Äsja Prantsuse armeejuhi kohale määratud kindral Fabien Mandon kutsus prantslasi üles valmisolekule ohverdama oma lapsi 3-4 aasta perspektiivis vallanduvas sõjas Venemaa vastu. Mandoni üleskutse tekitas pahameeletormi Prantsuse poliitilise klassi seas.
Septembris armeeülema ametikohale asunud kindral Fabien Mandon sõnas 18. novembril aset leidnud üleriigilisel linnapeade kongressil, et Prantsusmaa suurim nõrkus tänapäeval on elanikkonna vähesest võitlusvaimust tulenev ebapiisav valmidus minna sõtta.
„Meil on oskusteave ja meil on majanduslik ning demograafiline jõud, et survestada Moskva režiimi,” ütles Mandon. „Mis meil aga puudub – ja siin on ka linnapeadel oma roll etendada – on (võitlus)vaim. See on vaimne hoiak, mis on valmis taluma kannatusi selle nimel, et säilitada see, kes me oleme. Kui Prantsusmaa ei ole valmis tooma ohvriks oma lapsi ega sõjatoodangu suurendamise nimel isegi majanduslikult kannatama, siis asetame me ennast ohtu. See on sõnum, mida on vaja nüüd kõikides Prantsusmaa linnades ja külades edastada.”
Kui Prantsusmaa ei ole valmis tooma ohvriks oma lapsi ega sõjatoodangu suurendamise nimel isegi majanduslikult kannatama, siis asetame me ennast ohtu.
Fabien Mandon, Prantsuse armeeülem
Prantsuse uue armeejuhi märkused täiendavad kindrali varasemaid avaldusi, milles ta on kuulutanud vajadust psühholoogiliseks, majanduslikuks ning sõjaliseks valmistumiseks sõjaks Venemaaga.
Nii Prantsusmaa rahvuslased kui vasakpoolsed on riigi uue armeejuhi avalduse sõjaõhutamisena hukka mõistnud.
Vasakpartei Alistamatu Prantsusmaa (LFI) juht Jean-Luc Mélenchon märkis, et ta „ei saa mitte kuidagi nõustuda“ staabiülema arvamusega.
„Armeejuhi ülesandeks ei ole kutsuda linnapeasid või kedagi teist üles alustama sõjalisi ettevalmistusi, millega keegi pole nõustunud,“ sõnas Mélenchon.
Kommunistliku partei liider Fabien Roussel väljendas oma vastumeelsust järgnevalt: „Ei! 51 000 sõjas langenute mälestusmärki meie linnades ja külades – kas nendest ei piisa? Riigikaitset ei sea keegi küsimuse alla, küll aga ei saa me aktsepteerida sõda õhutavaid sõnavõtte.”
Prantsusmaa ainsaks vasakpoolseks poliitikuks, kes avaldas toetust vastse armeeülema sõjakutsele, oli Raphaël Glucksmann, Euroopa Parlamendi liige, kes on välja paistnud kompromissitu Ukraina sõja toetajana ning kes on ühtlasi Prantsuse Avaliku väljaku (PP) partei esimees.
“Oma tugevalt vastanduvate reaktsioonidega süvendavad need poliitilised jaanalinnud üksnes Prantsuse poliitilises klassis endeemilist kapituleerumise vaimu,” väitis Glucksmann, kelle hinnangul on armeejuhil õigus kutsuda Prantsusmaad üles sõjavaimsuse sisse seadmisele.
Parempoolse Rahvusliku Liidu (RN) asepresident Sébastien Chenu nentis omalt poolt, et kindral tegi „vea”, kuna tal puudub „legitiimsus” sellistel teemadel sõna võtta. Kuid teine kõrge ametnik Louis Aliot märkis, et „on vaja olla valmis oma riigi eest surema … kui sõda on õiglane või kui see tagab rahva ellujäämise.”
Novembri alguses kaitsealases ajakirjas antud intervjuus ütles Mandon, et „kuna oleme sedavõrd kaua elanud rahuajal, on meil raske täielikult mõista meid ümbritsevaid ohte ja teatud osapoolte järeleandmatust. Venelased omalt poolt ei tea, mis on rahu. Nad on aastaid sõdinud Ukrainas ja nad on valmis seda jätkama.”
Oktoobris ütles Mandon Rahvusassamblee kaitsekomisjonile: „Esimene eesmärk, mille ma relvajõududele olen seadnud, on valmistuda kolme või nelja aasta pärast toimuvaks kokkupõrkeks, mis saab meile proovikiviks. Venemaal võib olla kiusatus jätkata sõda meie kontinendil ning see on minu plaanide tegemisel otsustavaks teguriks.”
Oktoobris ütles Mandon Rahvusassamblee kaitsekomisjonile: „Esimene eesmärk, mille ma relvajõududele olen seadnud, on valmistuda kolme või nelja aasta pärast toimuvaks kokkupõrkeks, mis saab meile proovikiviks.”
Prantsuse kaitseminister Catherine Vautrin ja valitsuse pressiesindaja Maud Bregeon astusid koheselt kindrali kaitseks välja.
„Meie poliitika on teha kõik sõja vältimiseks, kuid samal ajal valmistuda ja tugevdada kollektiivset moraalset jõudu, ilma milleta ükski rahvas ei suuda sõjalist katsumust üle elada,” selgitas Vautrin.
Ka teised Euroopa kõrged kaitseametnikud on üha sagedamini rääkinud vajadusest valmistuda sõjaks Venemaaga – eriti kui Venemaa pärast rahulepingu sõlmimist Ukrainast tagasi tõmbuma peaks.
Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius sõnas hiljuti ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung, et üldise konsensuse kohaselt “võib Venemaa agressioon toimuda alates 2029. aastast. Kuid nüüd ütlevad mõned, et seda võib oodata juba alates 2028. aastast – ja leidub ka eksperte, kes arvavad, et me oleme just seljataha jätnud oma viimase rahuaja suve.”
Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius sõnas hiljuti ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung, et üldise konsensuse kohaselt “võib Venemaa agressioon toimuda alates 2029. aastast.”
Adrian Bachmanni kommentaar:
Prantsuse uue armeejuhi sõnavõtud ärgitamaks prantslasi olema valmis saatma oma lapsi 3-4 aasta perspektiivis surema Venemaa-vastases sõjas, ning seda olukorras, kus tuumariik Prantsusmaad ei ähvarda mitte mingisugune sõjalise kallaletungi oht ei Venemaa ega ühegi teise riigi poolt, annavad kõige paremal viisil tunnistust sellest, miks moraalselt selgrootuid parketikindraleid amoraalse poliitilise eliidi poolt ametisse ennistatakse.
Ainus viis, kuidas Prantsusmaa võiks kanda sõjalisi kaotusi Venemaa või mis tahes teise riigi relvajõudude käes (pole just kuigi tõenäoline, et Saksa, Hispaania või Belgia relvajõud Pariisile tormi hakkavad jooksma), on stsenaariumis, kus Prantsuse sõjavägi käsutatakse rünnakule teise riigi vastu.
Antud reaalsuse maskeerimine on ülesanne, mida pateetilised, ent täiesti umbmäärased sõnavõtud on mõeldud täitma. Kummatigi on ebatõenäoline, et prantsuse rahvas oleks valmis saatma oma pojad ja tütred surema sõjas võrreldamatult tugevama sõjalise jõu vastu, mis oleks võimeline lõpetama prantsuse rahva eksistentsi umbes 25 minutiga. Jääb üle loota, et vastavat sentimenti jagavad ka teised Euroopa rahvad, kellele sõgedat ning täiesti meelevaldset sõjaplaani üha enam paratamatusena serveeritakse.
Prantsuse uue armeejuhi sõnavõtud ärgitamaks prantslasi olema valmis saatma oma lapsi 3-4 aasta perspektiivis surema Venemaa-vastases sõjas, ning seda olukorras, kus tuumariik Prantsusmaad ei ähvarda mitte mingisugune sõjalise kallaletungi oht ei Venemaa ega ühegi teise riigi poolt, annavad kõige paremal viisil tunnistust sellest, miks moraalselt selgrootuid parketikindraleid amoraalse poliitilise eliidi poolt ametisse ennistatakse.
Adrian Bachmann
Täiendavaid lugusid Euroopas ette valmistatava sõja perspektiividest on võimalik lugeda käesoleva loo lõpus toodud linkidel.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
