, samas endiste kommunismileeri maade sõjaline võimekus ja rahalised vahendid moodustavad kogu bloki koguvõimsusest kaduvväikse osa – kaugelt väiksema, kui nende poliitiline häälekus järeldada lubab.

Euroopa seisab järgnevatel kümnenditel paratamatu eksistentsiaalse valiku ees: kas orienteeruda tulevikus rahumeelsete ja vastastikku kasulike suhete sisse seadmisele Hiina ja Venemaaga või  leppida ka edaspidi USA globaalse ülemvõimu projekti juuniorpartneri rolliga. Maailmavalitsemise ambitsioonid on eurooplastel endil ammu raugenud väljaspool angloameerika geopoliitilise agenda järgi joondunud eliiti, kes on Euroopa välispoliitikat kujundanud või pigem lasknud ookeani tagant kujundada II maailmasõja lõpust saati.

Kusjuures paradoksaalsel kombel sõltubki küsimus USA hegemoonia säilimisest väga arvestataval määral eurooplastest. Juhul kui Euroopa ei ole Washingtoni poolse Hiina ja Venemaa vastase programmiga nõus, ei ole USAl erilist lootust säilitada tulevikus Teise maailmasõja järgselt rajatud ülemaailmne kõva ja pehme võimu institutsionaalne võrgustik (NATO, IMF, Maailmapank jms), mis säilitab maailmas Washingtoni poliitilist ja New Yorgi finantsilist diktaati.

Euroopa seisab järgnevatel kümnenditel paratamatu eksistentsiaalse valiku ees: kas orienteeruda tulevikus rahumeelsete ja vastastikku kasulike suhete sisse seadmisele Hiina ja Venemaaga või leppida ka edaspidi USA globaalse ülemvõimu projekti juuniorpartneri rolliga.

NATO külma sõja aegsete “vanade liikmete” jaoks on allianss muutumas iga aastaga üha ebaolulisemaks, kuna sõjalist ohtu, mille vastu NATO (loe: USA) peaks neid kaitsma, sisuliselt ei eksisteeri, samas endiste kommunismileeri maade sõjaline võimekus ja rahalised vahendid moodustavad kogu bloki koguvõimsusest kaduvväikse osa – kaugelt väiksema, kui nende poliitiline häälekus järeldada lubab.  

Kuna Baltikum ja Kesk- ning Ida-Euroopa riigid ei suudaks oma taskust suuri NATO üksusi enda territooriumil (vähemasti alaliselt) võõrustada, tähendab Prantsusmaa keeldumine ühisrahastuse suurendamisest sisuliselt seda, et Pariis ei soovi vägede koondamist Venemaa piiridele. Prantslaste soovimatus riskeerida Venemaad survestades üleeuroopalise sõja vallandumisega on ajalugu silmas pidades mõistetav. Eriti kui vaadelda kontinendi strateegilist realiteeti Euroopast ja mitte Atlandi ookeani tagusest turvalisusest. Washingtonist vaadatuna võib Venemaa paine alla seadmine (Ida-)Euroopa riikide eksistentsi hinnaga tunduda atraktiivne valik, kui küsimuse all on USA ülemaailmse hegemoonia jätkumine. Seda enam, kui hind, mida dominantsi edasi kestmise eest maksta, piirduks Lääne poliitilisest, majanduslikust ja sõjalisest jõust pea olematu osa andvate ning ameeriklastele suuresti tundmatute Ida-Euroopa riikidega.

Euroopa pingete kasv Hiina ja Venemaaga oleks küll USA, kuid mitte Euroopa, Hiina ega Venemaa huvides.

Plaanist ei ole vaimustuses ka Saksamaa ning tegelikult sisuliselt mitte ükski Lääne või Lõuna-Euroopa riik, välja arvatud Euroopa Liidust lahkunud Ühendkuningriigid, mida prantslased on alati pidanud USA “Trooja hobuseks” Euroopas – siinkohal on paslik meenutada ka Obama administratsiooni tugevat survet ÜKle, et see EList ei lahuks.

Varem või hiljem nõuab küsimus Euroopa suveräänsusest, sealhulgas militaarsest suveräänsusest, aga konkreetset vastust. Milline saab olema vastuse sisu, sõltub sellest, kes selle annab. Kui eestkõnelejaks on Pariis, Berliin, Madrid ja Rooma (eriti kui kõneletakse ühisel häälel), võib järgnevatel aastakümnetel oodata NATO lagunemist või hääbumist pelgalt formaalseks moodustiseks. Kui vastuse annab Euroopa eest Washington, on oodata NATO edasikestmist ning pingete kasvu nii Euroopa-Hiina (mille vastaseks tegevuseks Stoltenberg lisarahastust on küsinud) kui Euroopa-Venemaa suhetes.

Prantslaste soovimatus riskeerida Venemaad survestades üleeuroopalise sõja vallandumisega on ajalugu silmas pidades mõistetav. Eriti kui vaadelda kontinendi strateegilist realiteeti Euroopast ja mitte Atlandi ookeani tagusest turvalisusest. Washingtonist vaadatuna võib Venemaa paine alla seadmine (Ida-)Euroopa riikide eksistentsi hinnaga tunduda atraktiivne valik, kui küsimuse all on USA ülemaailmse hegemoonia jätkumine. Seda enam, kui hind, mida dominantsi edasi kestmise eest maksta, piirduks Lääne poliitilisest, majanduslikust ja sõjalisest jõust pea olematu osa andvate ning ameeriklastele suuresti tundmatute Ida-Euroopa riikidega.

Euroopa pingete kasv Hiina ja Venemaaga oleks küll USA, kuid mitte Euroopa, Hiina ega Venemaa huvides. Kumb positsioon lõpuks peale jääb, sõltub aga sellest, kas Euroopas teevad tulevikus välis- ja militaarpoliitilisi otsuseid rahvuslikud või USA ja ÜK institutsioonides koolitatud poliitilised ja sõjalised kaadrid. Selles osas kaldub Lääne-Euroopas kaalukauss Euroopa, Ida-Euroopas aga angloameerika huve silmas pidavate poliitilis-maailmavaateliste kaadrite suunal.

Varem või hiljem nõuab küsimus Euroopa suveräänsusest, sealhulgas militaarsest suveräänsusest, aga konkreetset vastust.

Jaga artiklit sõpradega:


Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *